Mure järgmine: umbes aasta tagasi läks minu praegusel elukaaslasel suhted lörri oma kolme lapse emaga, kellega neil oli koolelu umbkaudu 8 aastat, ja läksid lahku. Meie omavahel hakkasime kokku elama detsembrist alates. Selle vahe sees nad omavahel olid leppinud kokku, et kes õhtuses vahetuse on tööl, see viib lapsed lasteaeda ja kes hommikuses, see toob lasteaiast. Lapsed elasid ka siis ema juures ja lasteaiavaba aeg kuluski seal. Eriti vaba aega isal ei jäänudki, kui ta õhtul lastega oli laste kodus, sest mujale ta neid ei tohtinud viia ja lapsi üksi ka jätta ei tohtinud. Jaanuari kuust alates töötab laste ema päevases vahetuse, et saaks ise lapsed lasteaeda viidud ja toodud sealt, et laste isa ei peaks ennast vaevama. Tagaselja pani ka alimendid peale, kuigi laste isa maksis iga kuu just laste jaoks niisamagi, et kulutusi ju ikka on.
Lapsed jäid haigeks ja isa lapsi enam ei näinud. Kui lapsed terveks said, jäi ema haigeks ja ikkagi lapsi ei näind. Kuu aega hiljem uuris siis isa, et kuidas lastel ja et millal neid näha saab, mille peale ema vastas et ei näegi ja et see suur šokk lastele, et kui nii harva oma isa näevad ning et tema nõustajalt ka nõu küsinud et mis teha, mispeale nõustaja olla öelnud et pole mõtet lapsi isaga kokku viia.
Selline jama on hetkel juba kestnud pool aastat, et isa küsib lapsi näha ja ema keeldub, tuues põhjuseks nõustaja soovitusi mitte lastel saada isaga kokku. Laste isal ei ole ükskõik lastest. Ta tahaks neid väga näha ja nendega koos olla ja kuhugi minna ja teha. Kasvõi iga nägalavahetus, kuid ema ei luba. Ka minul pole selle vastu midagi. Mida teha, et laste isa saaks oma lapsi näha? Mul on lihtsalt hale vaadata, kuidas ta nukralt vanu laste pilte vaatab. Kas tõesti peab karmimat teed minema ja kohtu kaudu kindlad päevad välja nõudma? Mingi lahendus peaks ju olema. Isegi kui ema keeldub, on isal seaduslik õigus.
Olete mures oma elukaaslase suhete pärast tema eelmise kooselupartneriga, eelkõige lastega kohtumise osas.
Ka pärast lahkuminekut on laste emal ja isal võrdsed kohustused ja õigused. Eelkõige peaks püüdma selle poole, et laste isa ja ema saaksid omavahel rahulikult rääkida ja arutleda, mil moel oleks mõistlik korraldada laste jagamist. Kodu saab olla vaid üks, kuid kohtumised selle vanemaga, kellega lapsed koos ei ela, peaksid kindlasti olema regulaarsed. Vanemate asi on luua lastele stabiilne elukorraldus, tutvustada lastele elukorralduse põhireegleid ning reeglitest ja plaanidest järjekindlalt kinni hoida. Kui vanemad suudavad teha kokkuleppeid, suhelda kõikidel laste teemadel vaenuta, rahulikult, teineteisest lugu pidades, siis on ka lastel kindlam ja turvalisem olla, ning turvalisustunne on üks neid olulisi tundeid, mis soodustavad laste arengut.
Lastel on kindlasti vaja nii ema kui ka isa. Kui vanemad loovad lastele lojaalsuskonflikti olukorra, siis see on lastele väga raske kanda. Lastel peab olema võimaldatud armastada nii isa kui ka ema, seega kohtuda mõlemaga. (Need on tõesti drastilised juhtumid, mille puhul kohus määrab nt ühe vanema lähenemiskeelu vms.) Mõlema vanema kohus on seista selle eest, et laste eakohased vajadused oleks kaetud, nii materiaalsed, aga kindlasti ka emotsionaalsed vajadused: lapsel on vaja tajuda, et nii isa kui ka ema on olemas tema jaoks, emotsionaalselt kohal, reageerivad, hoolivad ja armastavad.
Kui vanemad ei suuda teha omavahelisi kokkuleppeid laste osas, on kannatajateks ikka lapsed, laste heaolu nimel tuleks ikka jätkuvalt selle poole püüda. Kui see aga tõesti ei õnnestu, tuleb pöörduda kohalikku sotsiaalosakonda lastekaitsespetsialisti poole. Kohus on tõesti juba karm variant, ja kahjuks ei õgvenda kohus suhteid. Ent enne kohtussejõudmist läbitakse tavaliselt pikk tee, ja sageli ei jõua asjad kohtusse, vaid lastekaitse abiga saadakse kokkuleppele kohtuväliselt. Lastekaitsel on olemas omad kogemused, teadmised ja lähenemisviisid. Soovi korral on teie elukaaslasel võimalus minna lastekaitsespetsialisti juurde, esialgu kasvõi selleks, et saada spetsialisti nõuandeid just selleks konkreetseks olukorraks.
