Olen jõudnud arusaamisele, et nüüdseks olen muutunud haiglaselt armukadedaks inimeseks või inimeseks, kes ei usalda oma kaaslast.
Ilmselt selle muutuse taga on 5 aastat kestva lähisuhte muutumine kaugsuhteks. Nüüdseks on kaugsuhe kestnud juba 2 aastat ja saan ka ise aru, et mu mõtted pole eriti objektiivsed ja see tekitab probleeme suhtes ning takistab ka mu enda õnnelikku olemist.
Aga ma ei oska seda kuidagi "ravida" või muutuda tagasi selliseks inimeseks, kes ma olin 2 aastat tagasi.
näiteks: Kui mu elukaaslane ei vasta telefonile, korduvate helistamiste peale siis ma mõtlen automaatselt, et ta saab millegi pahaga hakkama või, et ta ei viibi seal kus on öelnud, et viibib ja seetõttu ei taha ka vastata.
Olen püüdnud end sundida mõtlema, et ega inimene ei olegi koguaeg telefoni teel kättesaadav ning tegeleda muude asjadega, et mõtted sellel poleks aga ma tunnen, et mu pingutustest pole kasu ja selline käitumine ainult süveneb. Ka mu elukaaslane annab üha sagedamini märku, et mu käitumine pole normaalne.
Kuidas "ravida" armukadedust või usaldamatust? Kas eesti keeles on selleteemalisi häid raamatuid saadaval?
Tunnete oma partneri suhtes armukadedust, olete püüdnud seda ületada, kuid tulemusteta.
Tunded, kõik meie tunded, räägivad ikka meie vajadustest. See on üks olulistest põhjustest, miks iga inimene peaks oma tunded tähelepanelikult kuulama. Kui aktsepteerime oma tundeid: oleme nõus neid tundma ja valmis neid uurima (selle asemel, et neid ära ajada või alla suruda), siis see on tee arusaamani, mis võib olla puudu. Sealt edasi on meil ka võimalus seista paremini oma vajaduste eest või vähemalt oma vajadus teadvustada, kuigi teame, et selle täitmisega läheb veel aega.
Nii et esimene asi, mida saate teha enda aitamiseks, on uurida oma tundeid: mida need räägivad teie kohta? Teie suhte kohta? Meie suhetes on palju hirme ja muidki ebamugavaid tundeid väga mitmetel põhjustel. Lähisuhe on inimlik põhivajadus – me ei taha seda kaotada, me ei taha sellest loobuda. Me ei taha haiget saada, me ei taha saada äratõugatud. Samas mõjutab meid ka nn alumine mudel: see, millist suhet me nägime oma vanematel. Paljud alususkumused on pärit just sellest ajast. Kuidas ja kas olid vanemad lähedased, kuidas nad lahendasid arusaamatusi, milline oli nende suhtes olemise viis, kas nad jäid kokku või läksid lahku, kui palju oli usaldust, kas seda peteti... jne, jne. Kogu see lapsepõlvest pärit info on meil justkui naha all. Kui oleme lapsepõlvemudeli mõjudest teadlikud, on võimalus, et see mõjutab meid vähem, sest saame teadlikult valida teisi teid – omaenda teid, mitte vanemate omi.
Kui olete läbi mõelnud, mis on see, millest tunnete oma suhtes puudust, mida tahaksite teisiti olevat, mida tahaksite muuta jne, siis saate kõigest sellest oma partneriga rääkida. Lähedussuhe võib tekitada palju erinevaid tundeid. Ühelt poolt võib ka heas ja korras suhtes tunda kaotushirmu ja armukadedust, teisalt on toimivas lähedussuhtes hirme ja kahtlusi siiski vähem ning usaldust rohkem.
Kindlasti peaksite oma armastuse, usalduse ja kahtluste osas küsimusi esitama ka iseendale. Inimene on endakeskne, juhtub, et me ise lakkame armastamast – aga armastuse puudumises asume süüdistama teist.
Nõnda siis: mõelge oma tunnetele, mõelge oma vajadustele, mõelge oma ootustele lähisuhtes. Kui olete selle läbi mõelnud, rääkige kõigest avameelselt oma partneriga ja kuulake, mida on temal öelda – mida tema ootab, tahab, vajab.
Raamatusoovitus ka: Phil Mollon „Häbi ja armukadedus“, kirjastus Cum Grano 2009.
