Tere!
Olen mures oma abikaasa pärast ja ühtlasi ka meie pereelu pärast, kuna abikaasa käitumine mõjutab kogu peret. Kas ja kuidas otsida abi?
Oleme 5 aastat abielus olnud, meil on 2 toredat last, pereelu on pisut rutiinne, kuid üldjoontes õnnelik ja korras. Mina ei kurda otseselt millegi üle, kuid mulle tekitab muret mu mehe käitumine: ta kurdab pidevalt, et on väsinud (väsinud tööst, vahelduse puudumisest, väsinud nii vaimselt kui füüsiliselt); ta sööb ebaregulaarselt ja tihti on nt päeval üldse isutu, õhtul aga käib siis külmkapi vahet; ta ei tegele vabal ajal (nt tööpäeva õhtuti, nädalavahetusel) ühegi endise harrastusega (nt ei tee enam sporti, ütleb, et ei jaksa); ta ei taha suhelda sõpradega, me ei käi kellelgi külas ega kutsu külalisi, mees ei luba mingil juhul tähistada oma sünnipäeva (mina vastupidi vajan väga sõpradega suhtlemist ning ärgitan tihti teda, et lähme, teeme, jne, aga ta ei võta kunagi vedu, tahab kodus olla); mees ei taha lastega tegeleda, lapsed ajavad teda oma lärmi ja jutuvadinaga närvi ning õhtuti ma lausa hoian lapsi mehest eemal, et mees saaks natukegi puhata ega kärataks laste peale ilmaasjata; mees on rahulolematu, et meil kahekesi ei jätku teineteisele aega, ütleb, et tema küll enam rohkem lapsi ei taha, kuna kogu vaba aeg kulub nende peale (see asjaolu on minu meelest kõige vähem õigustatud, kuna esiteks on mõlemad lapsed 100% minu "õlul", mees pole nendega kunagi eriti tegelenud. Samas õhtuti lähevad lapsed kell 21 tuttu ja peale seda istun mina veel 1-2 tundi üleval, kuid mees liitub minuga väga harva, enamasti kobib voodisse, vaatab telekast suvalisi asju ja jääb poole saate pealt lihtsalt magama või siis ajab küll veidi juttu, aga niisama maast-ilmast. Nädalavahetuseti on ta tihti tööl või kui jääb koju, siis lööb lihtsalt aega surnuks TV või arvuti taga.)
Olen püüdnud meest aidata oma oskustega: rääkinud temaga palju sellest ja püüdnud teda aktiivselt kuulata ja tema juttu peegeldada ("mulle tundub, et sa oled väsinud ja tüdinud; mis sina arvad, mida me saaksime teha, et su tuju tõsta?" jne). Aga ta on napisõnaline, ütleb "ei tea" ega oska ise midagi lahenduseks pakkuda. Ütleb nt, et saab ise aru, et ta ei oska lastega midagi ette võtta, ei mõista nende käitumist, ei oska "kodus olla". Ütleb, et mõtleb kogu aeg ainult tööasjadest ega suuda sellest "mullist" välja tulla. Ütleb, et ei taha kellegagi suhelda, tahaks ainult niisama või minuga koos olla. See viimane ütlus on väga imelik, sest kui ma olin poolteist aastat emapuhkusel ja 24/7 kodune, siis nagu seda muret polnud, aga nüüd, kus käin taas tööl, pole mees nõus, et ma õhtuti suurema osa ajast lastega tegelen. Selgitasin talle küll, et emana on pikk tööpäev minu jaoks küllaltki suur emotsionaalne katsumus, sest ma tahaksin pigem oma laste juures olla, ning seetõttu põlen õhtuti töölt koju jõudes soovist oma lapsi kallistada ja just nendega koos õhtut veeta - ma näen oma lapsi õhtuti vaid 2-3 tundi, sest siis lähevad nad ju lihtsalt magama! Mis ema ma olen, kui ma neid paari tundi ka omaenda lastega ei veeda?? Mulle see variant kuidagi ei sobi. Meie kui paari aeg peaks olema pärast ehk nt kell 21-23, või ka päris vara hommikul, enne laste tõusmist. Mees nuriseb, et sellest on vähe, minu meelest oleks see aga ainus lahendus ja mina oleksin sellega väga nõus, sest ma vajan ju ka ise seda ühist aega oma mehega (jutuajamiseks, õrnusteks, plaanide tegemiseks jne). Aga pahatihti ta juba magab selleks ajaks, kui ma lastetoast lahkun. AKd vaatan juba üksinda.
Kuidas nüüd ennast ema ja naisena veel rohkem "tükkideks jagada", et kogu pere mingitki moodi rahul oleks? Lapsed (5a ja 2a) igatsevad ema, keda nad näevad ainult õhtuti. Mees kurdab kõige üle, aga ei ütle midagi konkreetset - ta nagu ei saaks iseendaga emotsionaalselt hakkama ja toob ettekäändeks vaba aja puudumise. Ma ise üritan iga hommik vormis olla, kuid magamata ööd (kord lapsed üleval, kord mees tahab tähelepanu), kuhjuvad kodutööd ja emotsionaalne pinge rõhuvad ju ka mind. Kui veedan õhtu mehega (nt koos teatrisse, kinno), siis lapsed pärast nutavad ja jonnivad. Kui olen lastega, siis mees toriseb. Arusaadavalt ma üldse ei tõstatagi küsimust, et kus minu ENDA vaba aeg on - raamatu lugemiseks, jooksmas käimiseks, niisama istumiseks. Ma ei kurda selle puudumise üle, sest lapsed teevad mulle meeletult palju rõõmu. Aga ma üritan mõista oma meest, kes veidralt käitub - kas tal nt võib olla depressioon? Ületöötamine? Keskea kriis (vanuses 40)? Kuidas aidata teist inimest? Ta ise loomulikult keeldub arstile minemast.
PS Minu enda sisetunne ütleb, et ma ei tohiks lasta mehe torisemisel vähemalt omaenda tuju väga rikkuda, kuna tegemist on siiski täiskasvanud, terve ja mõistliku inimesega, kes peaks aru saama, et elus ongi perioode, kus kõik ei lähe kõige libedamini, on raske jne, eriti veel noorel perel nagu meie. Lapsed kasvavad ja mõne aasta pärast ei vaja nad ehk enam nii palju tähelepanu kui praegu, neil kujuneb oma tutvusringkond, oma käimised-tegemised. Meie kui lapsevanemate kohus oleks minu meelest praegu siiski ennekõike tagada laste heaolu ja alles siis vaadata, kuidas me endi vaba aega sisustame. Ning pealegi võib ju vabalt lugeda koosoldud ajaks ka pere ühist aega - vanemad pluss lapsed kõik koos jalutamas, õues mängimas vms? See on ju ometi ka koosveedetud aeg? Ehk mitte küll romantiline "musitamise" aeg, aga no me pole ju ka enam selles vanuses ega värskelt armunud, et peaksime oma tähelepanu vaid teineteisele kinkima? Kõige kurvem ongi see, et meie ühised lapsed, kes minu jaoks on nagu eluvesi ja õnne allikas, on mu mehe jaoks järjest enam vaid tüütu kohustus (olgugi et reaalselt ta ei tegele nendega peaaegu üldse, kõik lastesse puutuv on olnud minu korraldada. Mees vaid võtab neid õhtuti "opasse", mängib 5 minutit palli või laob paar korda doominod). Ma kohe ei teagi, kuidas ma mehevalikuga niimoodi valesti olen läinud...
Olete mures mehe pärast, kes on pidevalt väsinud, kes mõtleb palju tööasjadele ja pole jaksu osaleda kodustes asjades ega olla ka sotsiaalne, suhelda sõpradega, tegeleda hobidega jne. Seejuures olete teie väga koormatud, teile näib, et kodu ja lastega seonduv on täielikult teie kanda. Olete koguni hakanud kahtlema, et olete mehe valikuga eksinud.
Muidugi võibki olla, et mees ongi kurnatud ja koguni depressioonis, tunnetada suurt vastust tööl. Tema jaoks ongi kodu see, kus lihtsalt olla, end uuesti laadida, et jaksata tööl käia. Seda enam, kui ta näeb, et teie toimetate ja ohjate koduseid asju, asjad toimivad, ta ei pruugi üldse näha oma kohta pereasjades teisiti. Kas võib olla, et tal olekski keeruline midagi muuta, hakata ise askeldama. Vahel on nii, et kui üks pereliige, partner suhetes, võtab palju vastutust, otsustab, on aktiivne, siis teine taandub. Ta pole valmis ka võitlema, et seda muuta, seda enam, kui energia läheb mujale, nt tööle. Mees on ilmselt lihtsalt kohanenud sellega, kuidas teil asjad toimivad. kuid ega temagi pole ilmselt õnnelik.
Veel võib olla, et tunnetades tihedat sidet lastega ei näe ta nö ruumi enda jaoks. Ta ei pruugi näha ka oma osa suhetes teiega, seda nagu polekski, peamiseks on kujunenud vanemlik suhe, kuid ka see on tasakaalust väljas. Kui ema on väga seotud ja lähedane lastega, siis isa sageli taandub, jääb kõrvale. Kuigi ta on selles ise osaline, et nii on, ei pruugi ta osata seda teadlikult muuta, kuid ta pole kindlasti ka rahul. Seda enam, kui õhus on tunda etteheidet, kui teie joaks emana on koorem liialt suur, rahulolematus ja pinged kerged tekkima. Seejuures juhtub tihti, et koormatud emad ei saa ka naisena mehelt piisavalt toetust, jagamist, nautida suhet teineteisega.
Teie loos võib näha, et nende aastate jooksul, mil lapsed on väiksed, on teie suhe mehega jäänud tahaplaanile. Ühest küljest on see väikeste lastega paratamatult nii, kuid paarisuhe vajab samuti toitu.
Te olete mures ja soovite meest kuidagi aidata. Teie senised püüdlused teda ergutada midagi tegema, kasvõi abi küsima, pole andnud tulemusi. Nii ongi, aidata saab kedagi siis, kui ta seda soovib ja kui ta annab teada, mida vajab. Edasi oleneb palju sellest, kui oluliseks peetakse abivajaja vajadusi. Kui lähtuda sellest, et ta on andnud mõista, mida vajab ja see on koosolemised teiega, siis seda tulekski tõsiselt võtta. Teie jaoks võib olla arusaamatu, sest ta ei näi huvituvat millestki, hoiab omaette, kuid teda ei aita see, kui talle teha selgeks, et tema vajadus on kuidagi vale või et ta on ise süüdi, et nii on. Ma ei arva, et te oleksite teda süüdistanud, kuid tal võib olla oma ootus, mida ta vajab, et tunda end hästi just suhetes teiega ning see ei pruugi tingimata tähenda lisakoormust ja aega. Võimlik, et ta leiab energiat ja huvi osaleda ühistes asjades siis, kui ta on saanud veidi rohkem kahekesi olemisi teiega või teisel viisil kui seni, enda tunnustamist ja väärtustamist. Või vähemalt kogeda, et ta on teie jaoks tähtis ja püüate teda mõista. Rääkige temaga sellest veel, mis teile muret teeb, millist suhet teie temaga vajate. Praegu võib olla tema enesetunne häiritud, ta näeb, et teid jätkub peamiselt lastele, kuid ka tema vajab märkamist, kallistusi, lähedust. Lapsed ei muutu vähem oluliseks ja vähem kalliks, kui teie paarisuhe saab rohkem kinnitusi, igaüks ju tahab ka tunda end vajalikuna. Võiks koguni nii öelda, et hea, tugev, emotsionaalselt lähedane paarisuhe ongi pere alustala ja see on parim ka lastele. Nii on kõigil rohkem energiat ja rõõmu. Ka lapsed saavad varakult kogeda, oma tulevasteks lähisuheteks aluse sellest, kuidas on emme-issi armastajatena, mehe-naisena. Kui naisel ja mehel on hea kontakt ja mõistmine, siis tullakse toime ka võimalike raskustega, pingetega, osatakse ja tahetakse märgata üksteise vajadusi ning nendega arvestada.
Kui ise on keeruline luua soovitud suhteid, siis tasub pöörduda ka pereterapeudi poole. Ikka lähtudes sellest, et keegi pole kujunenud suhtemustris süüdi, st patuonast pole vaja tuvastada ja teineteist saab toetada ikka heade suhete kaudu.
