Minu lugu on siis selline. Oleme mehega koos elanud juba 11a ja meil on 2 last. Mees töötab väljaspool Eestis juba ca 5a. Jäi kuidagi nii, et mina jäin lastega Eestisse, ei leidnud endas sellist julgust, et kolida välismaale. On olnud nii tõuse kui mõõnu, nagu ikka. Kuid viimased pool aastat on olnud veidi keerulised, aegamööda tekkis madalseis meie suhtes, suhtlemine jooksis liiva ja igast väiksemast asjast tekkis tüli. Lõpuks siis hiljuti rääkisime suud puhtaks ning mees arvas et armastus on otsa saanud. Kurtis, et me ei mõista enam teineteist ja tunneb ennast pelgalt rahakotina. Olin šokis, selgus ka et tal on silmapiiril keegi teine. Oleme olnud üksteisele truud. Nagu mina arvasin ja tunnistas ka mees, et on armunud... Ning me kõik teame, et armunud inimene väga selgelt ei mõtle. Tunnistasin ka talle, et olen oma tõelistes tunnetes väga kaua kahelnud ja ei osanud defineerida otseselt sõna armastus. Pidasin seda suureks kiindumuseks tema vastu. Kuid selle lühikese ajaga, mil olin šokis ja haavatud, sain aru, et tema siiski on see mees, kelleta ma elada ei saa. Andsin talle mõtlemisega, kuna leidsin, et kui ma nüüd ei võitle meie õnne eest siis hiljem kahetsen. Lõpuks siis mees otsustas, et ta ei saa nii raske südamega edasi minna ja soovis lahku minna. Mina leidsin endas jõudu ta vabaks lasta ja püüda (juba laste pärast) sõpradeks jääda. Peale kõige selle välja ütlemist, muutus meie suhtlemine kardinaalselt, me isegi naersime ja jutustasime tunde, kõik oli kerge ja lihtne. Olgu mainitud veel, et me mõlemad oleme tunnete avaldamise koha pealt keskmiselt kinnisemad inimesed. Niisiis, peale kõike seda, ei välistanud me kumbki, et kunagi veel kokku saame. Mees tahtis uue silmarõõmuga proovida tõsisemalt suhelda. Kuid minu jaoks oli selge, et tema tunded minu vastu ei olnud kaugeltki nii kustunud! Ta arvas, et mina ei armasta teda enam üldse. Ütlesin talle, et kui hakkad millesti ilma jääma või jääd, alles siis mõistad sa selle tõelist väärtust, just nii ma tundsingi, olin kui talveunes. Möödus paar päeva ning mees tunnistas, et siiski ei suuda ilma minu ja lasteta olla ja elada. Väitis, et temagi tundis et hakkab mind tõeliselt kaotama, kuigi eelnevalt oli öelnud et tunneb end silmarõõmu seltsis kui õide puhkenuna. Siit siis minu kahtlused. Küsisin veel mitu korda üle, kas oled ikka kindel ja ei kahetse, et ei proovinud ning ega ainult laste pärast tagasi ei tulnud. Mees ütles et ei ja tunneb, et tegi lõpuks õige otsuse. Selgitasin, et nüüd algab meie suhe sisuliselt nullist ja elame üks päev korraga. Ta lõpetas kogu suhtlemise tolle teisega. Aga mina tunnen ennast ikka veel kohutavalt reedetuna ning minu usaldus tema vastu on tuhandeks tükiks purunenud. Ta teab, et peab selle nimel pingutama, et usaldus taastada. Kas see on veel võimalik, et minu usaldus, meie vaheline usaldus, taastub? Kui kiiresti suudab üks mees teise naise peast välja visata? Kas mina suudan lõplikult andestada? Ma leian, et füüsiline petmine oleks isegi kergem olnud, kui selline reetmine. Ma ei söönud nädalaid, ärevus ja südame pekslemine, täiesti kurb ja löödud olin, just omaette olles. Tean, et olin tugevam, kui oleksin arvanud, kuid siiani on väga raske seda oma mehest uskuda, kes igapäevaselt on väga põhimõttekindel ja töökas ja aus mees. Meeltesegaduses ütlesin ka mehele, et ilmselt võtan ta tagasi, isegi kui ta on teise naisega maganud....kuid sellele nüüd mõeldes, tundub küll, et lollitasin ennast ja ei ole selliseks asjaks võimeline ning olen tänulik kõikidele jõududele, et asi nii kaugele ei arenenud. Kas mul on kalduvused suhtesõltuvusele? Paluksin nõu, kuidas sellisest olukorrast taastuda ja koos edasi minna. Tean, et mitte millegile elus ei saa 100% kindel olla ja ideaalset elu ei ole olemas, aga miks on elu õppetunnid nii valusad. Kõigest sellest virr-varrist on möödas ca kuu, ehk siis napilt 2 nädalat tagasi otsustas ta mitte loobuda.
Teie kirjas on mitmeid küsimusi ja ka vastuseid. Tõepoolest, illusioonide purunemised, loobumised, leppimised, vajaliku usalduse taastamine ongi pikad ja tihti valulikud protsessid. Kui juhtub elus midagi ootamatut ja avastame, et elu pole enam endine, siis märkame, kuidas turvalisus on kõikuma löönud ja hinges on suur valu ja hirm tuleviku ees. On loomulik tahta kiireid lahendusi ja mõnes olukorras on see väliselt ka võimalik. Teie oma mehega leidsite mõlemad võimaliku lahenduse, et jääte kokku. Hingelisel tasandil võtavad aga sellised protsessid kaua aega. Võrdluseks võib mõelda ka sellest, et kui meie kehaga juhtub trauma, siis saame peatada verejooksu ning siduda haava kinni, kuid tegelik paranemine võtab siiski aega ning vajab haava puhastamist, õhutamist ning õrnalt kohtlemist koos piisava ja sobiva treeninguga. Ka hingelised haavad vajavad õrna kohtlemist, kannatlikku tähelepanu ning vajalikul määral nendest teemadest rääkimist - isegi, kui see on valus.
Kirjutate, et teie mõlema kogemus oli see, et viimasel ajal oli teie suhe aina pingelisem ning tülisid aina rohkem. Kuna otsustasite jätkata, siis on kindlasti mõistlik leida võimalus, et rääkida teineteisele oma vajadustest ja ootustest teie paarisuhtele. Kui on lapsed ja elatakse pikka aega erinevates riikides, siis on paaridel tihti raske leida energiat ja aega, et pühenduda paarisuhte hoidmisele ja toitmisele. Perele laiemalt pühendumine ja vanemliku suhte hoidmine võib õnnestuda ka eraldi elades. Kuid lahku minnakse tavaliselt ikka seetõttu, et paarisuhe ei toimi enam, sest lähedus kaob pingete ja rahulolematuse alla ära. Seetõttu on oluline julgeda rääkida avameelselt sellest, kuidas teil paarisuhtes on läinud ning kuidas tahate edaspidi teineteise vajadustega arvestada. Mida tähendab paarisuhe teie jaoks? Millised on sarnased ja millised erinevad ootused ja vajadused?
Kui pinged kogunevad ja rahulolematus kasvab pikka aega, siis võib valu minna nii suureks, et ainukese lahendusena tundub lahkuminek. Armastus ei pruugi ära kaduda, see võib lihtsalt valu alla ära kaduda. Seetõttu on vahel hea ka perenõustaja abi kasutada, et valusatel teemadel rääkida. Oluline on rääkida iseenda vajadustest ja tunnetest teist süüdistamata. Väga oluline on tundlike teemade puhul kasutada aktiivset kuulamist ja tunnete peegeldamist, ilma kriitika, kommentaaride ja hinnanguteta. Fookus tuleks hoida peamiselt oma paarisuhtel, mitte kolmandal osapoolel.
Teil on kahtlus, et kas ja kui kiiresti suudab mees teise naise oma peast välja visata. Ma ütleksin nii, et oluline on teie kokkulepped ja mehe otsus sellest kokkuleppest kinni pidada. Need, kes on meile aga elu jooksul olulised olnud, need jäävadki teatud tasandil meie südametesse ja nii lihtsalt on. Sellega võib olla teisel poolel raske leppida, kuid hea suhte nimel on see tegelikult vajalik. Kui üks tahab, et teine unustaks endale olulised inimesed ära, siis on see illusioon. Samas on oluline, et te saaksite olla omavahel nii ausad ja teineteise suhtes empaatilised, et saaks tekkida uus usaldus ning tunne, et teine tõesti hoolid ja toetab.
Suhtekriisid võivad olla keerulised ja valusad, kuid pakkuda ka võimaluse suhe uuele ja sügavamale tasandile viia, kus on veel rohkem intiimsust, hoolimist, avatust ja pühendumist. Andestamine on küll otsus, kuid ka protsess. Usalduse taastamine võtab aega ja nõuab mõlema osapoole avatud suhtlemist ja selget tahet. Suhte taastamine sõltub aga suuresti vajaduste, ootuste ja eesmärkide sobivusest. Partnerid on tihti erinevad, kuid heas suhtes on soov ja valmisolek arvestada teise partneri erinevate vajadustega.
Seega soovitan anda endale ja oma paarisuhtele aega. Leida võimalusi, et olla ainult kahekesi, et teha toredaid asju ja võtta eraldi aega, et rääkida ka valusatest tunnetest ja olulistest asjadest. Vajadusel kasutage perenõustaja abi. Võib-olla on teil abi mõnest inspireerivast raamatust, et leida võimalusi oma paarisuhte rikastamiseks:
Gary Chapman „Armastuse viis keelt“
Harville Hendrix „Teekond soovitud armastuseni. Käsiraamat paaridele“
Junkkari „Sinuga siin ja praegu. Seksuaalne tarkus paarisuhtes“
Soovin, et otsite edasi ja leiate oma valusatele ja olulistele küsimustele vastuseid ning kõige tulemusena kogete juba mõne aja pärast aina rohkem rahulolu ja rõõmu.
