Oleme elukaaslasega koos elanud peaagu poolteist aastat. Umbes nädal aega tagasi läks ta ööseks oma vanematekoju, sellest ma sain teada alles hommikul kui ta polnud koju saabunud. Järgmisel päeval ei vastanud ta mu kõnedele ja ma tundsin, kuidas mu karikas sai täis ning ma kirjutasin talle, et ma toon ta asjad ja ongi suhtega kõik. Preagusel hetkel mõtlen, et see on üldse kõige lollim asi, mida ma öelda võisin.
Üldiselt meie igapäeva elu kulges kenasti, kui tal oli hea tuju ja kõik meie vahel korras, siis ta oli hoolitsev ja väga sõbralik. Ühesõnaga kõik oli hästi. Ta tõesti oli vägaväga hoolitsev. Mõned nädalad tagasi kui ma haige olin hoolitses ta minu eest nii väga. Ma mõtlesin tol hetkel, et oii ta ikka armastab mind tõesti.
Kuid tekkisid teatud perioodid nii nagu ennem viimast ära minekut, kus ta üks päev oli väga rõõmus ja tore ning teine päev absoluutselt teine inimene, kes ainult rääkis mulle, kuidas meie suhe ei toimi ja ta on õnnetu. Lisaks on ta öelnud, et ta pole mind üldse kunagi armastanud ning kui ma küsin, et mis see siis on kui ta minuga on väga hea, vastab ta , et teesklus. Üritasin alati temaga rahulikult rääkida ning tavaliselt leppisime ära , üritasin olla alati väga mõistev ja mitte teda liiga rõhuda, kuid mingi aja möödudes tuli jälle tal mõõnaperiood.
Igatahes preaguseks hetkeks on ta välja kolinud, kuid mina tahaksin väga kuidagi asja siluda ning pääseda talle lähedale, et paranda või vähemalt saada võimalus parandamiseks. Ütlen ausalt, et peale ta ära kolimist on mul olnud väga raske. Üks hetk nutan, teine hetk olen ükskõikne ja kolmas hetk helistan talle ning palun teda tagasi. Mõned lähedased ütlevad, et ta ei ole üldse väärt mingit pingutamist, kuid ma tunnen, et tahaksin siiski proovida.
Asi , mis mind häirib väga on muidugi ta käitumise järsud muutused ning ma mõtlen, et kas tõesti inimene suudab poolteist aastat teeselda armastust!?
Olete mures oma suhte pärast: partner on välja kolinud, teie tahaksite suhet jätkata, samas olete mõnes osas oma kaaslase suhtes ka kõhklev.
Suhetel on ikka oma arenguloogika. Armumise ja esialgse teineteise tundmaõppimise ajale võib järgneda nii purunemine kui ka sügavamasse, armastuse faasi jõudmine.
Umbes teiseks kooseluaastaks saab tavaliselt ideaalide ja esmase põnevuse aeg otsa ja mängu astub tegelane, kelle nimi võiks olla näiteks Tõeline Suhe. Nüüd kerkib palju küsimusi, eelkõige see, kas suudetakse teineteist aktsepteerida nendena, kes tegelikult ollakse. Paarid, kes sesse n-ö reaalsusse kukkumisega edukalt toime tulevad ja vastavalt ka suhtereegleid kohandavad, jõuavad peagi armastusfaasi, mis on armumisest emotsionaalselt sügavam ja küpsem.
Kahjuks arvatakse tihti, et kui „liblikate lend“ lõpeb, on suhe läbi. Mõnes mõttes on asi täiesti vastupidi – suhe siis alles algab. Kõikumine armastamise ja mittearmastamise vahel võib olla ka märk murdekohast. Murdekohta jõudmine võib olla hirmutav, sest kerkib olulisi küsimusi nagu: on see kogu eluks? jääb see püsima? äkki on kuskil keegi parem? Ja tegu ongi äärmiselt olulise otsusega: kas jääda kokku või minna lahku ning alustada kõike uuesti kellegi teisega.
Seda, mis toimus ja toimub teie partneriga, saate küsida tema käest – te ise ei mõtle seda välja ning ei maksa tegelda negatiivsete eeldustega, kui te ei tea teise vastuseid ja põhjuseid.
Kuid kindlasti peaks rahustavalt mõjuma mõtlemine iseenda soovidele ja tunnetele. Ei maksa end tagant kiirustada, vaid lihtsalt võtta endale aeg järelemõtlemiseks. Kas see on see suhe, mida te elult ootate? Kas teil koos on piisavalt ühendavaid teemasid, mis teid pikaks ajaks kokku jätaksid? Kas suudate teda mõista ja usaldada just sellisena nagu ta on? Kas saate selles suhtes jääda iseendaks, loota, et temagi teid aktsepteerib just teie heade ja halbade külgedega? Ka võimalik ühine arengutee on oluline: mis on see teid kahte ühendav, mis teid mõlemat isiksusena arendab? Mis on see, mida just teie kaks koos suudate?
Ükski suhe ei püsi ju lihtsalt niisama, ja sellele on vaja mõelda just siis, kui armumine otsa saab. Tahe olla koos ja suhte püsimise eest seista, ühendavad teemad ja eluvaade, ühine sõpruskond, mõlemale põnevust pakkuvad tegevused, nauditav seks – kõik see on liim, mis kaht armastajat sügavamalt seob. Ka võrdsus on äärmiselt tähtis, sest suhe, kus olulised on ainult ühe vajadused, muutub varsti ahistavaks teisele.
Tunded on liikuvad ja muutuvad, kirg ja armastus ei püsi samal nivool, ikka on liikumist üles ja alla. See on ka põhjus, miks paarisuhte sees ei piisa vaid armastusest, vaja on ka sõprust ja pühendumust. Kui need kolm on suhte sees olemas, siis on ka rohkem lootust, et kui üks neist on parajasti madalseisus, siis teine või kolmas neist aitab suhtel alles jääda – millelegi peab olema toetuda.
Ehk oleks kõige mõistlikum teil endal kõigepealt järele mõelda, mida teie tahate-vajate ja seejärel uurida teise tahtmisi-vajadusi. Vahel juhtub, et tahetakse sama, kuid ei osata või ei julgeta sellest kõnelda.
