Olen segaduses, kuidas toime tulla oma otsa saanud suhtega. Mees lõpetas üheksa-aastase suhte väga ootamatult, päevapealt, ligi pool aastat tagasi. Ta ei selgitanud põhjuseid, vältis kokkusaamist ja leidis endale kiiresti uue kaaslase. Alguses tundus, et ta ise on oma eluga jõudnud teatud kriitilisse punkti, et asjad kasvasid üle pea, aga loobuda otsustas suhtest mitte muid muudatusi teha.
See aeg on olnud minu jaoks väga keeruline, emotsionaalselt laastav ja tunnen, et mu jõuvarud on täiesti otsakorral. Olen ise väga palju mõelnud ja analüüsinud ennast, meie suhet ning püüdnud mõista tema motiive. Distantsilt vaadates olen näinud enda kohta nii meeldivat kui ebameeldivat, mida argipäeva nõiaringis ei ole osanud märgata, olen paljudest asjadest teadlikumaks saanud. Olen talle oma eksimusi tunnistanud, rääkinud siiralt avastustest suhte kohta ning mis moodi me üksteist vastastikku mõjutasime, sest olen teda jätkuvalt usaldanud. Minu aususele ja avameelsusele on ta vastanud tõrjumisega ning seda on raske taluda. See kõik on väga valus ja eriti viimasel ajal on mul tunne, et ma jookseks nagu peaga vastu seina, et miks ma seda veel teen?
Oleme kohtunud ebaregulaarselt, vahest on ta käinud kodus tihedamini, siis on jälle pikaks ajaks ära kadunud. Olen ise käitunud mõlemat pidi: survet mitte avaldanud, lasknud tal läheneda siis, kui ta valmis on; vahest ka ise initsiatiivi kokkusaamiseks näidanud. Olen püüdnud meie vestlustes rahulikuks jääda, rääkida ainult enda eest, ei lähe tema süüdistuste ja vihastumisega kaasa. Mõnikord tunnen, et pinge murrab mind maha ja nutan tema ees. Mees ütleb, et talle ei sobi see „mina tunnen“, „mina vajan“ keel, et ta ei taha oma tunnetest rääkida. Kui küsin, kas peaksin rääkima siis sinu eest ka, saan vastuseks ei. Et see „teaduslik lähenemine“ ja miks-küsimused ärritavad teda, ta ei oska nendele küsimustele vastata ja kaasa mõelda. Kui palun tal lihtsalt öelda, mis tal südamel on, siis ta vaikib.
Tunnetan endas suurt sisemist vastuolu, sest minu jaoks ei ole nö õhk puhas. Mu intuitsioon ütleb, et mees ei räägi midagi olulist, sest ei oska/taha/ei tea ise ka/vms. Kuigi ratsionaalsel tasandil raiub ta väga jõuliselt, et tema jaoks on kõik läbi ja ta ei taha minuga enam kunagi koos olla. Selle tõttu on mul väga raske sellele suhtele punkti panna, see painab mind ja tunnen end kui ahelates. Mis mind segadusse ajab on tema vastandlik käitumine (kord väga rahulik ja lahke, järgmine kord närviline, vihane ja süüdistav; see on nagu muster, mis kordub); siiani minu süüdistamine ja vihastumine (millisena näed sina oma rolli meie suhtes – mees väidab, et tema ei teinud midagi valesti; midagi ei ole muutnud ka see, et olen võtnud vastutuse oma möödapanekute eest, püüdnud selgitada, et me ei pea otsima süüdlasi); kui oleme kokku leppinud, et räägime materiaalse jagamisest, siis ta ikkagi toob juttu sisse suhte teemasid (ma olen sinu pärast nii palju pidanud kannatama; kust ma tean, et sa enam mulle nii ei tee); keeldub kiivalt selguse loomiseks dialoogist (olen püüdnud avatud küsimustega, teisalt pakkunud variante, millega ta saaks nõustuda/mitte nõustuda; ei oska teda lukust lahti keerata). Olen justkui tema vang, sest tema teeb otsuseid ühepoolselt ja minul ei jää muud üle, kui kohaneda sellega. Olen talle sellest vastuolust rääkinud, et sinu jutt ja olek ei lähe kokku, aga ta leiab, et see on minu probleem. Ja tegelikult ju ongi … Ma püüan näha tema käitumise taha, mõista, et pinge ja pettumus juhivad olukorda. Segadust tekitab ka see, et ta käitub nö endale mitte omaselt. Mees on olemuselt kinnine, samas nutikas ja tähelepanelik, hooliv ja põhimõttekindel. Teeb mulle etteheiteid, et miks ma analüüsin seda kõike, tema on teistsugune inimene, ta ei mõtle selle peale. Ma ei suuda seda uskuda, sest minu kogemus varasemast ütleb teisiti. Mul on raske aktsepteerida seda, et ta on justkui ära vahetatud. Mõista on keeruline ka seda, et viimase kuu jooksul on ta meelt muutnud meie kodu osas (ma tean, kui tähtis ja eriline koht see tema jaoks on). Kui enne ta tahtis ise kindlasti jääda, siis nüüd ütleb, et kui tahan, võin ise jääda, tema tahab lihtsalt, et see kõik lõpeks ja on valmis loobuma. Et ka siin ta justkui alistub, väldib olukorda.
Ma ise ei oska välja mõelda muud varianti lahenduste leidmiseks kui rääkimist. Minu jaoks on see järelemõtlemine ja vastuste otsimine olnud vajalik selleks, et teha teadlikke valikuid ja otsuseid, et mitte olla „elu“ ohver ja lihtsalt vaikimisi aktsepteerida, et see kriis on paratamatu ja ainuke tee on lõpetada ning unustada. Olen talle isegi tunnistanud, et selle kriisi tekitamine ehk äraminek oli tema poolt julge samm ja praegu näen, et vajalik. Olen tundnud suurt vabanemist nendest rollidest, millesse me olime kinni jäänud. Olen mehele öelnud, et soovin temaga suhet taasluua, et olen talle püüdnud olla toeks. Mõistuse tasandil saan aru, et ei saa aidata inimest, kes ei taha, et teda aidatakse.
Arusaadav, et inimesed tõmbavad suhtele joont alla omal moel, aga ma tõesti tahan mõista teda. Ta korrutab, et temal ei ole enam midagi öelda ja ta tahaks selle kõik unustada ning edasi minna. Kui mina soovin temaga rääkida, siis ta tuleb kohale, aga vestluses distantseerib ennast täielikult. Näitab justkui demonstratiivselt kehakeelega, et ta ei taha siin olla. Piirdub „ma ei tea“, „järgmine teema“, „sellest me oleme juba rääkinud“, “jälle me ei jõua kuhugile“. Kui ma küsin, et sa ütlesid mulle eelmises vestluses, et sa vihkad mind ja tahad minu eest maailma lõppu sõita, et miks sa mind vihkad. Tema vastu, et ei ole öelnud midagi sellist, olen millestki valesti aru saanud. Aga miks ma peaksin sellist haiget tegevat asja välja mõtlema? Olen talle ka paar kirja kirjutanud, võtab need vastu ja ütleb, et on lugenud, aga mingeid täpsustusi või arvamusi nende sisu kohta ei avalda. Selline tunne on, et ta justkui ootab minult ikkagi midagi, et kuulab/loeb minu mõtteid ja seoseid, aga see tõmbab teda lukku. Et mingisugune plokk on ees. Ma ei tea, kas ta kardab ja mida? Kas ta pelgab nendest asjadest just minuga rääkida (kuigi olen ennast nö alasti kiskunud)? Kas tal on keeruline endast ja oma tahtmistest aru saada, et ta ei ole endaga kontaktis? Kas ja mida ta endas püüab alla suruda ning väliselt näidata, et kõik justkui ok?
Saan aru, et igaüks kuuleb seda, mida ta on valmis kuulma. Ja mehe valik on, kas ta tahab mõelda asjade üle või unustada. Et mina ei saa tema eest vastutust võtta. Et kiireid lahendusi sellistes olukordades ei ole. Lähedased ütlevad, et ma pean selle enesepiinamise ära lõpetama, sest mees on oma eluga selgelt edasi läinud. Seda kõike on väga lihtne öelda, aga väga keeruline ka südamele selgeks teha. Ma adun, et minu võimalus on teha lõpp sellele ning öelda, et ma ei püüa teda enam mõista ega otsida võimalusi. Tugevam sellest on aga kartus, et see kripeldamine aheldab mind lõputult ega lase sellest vapustusest välja hakata tulema. Liiga palju on endiselt selgusetut, vastamata küsimusi, „mängu mängimist“. Ma saan aru, et meil on erinevad vajadused – mina tahan selgust luua, tema unustada ja tagasivaatamata edasi minna. Kuidas sellises olukorras hakata ennast uuesti kokku panema? Mida teha, et meie mõlema vajadused saaksid rahuldatud? Kas ja kuidas on võimalik üldse jõuda suhte taasloomiseni?
Aitäh uute mõtete ja nõu eest!
|