Olen kasvatanud oma 5-aastast poega kolm aastat üksi. Selle aja jooksul on poiss isaga suhelnud ning kohtunud mõne minu uue tuttavaga. Suve algul leidsin inimese, kellega sobin ja kellega sooviks tõsisemat suhet. Laps käitub väga armukadedalt, mis on ka loomulik. Olen püüdnud temaga kahekesi olles rohkem tegevusi koos teha ja rääkinud sellest, et armastan teda ikka samapalju. Kuidas peaks reageerima minu kaaslane? Tal endal lapsi pole ja laste hingeelu ta ei mõista. Kuidas mõjub 5-aastasele tema käitumise peegeldamine - rumalate nimede vastuütlemine või keele näitamine? Olen suures mures, kuna siiani toimis meie pere väga hästi. Lapsel on ette tulnud raskusi korralduste täitmisega, aga see ei ole valdav. Olen sõnadega hakkama saanud, aga nüüd arvas mu kallim, et peaks vitsa andma, kuna tema arust on laps ülekäte läinud. Tema jaoks on üldse naeruväärne, et 5-aastasega laskutakse diskussiooni. Tunnetan suurt pinget ja olen pidevalt kui kahe tule vahel. Kuidas sellise olukorraga toime tulla? Kõige rohkem kardan, et poiss hakkab mu kaaslast vihkama ja siis on usaldusliku suhte loomine velgi keerulisem.
Olete küsimuste ees, millega seisavad silmitsi paljud kärgpered. Kui hakkab kujunema pere, milles on endised lapsed ja uus kaaslane, siis tihti segadust rollide ja vastutusega. Üks olulisemaid põhimõtteid, mida järgida selleks, et suurendada selgust on see, et igal lapsel on üks isa ja üks ema. Kui teie hakkate koos elama mehega, siis on teil selle mehega paarisuhe. Samal ajal peaks ideaalis toimuma vanemlik suhe lapse isaga. Lapsega seotud otsuseid võtate vastu koos isaga ja kasvatamisel osaleb isa. Lapsel on oluline ja rahustav teada, et isa ja ema jäävad ja teine mees on ainult teie elukaaslane või abikaasa. Teie elukaaslane võib teid muidugi toetada, kui vajate abi, kuid tema ei peaks lapse kasvatamisesse sekkuma. Kasuvanemate sekkumine laste ellu toimib probleemideta alles siis, kui neil on lapsega tekkinud hea ja lähedane suhe. Selleks on vaja aktsepteerivat ja mõistvat suhtumist ning tavaliselt see võtab aega paar aastat.
Küsisite käitumise peegeldamise kohta. Lapse käitumise taga on alati mingid vajadused. Lapsed ei ole nii küpsed, et nad oskaksid oma vajadusi mõistlikumal viisil väljendada. Kui vanem püüab mõista lapse tundeid ja vajadusi käitumise taga ning peegeldab neid lapsele, siis õpib ka laps end paremini tundma ning arenevad tema oskused enda küpsemalt viisil väljendamiseks. Kui peegeldada käitumist (rumalate nimede vastuütlemine või keele näitamine), siis ei aita täiskasvanu lapse küpsemisele kaasa ja loob hea pinnase võimuvõitluseks ja mittemõistmiseks.
On ka arusaadav, et meesterahval võib olla keeruline hakata koos elama lapsega, kes teda esialgu omaks ei võta ning ainult tõrjumist väljendab. Kui mees aga teadvustab, et temal ei peagi tekkima isalikku vastutust ja lapsel läheb oma tunnetega kohanemiseks mitu kuud või aastat aega, siis ehk vähenevad ka tema ootused iseenda ja lapse suhtes. Kui elukaaslane soovib arendada oma oskusi lapsega suhtlemisel, siis on väga heaks võimaluseks kindlasti Gordoni perekool. Lühidalt võid suhtlemisoskustest lugeda ka meie kodulehelt: www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Muidugi on hea, kui te arutaksite mehega omavahel, kui valmis on mees arvestama sellega, et laps oli teiega enne teda ja lapsel on oma isa, kes on lapse jaoks oluline ka edaspidi. Kas ta aktsepteerib seda, et teil jätkub lapse isaga vanemlik suhe? Teil omavahel on aga paarisuhe ja te elate koos. Teie elukaaslane saab olla lapsele lihtsalt üks täiskasvanu, kes on loodetavasti tore ja toetav. Koos elades on vajalikud mingid kokkulepped ning nendes osalevad muidugi nii teie poeg kui ka elukaaslane. Kui inimesed koos elavad, siis on ikka vaja rääkida üksteise piiridest ja vajadusest. Kuid need ei peaks olema kasvatuslikul eesmärgil, vaid praktilise eluga seotud – kus on kellegi asjad ja kes neid võtta tohib ning kuidas jne.