Tere!
Minu mure on järgmine. Olen koos olnud mehega 3 aastat, meil on ka 1,5 aastane laps. Raseduse ajal hakkas mees mind kõrvale lükkama, loodsin et see muutub kui laps sünnib, kuid asi läks veel hullemaks, ta hakkas veel vältima mind, rohkem ja rohkem alkoholi tuli mängu. Tegin kõike nii nagu mees tahtis, sest mu tähelepanu vajadus muudkui kasvas ja kasvas. Seksuaalelu oli kadunud peale rasedaks jäämist, kõik see kestis üle aasta,mees vaatas pigem pornot ja mina tundsin end väga halvasti selle tõttu.
Viimase kevadega hakkasin tüdinema sellest ning hakkasin peas temast nö lahku elama, et elan koos siis lapse pärast..see kestis kuid ja kuid nii kuni tuli üks mees, kes ainult kallistamisega pakkus mulle ühe õhtu ja mõne lausega seda, millest oli kogu aja puudust tundnud.
Rääkisin ka mehele asjast, tülid süvenesid, nüüd seis selline juba, et oleme lahus..mul on meeletult kahju et lahku läksime, sest ehitasin oma unistused temaga üles, pealegi on meil ka laps, kuid kardan et oma mees ei suuda muutuda, kardan et alkohol jääb ikkagi peale ja minust ikkagi ei tehta välja, kui mööduvad mõned nädalad/kuud vms.
Tunded on tekkinud ka selle teise mehe vastu mul, ning ma ei oskagi enam kuidagi olla.
See teine, ei suru kuidagi, ta lihtsalt üteb, et tal tunded mu vastu ja ma väärin parimat, kuid kõik on minu otsustada, ta lihtsalt tahab et ma õnnelik oleksin, vahet pole mida ma ka ei otsustaks.(ise mõtlen et äkki ta lihtsalt aseaine hetkel)
Oma mees jällegi ütleb et tahab ka muuta end, kuid olen temaga korduvalt ja korduvalt seda läbi teinud ja igakord on kõik aiataha läinud..ma kardan meeletult, et äkki ta teeb uuesti seda..äkki saan uuesti haiget.
Olen väga segaduses, ma ei tea enam täpselt, kas oleks parem, et jääksin mehe juuurde, seal juures ise oleks veidi masendunud ja õnnetu, sest mehega ära leppimine tähendaks jälle seda, et ma ei tohiks inimestega vabalt suhelda, ilma et meeletut armukadedust ei tekiks temas.
Kas teha õnnelikuks ennast või kõiki teisi, ma ei tea enam mida ma tahan.. Kõik on nii kaua kestnud, et isegi mu tervis kannatab selle all juba-arusaamatu käte värin, kõhuvalud, peavalud, pidev rõhumistunne või raskus rinnus.
Olen läbi, ei tea enam mida teha.
Muidugi ei hakka siia kõike aspekte kirja panema, kuid loodan, et mulle antakse siin natukenegi nõu.
Sest ma ise ei saa enam hakkama, kannatab ka mu pisike laps, kui näeb et ema jälle nutab..Ma enam ei oska.. ma ei jõua enam..
Teie peamine dilemma on selles, kas jääda kokku lapse isaga ja olla seejuures ise õnnetu või valida suhe mehega, kellega teil on koos hea. Te olete sõnastanud endale ka nii, et kas olla ise õnnelik või teha teised õnnelikuks. Lühidalt öelda võiks ka nii, et mitte keegi ei pea kedagi teist õnnelikuks tegema, see on vaid igaühe enda teha ja vastutada. Olulisem on see, et tunda ise ära, mis teie jaoks on parim, mida teie vajate ja tunnete. Muidugi ei saa välistada, et teie õnnelik suhe kellegagi teeb kellegi teisi õnnetuks, kuid mis õnn see oleks, kui te olete suhtes, kus pole rõõmu, lähedust, mõistmist? Kas te teeksite tõepoolest õnnelikuks kellegi lähedase, kui ise olete õnnetu, rahulolematu? Kas te laps ja lapse isa tõesti vajaksid seda?
Aga see ei tähenda, et te peaksite kergekäeliselt loobuma juba loodud peresuhetest. Kirjutate, et te eriti ei looda oma mehega suhteid muuta. Kui aga siiski usute, et teid suhtes on midagi head ja ilusat, siis tasub kindlasti ikkagi proovida, kasvõi pereterapeudi abiga. Kui teie jaoks oleks mehega kooselu vaid seepärast, et teil on ühine laps, kuid teie anda jaoks on suhe mehega vaid üks kannatusterada, siis lõpuks kannatab ka laps. Pigem oleks oluline koos lapse isaga arutada seda, kuidas saaksite mõlemad olla jätkuvalt heades suhetes lapsevanemad, sest laps vajab teid mõlemat, kuid ka seda, et vanemad teineteist sõbralikult ja lugupidavalt kohtlevad.
Teie tervis annab märku, et samamoodi jätkata on ilmselgelt kahjulik. Kui oma tunded ja vajadused alla surute, siis tervisemured vaid süvenevad. Kui üksi on rakse endas selgust luua, siis võib olla abi kellestki keda usaldate. Kui lähedased ei ole aga piisavalt neutraalsed, et olukorda selgelt analüüsida, siis tasub ka pöörduda psühholoogi poole.
