Tere
Oleme abikaasaga koos 5 aastat, abielus alates 2011 aasta suve lõpust. Laps on meil 2 aastat vana ja natuke peale.
Kui varasemalt oleme suutnud kõiki erimeelsusi kuidagi lahendada või siis leppida asjadega nii, nagu nad on, siis enam see ei õnnestu kuidagi.
1. probleem seotud erinevate eluviisidega:
Nimelt, on mu abikaasa kodune jaarmastab istuda arvutis. Mina olen väga sotsiaalne, vajan sündmusi rutiini peletamiseks. Päris suhte alguses käisime palju väljas, asi muutus, kui kokku kolisime. Siis julgeti tunnistada, et tegelikult ei olegi ta nii sotsiaalne ja eelistaks kodus olla. ta on mitmeid kordi kinnitanud, et ärgu ma teda enam kunagi kuskile kutsugu, ta ei tule niikuiniigi. Minus tekitab see meeleheidet, sest mina ei suuda nii ma tundeid hoida. Siiani on õnnestunud teda ikka vahete-vahel kuskile saada, kuid väga harva on need käigud hästi lõppenud. Enamikel kordadel läheb temal tuju täiesti ära ning ta läheb poole pealt koju...järgmine päev on pahas tujus ning kinnitab uuesti, et rohkem kuskile ei tule.Siiani olin ma vägisi kodusem, ei käinud iga kord kui tahtsin väljas. Samas muutis see mu närviliseks ning masendas väga-lihtsalt jube on vaadata terved õhtud abikaasa selga arvuti taga kui me võiksime midagi toredat teha- elu ju läheb mööda. Siis aga leidsin endas jõudu leppida olukorraga ning otsustasin, et käin sõpradega siis, las tema olla kodus. Nüüd aga kui ma just olin õnnelik, et sain oma vajadusi katta, anti teada, et olen muutunud tema jaoks liiga aktiivseks ja talle ei meeldi see, ta tahaks et oleksin kodus...aga ma tunnen et olen seal nagu puuris. Tema süüdistab et tahaksin vaba olla, mina aga ei suuda talle selgeks teha, et suhtluse vajamine ei tähenda soovi olla vaba...
2. probleem on lapse kasvatamisega.
Kuigi mu abikaasal oli pere, kus ei karjutud laste peale, karjusid vanemad üksteise peale, ehk tulebki see sellest. Ta on niivõrd kergesti ärrituv. Kui lapsel vähegi mingi väiksem virin peale tuleb, siis ta kohe käratab. See veel pole hull, kõige hullem on siis kui laps näiteks ei ole nõus riidesse panema, siis ta vägisi hakkab ta käsi ja jalgu riietesse väänama. Kuigi ta sellega haiget ei tee, siis ta lihtsalt tekitab lapses trotsi. Tulemus: laps tahab et mina temaga tegelen. Ta isegi ütleb et isssi ei tohi tulla, issi ei tohi teha jne...
Ja see ajab meest veel rohkem närvi.. Nüüd ta enam ei püüagi heaga. Muidu meil karistuseks on paha lapse tool ja aeg maha võte. Aga selle asemel käitub mees nagu oleks ise suur laps. Läheb närvi, ütleb koledaid asju (nt, sa saad kere peale, sa oled hädapätakas jne....). Siis kui lapsel paha tuju juba läinud, ta karistab edasi-nt keelates lapsele mahla. Laps ei saa enam aru, et mille eest karistatakse ja hakkab nutma. Olen korduvalt teemat adresseerinud. Mees aga ütleb, et ta ei tunne end mehena kui ma kommenteerin ja et minu kommentaarid just ajavadki närvi, et muidu ta ei teeks nii. See aga ei ole õige, kuan mitu korda olen just teisest toast vaadanud pealt seda "riidesse panekut". Sekkunud olen siis kui näen, et laps on juba hädas....laps jookseb minu juurde siis sülle ja otsib lohutust. Kõige hullem on see, et mees on nõus "rääkima" asjadest alles siis, kui oleme pea lahku minemas. Enne mitte. Ja siis see rääkimine tähendab ka lihtsalt minu ära kuulamist. Ise on vait. Ta arvab, et ma tahan, et kõik käiks minu järgi, kui ma ettepanekuid teen. Tegelikult ma aga tahan, et ta ei rikuks oma suhet oma lapsega ja minuga. Ta ei näe, et me ei ole niimoodi õnnelikud....Mida küll teha!!
ta ei ole nõus ka nõu küsima, ega kellegiga seda arutama...
Teie ja teie abikaasa nägemus igapäevaste eluviiside osas ja lastekasvatamise osas ei lange kokku.
Olete oma abielu arengus jõudnud etappi, kus esmane armumine on möödas ja suhe peaks nüüd juba toetuma säärastele väärtustele nagu üksteise aktsepteerimine ja austamine sellistena nagu sügaval sisimuses olete. Samuti on oluline, et lapse sünniga muutus esmatähtsaks lapsevanema roll, kus esikohal on lapse vajadused. Erinevate rollide kohta pereelus võiksite vaadata- kuulata Sina&Mina e-koolitust “Naine ja mees- paarist pereks”. Võib olla tekitab vaadatu ideid, kuidas ise perena üksteist paremini mõista. Praeguses etapis on kõige olulisem, et leiaksit aega arutada läbi, millised on teie omavahelised kokkulepped toimimaks üksteist toetava paarina. Isegi kõige veidramad kokkulepped on sobilikud, kui need on ausalt mõlemipoolselt aktsepteeritud. Kindlasti on siinkohal heaks eelduseks valmisolek kompromissideks.
Kirjeldate, et teie soov on rohkem suhelda väljaspool kodu, kuid teie abikaasa ei tunne sellise suhtlemie vastu huvi. Siin on tegu erinevate vajadustega. Tegelikult on igal vajadusel ka oma taust ja ajalugu. Võib olla oleks abiks, kui mõtleksite, kuidas need vajadused on tekkinud, mis on tekkimise põhjuseks ja kas seal all on omakorda mingi sügavam põhjus ning kas on võimalik, et need sügavamad põhjused annavad võtme teineteise paremaks mõistmiseks, ehk isegi võimaluse teha kompromisse.
Kirjeldate ka erimeelsusi lapsega tegelemisel. Arvan, et tegu võib olla olukorraga, kus teievahelised pinged paarina on hakanud kahjustama lapsevanema rolli. Kui suhtes on palju negatiivseid emotsioone, siis kipuvad need kuhjuma ja leiavad mõnikord väljenduse ehk mitte kõige õigemas situatsioonis- antud juhul saab neid negatiivseid emotsioone tunda teie laps. Eelkõige soovitaksin tegeleda paarisuhtega. Üksmeel, või siis mittel, aga kokkulepped ja vastastikuste väärtushinnangute aktsepteerimine, toob alati kaasa edu lapsevanemana.
Teie kirjast tekkis mul mulje, et teie olete verbaalselt mõneti aktiivsem pool. Tõenäoliselt on siis teie käes ka see võlukepike, kuidas abikaasani jõuda, võib olla nüüd küll juba teiste meetoditega kui suhte algusetapis. Soovin teile kannatust, et kaaslast aktiivselt kuulata ja mõista ja seda mitte ette rutates, mitte küsitledes, vaid piisavalt aega ja ruumi andes. Selleks soovitan tutvuda ka meie koduleheküljel olevate Suhtlemisoskuste KKK: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/suhtlemisoskuste-kkk-4/
