Tere! Läksin elukaaslasest lahku, kuna ei suutnudki 3 aasta jooksul nö. leppida sellega, et tal on eelmisest kooselust laps, kes pool ajast temaga. Pideval tundsin end kõrvalseisjana, ka ärakasutatuna (mees kolis minu koju, laps viibis ka väga palju seal, majapidamine jäi minu hoolde), ka rumalana, et hoolitsen võõra lapse eest, mitte ei sünnita ise (mees rohkem lapsi ei soovinud). Need on siis mu oma sügavamad tunded, reaalsed tunded, mida ma võin ja pean ehk varjama (nt mehe ja tema lapse eest, sest neid ju solvaks need mõtted), aga maha suruda ei saanud ja tundsin ikkagi. Lõpuks olin nii fustreeritud, et üritasin enesetappu (seda mees ei tea, ta viibis siis just pikemal reisil, aga ehk peaks teadma?). Peale seda tulin nö mõistusele ja astusin suhtest välja. Nüüd aga rabavad mind mehe, mehe eksnaise ja ümbritsevate tuttavate süüdistused, et lapse tõttu suhte lõpetasin - tõesti, muu oli suhtes OK, seda tunnistan ise ka. Kas teie kogemuste järgi suudetakse kergesti võõra lapsega leppida ja ei ole probleeme? Ma kõrvalt vaadates ei näe nii hulle raskusi kui mul, aga näen ikkagi suuri raskusi ja mitte erilist õnne? Aga seda, kui raske mul oli, ju ka eriti keegi ei tea, ehk ei tea minagi, vb on väga hull leppimine ka teistel?
Te kirjeldate oma suhet elukaaslasega nii: kõik muu oli hästi, kuid teil oli raskusi leppida tema lapsega seonduvat, täpsemalt enda ärakasutamisega. Te oleksite soovinud ühist last, kuid tema mitte. Te vältisite endas toimuvat temaga jagamast, sest see oleks solvav talle. Teie jaoks oli selline olukord sedavõrd talumatu, et ei leidnud sellest väljapääsu ja üritasite enesetappu. See tegu näitab ju selgelt, et samamoodi jätkata te enam ei jaksanud. Miks peaksite te nüüdki oma vajadusi ja tundeid eirama? ilmselt jõuaksite samamoodi jätkates uuesti kriisi. Mõistsite ju ise, et pidite midagi muutma, midagi enda jaoks ümber hindama ja ka midagi teisiti tegema. Nüüd aga olete uuesti kahtluste küüsis, olete pidanud kuulma mehe ja teiste süüdistusi.
Niisiis, jälle olete sattumas olukorda, kus peaksite oma tunded (mida ju reaalselt tunnete, nagu ise ka kirjeldate) maha suruma. Tunnete jälle, et peate teistest lähtuma, teistsugune olema, iseendas toimuvat eirama. Võiksite ju ka endalt küsida, kas selline suhe ikka on OK, nagu teile näis. Ka võib tõstatada küsimusi nii, et asi pole ju mitte ainult selles, et mehel on laps, kellele ta palju aega pühendab, vaid selles, milline suhe teil mehega on. Kas selline, mis püsib rahumeelsena vaid tänu sellele, et teie toimite nii nagu temale sobiv on või selline, kus on ruumi ka teie tunnetele ja vajadustele. Teie kirjast võib oletada, et teie pingutasite palju mehe ja lapse heaolu nimel, kuid teie ise jäite unarusse. Loomulikult teha lähedaste heaks midagi, lähtuda vahel lapse või partneri heaolust, nendega arvestada, kuid pidevalt end alla surudes ja oma tundeid tühistades poleks keegi suhtes õnnelik. Sobiva tasakaalu leidmine ongi keeruline, kuid seda ei saa ka keegi teine teie eest öelda, mis on õige teie jaoks.
Mitte keegi ei peaks ütlema seda, mida te tohite tunda ja mida mitte. Süüdistused teiste poolt, et peaksite loobuma oma vajadustest, soovist saada ise lapsi ja pühendada end teiste eest hoolitsemisele, on ilmselgelt ebaõiglased. Vahel võib küll olla hea arutleda kellegi teise sarnase kogemuse üle, kuid lõpuks on ikka nii, et iga inimene on unikaalne ja suhted ei ole võrreldavad, seega te ei vaja teiste kogemusi selleks, et hinnata, kas peaksite hakkama saama elukaaslase lapsega seonduvas. Igaks saab vaid ise tunda, mis talle sobib.
Usun, et kasuks võib tulla hoopis laiem vaatenurk. Mitte niivõrd see, kas mehe laps sobib teie perre, kas peaksite leppima sellega, et teie kanda oma kodu eest hoolitsemine, vaid see, kas saate olla oma lähisuhetes, oma elukaaslasega avatud, kogeda, et ta võtab teie vajadusi ja tundeid tõsiselt, püüab teid mõista ja te saate olla teie ise või kogete eiramist, süüdistusi, tühistamisi. Kuidas teile mõjub suhe mehega, keda solvavad teie tundeid ja vajadused? Kas teie vastutate selle eest, et tema ei solvuks ja võimaldate seeläbi tal kontrollida iseendas toimuvat? Teie vastutate iseenda eest, oma õnne eest.
Teil on õigus sellele, mida tunnete, teil on õigus ise otsustada, millist elu tahate elada ja milliseid suhteid vajate, et olla õnnelik.
