Kolisin sel suvel lapse isast lahku(8 aastat kooselu). Üks peapõhjusi talumatud erinevused lapsa kasvatusküsimustes, aga muidugi ka muud...
Laps pidi kolima koos minuga, senine kodu oli mehe oma. Kolisin väga vana kodu lähedale, sest tahtsin et pojale jääks tuttav kool ja ei oleks mitu kohanemisraskust lisaks oleks isal pojal tihe võimalus kohtuda, ka logistikaprobleemid oleks lihtsamad. Selgus,et see oli viga, lapsel on nüüd väga keeruline igapäevaselt olla kahe kodu vahel.Lisaks algatas lapse isa juba suve algul tehnikasõja, mille kahju on kohtuav lapsele. Kõigepealt ostis minuga nõu pidamata tahvelarvuti, ja kuna mina nõudisin lapselt et tahvlis võib olla päevas teatud aeg, siis see ju pingestas meie suhteid. Nüüd kui laps pärast suvepuhkust uues kodus, siis issi soetas endale 33 kanaliga TV paketi, kus ka nonstop lastekanal. Laps tahabki rohkem nüüüd issi juures olla,sest seal lubab issi tal olla piiramatult või peaaegu piiramatult TV-s arvutis-Tahvlis. Mina jään oma mõistlike piirangute juurde, sest näen ku laastavalt see "pakett tehnikat" meie autsimispektri joontega lapsele mõjub. Laps on minuga väga trotslik. Nüüd olen küsimuse ees - kas lasta lapsel kolida tagasi isa juurde või ..."osta" ta isalt tagasi soetades samuti lapse lemmiktv kanalite paketi? samas ma saan aru, et lapsele oligi tema vana kodu päris kodu, aga olen kindel, et kui issi juures ei oleks telekat-arvutit siis ei kipuks laps sinna nii väga. Ja peamine küsimus - kuidas säästa last ekraanisõltuvusest? Jutt ei ole minu emotsioonidest, vaid konkreetsetest tagajärgedest, õue ei taha minna, mõtleb ainult "uuest doosist multikaist, arvutimängudest", teisi tegevusi ei tunnista, kokkulepetest kasutusajast kinnipidamisel ei tee välja, vastuhakk ja trots sealjuures on ehk siiski pigem lahutusega seonduva kurbuse ja pinge tagajärg. Mida teha?
Saan aru, et läksite lahku oma mehest ja peamise põhjusena toote välja liiga suured erimeelsused lapse kasvatusküsimustes. Nüüd elate eraldi, kuid erimeelsused jätkuvad. Kõlab igati loogiliselt, sest lapsevanemateks jääte ju alatiseks ja nende erimeelsustega tuleb edasi tegeleda. Paarisuhte vajaduste ja ootuste erinevused ja nendega seotud valusad või häirivad emotsioonid kaotavad lahku kolides oma teravuse (võimalik, et tulevad küll uues suhtes), kuid lapsevanemaks jääte ikka. Ja nagu ütlete, on kannatajaks loomulikult laps. Samas on lapsed väga kohanemisvõimelised ja leiavad viisi, kuidas toime tulla.
Saan aru, et nimetate lapse isa otsuseid „tehnikasõjaks“. Teile tundub, et lapse isa võitleb teiega. Teie tunnete end nüüd abituna ega leia sobivaid võimalusi, kuidas laps tagasi „osta“. Paistab, et teie vahel on teemad, mis on lahendamata ja võimuvõitlus jätkub ning pinged on õhus. Kahtlemata on see väga ebamugav teile ja lapsele ja tõenäoliselt omal moel ka lapse isale. Lahutus on alati kõigile osapooltele raske ja mida rohkem leiate endale toetust seda parem.
Minu seisukohalt vaadates ei ole vaja lapsele ja tema tervisele mõeldes, et te „tehnikasõja“ võidaksite vaid see, et te lapse isaga võitluse lõpetaksite ja looksite teineteist austava koostöö õhkkonna. Peale lahutust on see muidugi raske ja on loomulik, et on vaja aega. Lapse jaoks on võrdselt olulised nii ema kui ka isa. Seni kuni vanemad ei austa teineteise erinevusi piisavalt, seni jääb ka lapse sisse konflikt ning trotslik käitumine on normaalne reaktsioon sellele sisemise segaduse ja süü tundele. Kui üks vanem kritiseerib teist, siis laps tunneb, et tema ei ole samuti sobiv või piisav, sest temas elab paratamatult tükike mõlemast vanemast. Seetõttu on oluline igal lapsevanemal luua endas ruumi teise lapsevanema väärtustele, isegi kui need on erinevad enda omadest. Laps on sündinud mõlemast ja ei saa enne rahu, kui vanemad õpivad teineteist piisavalt austama. Austamine ei tähenda ühel meelel olemist.
Kirjast ei selgu, kas olete käinud Gordoni perekoolis. Erimeelsuste ja konfliktilahendusoskused, mida sellel koolitusel õpetatakse on suureks abiks pingevabade suhete loomisel nii oma lapsega kui ka lapse isaga. Lahutuse ajal ja järel vajab laps väga palju aktiivset kuulamist , et ta tunneks, et on oma murede ja rõõmudega mõistetud. Lapsel peaks olema õigus teha isaga ühtesid asju ja emaga teisi asju. Tal peaks olema võimalus armastada mõlemat vanemat ja nautida mõlema vanema seltskonda. Loomulikult tuleb panna lapsele ka vajalikke piire, kuid selleks on hea kasutada mina-keelt. Lapsega võibki rääkida, et ema ja isa juures võivad olla erinevad reeglid. Ideaalis võiksid ema ja isa omavahel teatud põhimõtetes kokkuleppida ja kui see ei ole võimalik, siis leida endas jõudu, et austada teise vanema põhimõtteid. Gordoni perekoolis käsitletavad oskused aitavad suurendada mõistmist ja leida kõigi jaoks parimaid lahendusi.
Trotslikult võivad käituda kõik lapsed. Trotslik käitumine ei pruugi veel olla märk suurest probleemist. Sel juhul on hea last lihtsalt kuulata ja proovida mõista ka tema vaatevinklist paistvat pilti. Hea on jääda rahulikuks ja vajadusel oma piiridele kindalaks ning aktsepteerida seda, et lapsele need piirid ei meeldi. On turvaline lasta lapsel väljendada oma viha või pettumust ning kuulata seal all olevaid vajadusi. Lastele ei meeldi paljud piirid ja nendega leppimine võtab aega. Toetavalt mõjub vanema rahulik suhtumine lapse emotsioonidesse, kui ta oma pettumusega püüab toime tulla. Lahutuse puhul on lastes tavaliselt palju hirme , pettumusi ja muid tundeid. Mida rohkem ta saab neid väljendada, seda vähem vajab multikatesse põgenemist. Samas tahavad tänapäeval enamus poisse olla arvutis ja vaadata multikaid. Tasub seada mõistlikke piire ja mitte tekitada lapse soovidest vanemate vahelist võitlust.
Gordoni perekoolis õpetatavate oskuste kohta saate huvi korral ülevaatlikult lugeda meie kodulehelt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/ või Thomas Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“. Koolituste toimumise kohta on samuti info kodulehel.
Kui tunnete, et lapse isaga on keeruline võitlust siiski lõpetada, kuid tahate seda, siis tasub minna nõustaja (http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/noustaja-vastuvott/) juurde, kes aitab teil omavahel rääkida lõpetamata asjad lõpuni ja luua koostöö, mida vajate lapse edasisel kasvatamisel.
