Tere! Kirjutan oma loo vist vale kategooria alla, sest ei elanud oma endise noormehega koos, kuid loodan, et sellest pole suurt lugu.
Ülikooli esimestel kuudel astusin suhtesse ühe noormehega. See juhtus kiiresti -tuttavatest paarini jõudsime vaid nädalaga, aga kõik tundus väga õige... Tema oli mulle esimene, kuid mina talle päris mitmes. Kui olime umbes pool aastat koos olnud, ütles ta mulle, et ta on minus leidnud inimese, kellega ta tahab päriselt koos olla, mis oli tema kui tavaliselt püsimatu suhteinimese jaoks päris julge ütlemine.
Suhtes oli tõuse ja mõõnasid ning aeg-ajalt tundsin suurt ebakindlust. Olin ju kogenematu ja suhe või meesterahva tähelepanu oli minu jaoks väga võõras. Lisaks olen ma alati olnud üsna kinnine ja ei suutnud alati otse rääkida, mis mind häirib või närib ning see tekitas arusaamatusi ja probleeme. Olin ka väga madala enesehinnanguga ning ilmselgelt oli see asi, mis mu kaaslast kurnama hakkas. Noormees ütles mulle, et tavaliselt on ta suhetes igasugustele emotsionaalsetele draamadele käega löönud, kuid seekord tahab ta, et asi toimiks, et ta püüab tõesti meid koos hoida. Siis tulid aga uued pinged, tema astus üliõpilasorganisatsiooni, meil mõlemal algas sess ning teineteisega koosolemise jaoks ja oma asjade klaarimiseks jäi aega väheks. Suhe muutus kuidagi tuimaks, tundsin teineteisest kaugenemist ning muutusin aina rahutumaks. Me ei suutnud leida aega ja jõudu, et teineteisega korralikult rääkida ning pinged aina kasvasid. Vestlused läksid tõsisemaks, võtsime luubi alla tunded ja oma suhte tervikuna. Ma tundsin, et ma pole talle niivõrd oluline, kui olid talle tema eelmised partnerid ning sattusin enesematerdamise hoogudesse. Olematu enesehinnang pani mind ka tundma, et ma ei suuda talle piisavalt hea voodipartner olla, sest minul oli tunduvalt vähem kogemusi kui temal. Siitmaalt läksid asjad aina enam allamäge. Ühel hetkel ütles ta, et ei jõua enam. Et ta ei oska enam edasi minna ning arvab, et me peame lahku minema. Olime mõlemad emotsionaalselt kurnatud ning mäletan vaid valusamaid killukesi, nt kuidas ta mulle ütles, et ma romantiseerisin seda suhet üle....kuigi tegelikult oli ju tema see, kes minusse neid "romantikaalgeid" istutas. Kuigi üritasin veel meid päästa, olin taas enesekindluse leidnud ja mu enesehinnang oli järsult paranenud, juhtuski nii, et läksime lahku. Olime selleks hetkeks pea üheksa kuud koos olnud, mis olekski üks ta pikimaid suhteid olnud. Mingil hetkel ütles ta, et ta on oma varasemas suhetes alati väga suuri tundeid "tundnud", tegelikult aga neid ette kujutanud, kuid minuga olid need tunded tõelised, kuigi väiksemad. Segane jutt, eks ole. Lahkuminek oli mõlema jaoks ränk, ka tema, kes lõppu ise soovis, nuttis mu silme ees. Kuigi olime seadnud nii-öelda reegli, et pärast lahkuminekut on kõik, ei mingit füüsilist kontakti, ei suutnud me sellest kinni pidada ning sattusime veel nädala jooksul pärast lahkuminekut kolmel korral ühisesse voodisse (mõlemapoolsel nõusolekul), viimasel korral jäi ta minu juurde isegi terveks ööks ning ta tunnistas, et igatseb mind kohutavalt ja ei suuda uskuda, et me enam koos pole. Sel ööl olime justkui taas endised, oli olemas hellus, kaisushoidmine, tunded jne. Hommik oli aga raske ning sain aru, et see öö ei muutnud midagi. Edaspidi püüdsime kontakti vältida, kuid tuli ikka ette hetki, kus mina kokku varisesin ja tema mulle appi tõttas. Intiimsemaid kontakte enam ette ei tulnud, välja arvatud õhtu enne minu linnast lahkumist suveks. Jätsime hüvasti, ta põlvitas mu ette, hoidis mind kõvasti, tõotas, et ei taha mind kunagi unustada ning ei tahtnud mulle mitte kunagi haiget teha. Viimaks küsis ta, kas saaks mind veel viimast korda suudelda. Ühest suudlusest sai mitu ning asi hakkas millegi muu poole liikuma, kuid ta palus, et ma talle ei ütleks. Ütlesin, et ta peab minema ja ta läks. Järgmisel hommikul aitas ta mu bussijaama ning lahkudes kallistas pikalt ning suudles laubale.
Edaspidi toimus põgus suhtlus vaid interneti vahendusel. Ta oli küll öelnud, et on parem, kui me ei suhtle, kuid tema kujunes peamiseks suhtlejaks. Mingi aeg tuli suhtlusesse paus sisse, kuid grupivestluses Facebookis, kuhu on kõik meie ühised sõbrad kaasatud, hakkas ta minu sõnumitele aktiivselt reageerima ning otsis ka eraldi minuga suhtlust. Olin segaduses ning ei saanud aru, mida ta teeb. Oli ta ju ise öelnud, et on kergem üle saada ja lahti lasta, kui me ei suhtle. Olin niigi lahkuminekujärgsete tõusude ja mõõndae meelevallas ning see tekitas minus veel rohkem segaseid emotsioone. "Kannatasin" mõnda aega, vestlus oli kerge, semulik, kuid minu jaoks ebaloomulik...tundsin, et ta püüab pingutatult sõber olla, kuid ma ei olnud selleks valmis, sest mul on veel tunded. Paar päeva tagasi kirjutas ta aga, et ma muutsin ta naistemaitset igaveseks... ma läksin endast välja. Tundsin, et ta mängib minuga, üritab mulle vihjata, et on eluga edasi läinud, hõõrub mulle seda nina alla. Võtsin end kokku ja ütlesin talle, et lasku mul olla, kui endal elu nii heal järjel on, mina ei ole inimene, kellele oma uuest armuelust rääkida. Sain vabanduse ja selgituse, et ta ei rääkinud oma armuelust vaid sattus meeltesegadusse ja kirjutas pikemalt mõtlemata välja asja, mille üle ta viimasel ajal mõelnud oli. Ta tunnistas, et olin ikka veel viimane inimene, kellega ta olnud on ning ta on parajas segaduses. Ütles, et on kahevahel. Ühelt poolt tahab minuga koos olla, teiselt poolt ei julge, sest mis saab, kui ta mulle jälle haiget teeb. Ütlesin, et kui asjad on segased ning ta mind tagasi tahab, siis peab sellest rääkima, välja selgitama, mida üks või teine osapool tunneb ja mida ootab. Seejärel ei rääkinud ta minuga tükk aega (ööpäev) ning minu ülemõtleja loomus suutis selle ajaga genereerida kahtluse, et ta rääkis mulle seda "tahan sinuga koos olla" juttu vaid selleks, et mind voodisse saada. Igasugused naistefoorumid jms muidugi kinnitasid seda arvamust. Kui ta minuga jälle ühendust võttis, olin juba nii üles krutitud, et kargasin talle peaaegu turja ja käskisin minuga mängimise lõpetada. Noormees oli väga ehmunud ja ütles, et ta ei saa enam millestki aru. Ta tunnistas, et oli vahepeal "väikese" breakdowni ehk kokkuvarisemise üle elanud ja et ta ei oska enam midagi teha, kuidagi käituda. Ütles, et püüdleb mu poole, oli minuga suhtlust otsinud, aga ei teadnud millegipärast, kuidas... ilmselt seetõttu tundus asi minule nii ebaloomulik ja veider. Ta ütles ka, et ei taha seksi, polevat juba mitu nädalat selle järele vajadust tundnud...mis oli meile mõlemale üllatav, sest ta libiido on väga kõrge. Küsisin temalt otse, kas ta tahab minuga päriselt koos olla, tahan lihtsalt ausat vastust, jah või ei...ning ta vastas "jah"...kuid ta ei tea, miks või mida ta minust tahab ja seega ei julge enam ühtegi sammu minu suunas teha enne, kui ta midagi selgemaks saab. Ütles, et tahab end kokku võtta ja leida selgust, mida ta ometi tahab, aga ta on justkui avamerel, lained löövad pea kohal kokku ja ta rabeleb ja rapsib, et millestki kinni hoida ja kardab, et teeb mulle selle oma selgusetusega veel rohkem haiget. Tahab mulle läheneda, aga pole endas kindel. Tema lähim sõber rääkis, et ta (mu noormees) on suhetes alati selline olnud, ei tea, mida ta tahab ning kaotab pea. Kuid tean, et ma olen talle esimene eks, kelle poole ta nii-öelda tagasi vaadanud on ja kellele ta on tunnistanud, et pole veel üle saanud. Lubasin talle toeks olla, saatsin psühholoogilise nõustaja kontaktandmed, palusin ta parimal sõbral teda toetada jne... salamisi lootes, et kui kõik hästi läheb, saame jälle uuesti alustada. Ütlesin ka, et ehk peaks me kokku saama ja silmast-silma rääkima ning ta oli põhimõtteliselt nõus.
Olen palju tugevam ja kogenum inimene kui varem ja sellise inimesega on kergem ja kindlam suhet luua, kuid ausalt öeldes olen ma ise nüüd nii segadusse sattunud. Kogu see "jant" on mind nii väsitanud, mu emotsioone siia-sinna loopinud ja ma kardan, et kui tema jõuab endas selgusele ja mind kõhklusteta tagasi tahab, olen mina muutunud selleks pooleks, kes pole kindel, mida ta tahab. Kas sellised tõusud ja mõõnad on loomulikud? Kuidas peaksin säilitama stabiilsuse? Ma ei taha minema joosta, aga kardan, et upun samamoodi lainetesse nagu tema.
|
