Elan koos mehega, kes on ülireaktiivne ja võib tujust ära minna hetkega ka väga väikeste asjade peale. Iga tujumuutuse taga näeb mind süüdlasena ja oskab seda nii hästi presenteerida, et ka minul on lõpus tunne, et äkki ma tegingi midagi valesti, käitusin valesti, mõtlesin valesti, väljendasin ennast valesti. Olen aru saanud, et ainuke variant on nendel hetkedel eemalduda ja mitte välja teha, aga seda on oluliselt lihtsam otsustada, kui reaalsuses rakendada.
Tavaliselt näevad olukorrad nii välja, et ta märkab minu käitumises midagi, mis talle ei sobi/ei meeldi. Peale seda ta läheb tujust ära, lukku, enda sisse. Muutub vaikseks ja apaatseks. Kui küsin, mis juhtus, siis võib olla korra poetab, et näe, miks sa tegid praegu nii. Kui hakkan selgitama, et ma ei mõelnud midagi halvasti ja ta äkki sai valesti aru, siis läheb konflikt väga suureks ja lõpuks olen mina see, kes teda ahistab, ei lase olla ja ainuke variant leppimiseks on mul tunnistada oma süüd. Teistel päevadel võib olla jällegi kõik muinasjuttuliselt ilus ja mina tema ideaalnaine, keda ta jumadab taevani.
Olen nii väsinud sellest ebastabiilsusest. Oleme koos 1,5 aastat ja nüüd olen ka lapseootel. Ta on ka öelnud ja teab, et rasedana ja väga väikese lapsega ma suure tõenäosusega tema juurest ei lahku. Oleme käinud paar korda ka pereterapeudi vastuvõtul, kuid kuna terapeut viitas tema enda süütundele ja ülireaktiivsusele, siis see talle ei sobinud ja ta ütles, et selle terapeudi juurde ta enam ei lähe. Tegelikult tunnen, et ta on nõus minema teraapiasse just sellel põhjusel, et terapeut kinnitaks tema süüdimatust ja minu süüd. Täiesti segane olukord ikka.
Viimasel ajal kummitab mind järjest enam küsimus- kas olen valinud endale vale mehe? Tunnen, et ma ei saa olla mina ise- oma tunnete, arvamuse, hirmudega. Samas on mul endal väga tugevad tunded ta vastu ja ma ikka üritan temast aru saada ja midagi ka enda juures muuta. Kui ma enam ei proovi õigustada ennast nendel hetkedel tema ees, siis on mul tunne, et ma ei suuda aktsepteerida ka tema seda ülireaktiivset iseloomujoont. Seni kuni õigustan säilib mul lootus, et äkki ta näeb, et ma pole nii halb nagu ta kujutab. See on nii väsitav, kui kunagi ei tea, kustpoolt järgmine hetk tuul puhub ja mis olukorras elukaaslasele miskit ei meeldi. Tunnen, et sellise käitumisega mind tallatakse väikseks ja rumalaks. Enesekindlus väheneb ja lõpuks hakangi iseendas kahtlema, et äkki ma saaks ikka olla veel parem naine ja käituda veel paremini.
Praegu on pealmine mure selles, et kuidas säilitada iseenda psüühikat sellises suhtluskeskkonnas? Olen kogenud viimasel ajal ahastuse ja lootusetuse tundeid ja olen mures, kuidas need kõhubeebile mõjuvad. Lapse isa kuidagimoodi ei arvesta/toeta mind nendel hetkedel. Ütleb, et see on minu vastutusel kui ma selliselt reageerin ja need on minu tunded ja beebi on ju minu sees. Mul on lihtsalt nii kahju, et olen sellises olukorras ja väljapääsu justkui pole- lihtsalt kannatada seda käitumist. Kuidas säilitada eneseväärikus ja ka peale lapse sündi püsida täie mõistuse juures? Kardan väga sünnitusjärgset depressiooni, kui mehega suhted niimodi jätkuvad. Laps on mul esimene, mehel kolmas.
Oleme rääkinud ka lahkuminekust ja sellest, et mul on raske, kui ta on nii tujumuutev. Tema arvab, et ma peaksin siis nö õigesti käituma (ehk siis kui ma käitun normaalselt, siis tema ei reageeri) ja kui ma siiski arvan, et tema mehena ei tee mind õnnelikuks, siis on mul vabad käed äraminekuks. Lapse isana tean, et ta jääb kindlasti alles ja toetama, kuid ta on andnud mulle ka mõista, et kui ma otsustan ära mina, siis kogu vastutsu ja selgitused lapsele jäävad minu õlule( eelmisest abielust lahkus ise ja tunneb ennast väga süüdi).
Kirjeldate oma keerulist paarisuhet, kus sagedased pinged ja konfliktid kahjustavad teie turvalisust (mis on ju kooselu üks alustalasid) ning olete seetõttu kahtlema hakanud kooselu mõttekuses.
Suhtes ei saa armastus lihtsalt ühel päeval otsa, küll aga muutuvad partnerid ajapikku õnnetuks, kui teatud asjad aset leiavad (või ei leia!). Konfliktid, millega ei osata õigesti toime tulla, võivad ajapikku armastuse ja positiivsed tunded välja süüa. Ajapikku kaaluvad suhte negatiivsed aspektid positiivsed üle- kas teil on nii läinud?
Miks teie partner reageerib emotsionaalselt üle, miks teie vastusena endasse tõmbute või süü kooselu jätkumise nimel oma peale võtate - need on kõik toimetulekuviisid. Inimene on nii ehitatud, et ta peab stressitekitavast olukorrast võmalikult väikeste kahjudega välja tulema, seetõttu kasutataksega alateadlikke kaitsemehhanisme, mis ei pruugi aga olla väga efektiivsed.
Kuna olete paaril korral koos pereteraapias käinud, olete kindlasti saanud neid teemasid veidi ka avada.
Üks suhtlusmudel, mis eriti kahjustab turvatunnet ja usaldust ning kahjustab paarisuhet- on kasvav tüli. Mida alljärgnevalt kirjeldan, kuna teie kirja lugedes viitas teie konfliktimudel selgelt ohumärgile.
On kaks peamist viisi, kuidas kasvav tüli suhteid kahjustab. Esmalt kahandab see oluliselt teie emotsionaalset turvalisust. Ja see on väga tõsine asi, sest enamus inimesi loodavad leida maailma turvalisema isiku – inimese, kelle seltsis lõdvestuda ja kelle tuge kogeda – just oma partneris. Seetõttu, kui tavapärased vestlused lõppevad sageli viha ja pettumusega, ei tunne ka partnerid end üksteise seltsis vabalt.
Teiseks - kui oleme pahased, ütleme vahel väga haavavaid asju. Enamasti rünnatakse teist selleks, et iseennast kaitsta. Enamasti ka kahetsetakse öeldut. Haavad ei kipu aga kergesti paranema ja edaspidi võib olla ennast raske avada ja end turvaliselt tunda.
Mida siis teha? Paarisuhte spetsialistid soovitavad panna taolises olukorras "pidurid peale": teineteise peale väga pahased olles, on raske midagi arukat öelda või teha ja seepärast on targem pidurid peale panna, ehk aeg maha võtta ja eraldi maha rahuneda. Samas teades, et see, kes aja maha võtab, selle vastutus on see teema ka uuesti üles võtta ning leida koos lahendus.
Taolist aja mahavõtmise tehnikat saab õppida PREP- paarisuhtekoolitusel (lahutusi ennetav koolitus paarisuhte tugevdamiseks), mida julgen teile paarina tungivalt soovitada! Kuna ütlete, et teil on tugevad tunded oma partneri vastu ning olete valmis muutma ka ennast- annab see lootust, et suhet on võimalik aidata. Täpsema info saamiseks vaadake: www. prep.ee , augustis on algamas taas grupp.
Küsite, kuidas säilitada iseenda vaimne tervis, eriti nüüd, mil olete ka lapseootel - üks võimalus on jätkata pereteraapias käimist individuaalselt, et saada tuge ja toetust ning jätkata tööd iseendaga (kuna sain aru, et partner praeguseks loobus teraapias käimisest). Oma olukorras võite saada ka abi raseduskriisinõustamisest, vaadake: www. raseduskriis.ee
Kindlasti jätkake tegevusi, mis teile rõõmu pakuvad (on see siis trenn, jalutuskäigud looduses, käsitöö, kultuuriürituste külastamine jne. jne.), olge kontaktis heade sõpradega, oma perega. Teie olete oluline, teie laps on oluline ning kui teie olete tasakaalus, saate pakkuda oma kõhubeebile turvapesa, mis praegusel hetkel on ilmselgelt raskendatud, aga siiski võimalik.