olen abielus 12a ja 5a laps.Abikaasal on armusuhe millest olen teadlik ,see siis mulle teada olevalt tänaseks 8kuud kestnud.Mehega suhtlen rahulikult, meil on nn kaugsuhe kuna ta töötab välismaal ja käib kodus 1kord kuus nüüd siis 1päev ja ülejäänud aeg on teise naise juures.Olen olukorraga leppinud kuid nüüd on tunne,et ei suuda sellist elu elada,et tema naudib suhet ja mina olen lapsega kahekesi,kuigi jah ta hoolitseb meie eest ja kui koos oleme siis on meil kõik hästi.Mõtlesin lahutuse peale aga ei tea kas see on hea lahendus.Mida spetsialistid sellisel juhul arvavad?Kuidas siis peaksime lapsele seletama,et ema ja isa ei ole enam koos?Kuidas 5a lapsele see kõige valutum oleks?Või peaksin siiski olema kannatlik edasi ja ehk on meile uus algus siiski antud.?Loomulikult päästaksin meie suhte aga kahjuks ei ole see minu teha.Tahan taas olla õnnelikus suhtes.
Olete mures oma suhte pärast, kaalute peas mõtet lahutusest, kaheldes siiski, kas see võiks olla hea lahendus.
Enne lahkuminekut on ikka mõistlik kaaluda, millised on kokkujäämise variandid. Kirjutate, et kui olete mehega koos, siis on kõik hästi. Kui palju on teil õnnestunud koos mehega kogu olukorda arutada? Kas te kumbki olete valmis tegema midagi teisiti, et suhe oleks teistsugune? Kõrvalsuhetel on ikka oma tähendused, kas teate, milline tähendus võiks olla sellel, et teie mehel on armusuhe kellegi teisega? Sageli juhtub, et kõrvalsuhe esindab osati seda, mis on põhisuhtes puudu. Mis võib olla see, millest tunneb puudust teie mees – äkki on seda siiski võimalik ka teie ja teie mehe vahelisse suhtesse juurde luua (taastada)? Ja ehk on teil võimalik mehele arusaadavaks teha, millest teie kõige enam puudust tunnete.
Ausad ja avatud jutuajamised võivad teinekord päris keerukaks kujuneda, sageli me kardame neid, sest pole neiks veel valmis, pelgame veel rohkem haiget saada, kui juba oleme saanud jne. Ja nii tiksutaksegi teineteise kõrval, kumbki oma probleemi ja valu sees, teise probleemi ja valu õieti adumata. Ent ega muidu teisest inimesest aru ei saa, kui temaga ei räägi ja teda ei kuula. Kirjast ei ilmne, kui palju te koos olete rääkinud sellest, mis on teie suhtes lahti ja mis aitaks seda teiseks luua.
Uued algused võivad ju „antud olla“ nagu te kirjutate, kuid need ei realiseeru, kui neist kinni ei hakka, kui midagi ette ei võta, kui midagi muuta ei püüa. Suhte päästmiseks on loomulikult vaja kaht inimest. Kumbki saab anda oma osa, ja teil on oma osa - see on ju päris palju! Kui üks väga tahab päästa, ja teine mitte, siis võiks kõigepealt vaadata selle „miks mitte“ taha. Ja kui siis selgub, üks partneritest tõepoolest selles n-ö päästeaktsioonis osaleda ei taha, ega siis olegi palju muud teha kui lahku minna – või ka leppida suhtega, mis pakub pigem kannatusi kui rõõmu. See on ikkagi igaühe väga isiklik valik. Eks igas suhtes on ju mõlemat: nii kannatust kui rõõmu, aga kui tasakaal väga kannatuse poole kaldub, on siin loomulikult mõtlemiskoht.
Kunagi ei maksa lahutada enne, kui võimalus suhet päästa on põhjalikult läbi uuritud.
Ja kui siis tõesti tuleb lahutus, on vaja ka lapsele selgitusi anda. Valutu see ei saa olla. Ent lapse valu on väiksem, kui laps saab kummaltki vanemalt nii käitumuslikke kui ka verbaalseid kinnitusi selle kohta, et teda armastatakse endiselt. Kui vanemad teevad omavahel kokkuleppeid, mis peavad silmas lapse heaolu ja tema arengulisi vajadusi, ja need kokkulepped ka peavad, siis juba see on päris hea tulemus.
