Olen kõrvuni armunud ühte suhtes olevasse mehesse. Meie tutvus sai alguse tööalaselt. Ta otsis endale kõrvalsuhet. Mina sellega nõus ei olnud ja asi jäi sinnapaika. Minul tekkisid tunded ja tundus, et ka tema ei olnud ükskõikne, kuid oma naisest ta loobuma nõus ei olnud. Eelmse aasta lõpus kolis ta oma naise juurest ära. Mingi aja nad ei suhelnud, kuid nüüd toimub nö visiitsuhe ja üritatakse ilmselt asja lappida. Olen sellest mehest püüdnud kaks aastat üle saada, kuid kellegi teisega pole sama tunnet tekkinud. Ma ei tea, mida teha, kas jätta asi sõpruse tasandile või üritada selle mehega suhet tekitada, vaatamata naise olemasolule? Minu eesmärgiks oleks ikkagi ta kunagi endale saada, kuna ma ei ole valmis ühtegi meest kellegagi jagama. Mainimist vajab veel see, et ta on minust tunduvalt vanem. Paljud ütlevad, et olen naiivne ja mees lihtsalt mängis minuga, kuid kas ei ole mitte nii, et kõrvale hakatakse vaatama ikka siis, kui toimivas suhtes kõik korras pole. Palun head nõu, sest olen hetkel ummikus ja ei tea, mida edasi teha. Tundub, et need tunded ei kao mitte kunagi...
Kirjutate, et olete armunud mehesse, kes on juba suhtes, ja segadust teis näib tekitavat ühelt poolt see, et mees pole vaba, kuid teisalt on teie tunded kestnud juba piisavalt kaua.
Inimeste nõuded suhtele ja suhtes olemise viisid on erinevad. On teie enda otsustada, milline peaks olema teie isiklik lähisuhe. Samas on aga nii suhte alustamiseks, kestmiseks kui ka lõpetamiseks ikka vaja kaht inimest. Kummalgi partneritest on suhtest pool, kumbki saab anda oma poole ja mitte enam.
Kirjast saan aru, et te soovite suhtes olla, soovite monogaamset suhet, soovite ilmselt ka tunderikast suhet (armastussuhet). Kas teate, mida soovib mees, kellest on jutt? On väga oluline teada oma soove, on tähtis unistada ja mõelda sellele, millist elu luua. Ent suhte loovad siiski kaks inimest. Kas olete tollele mehele rääkinud oma mõtetest, tunnetest, unistustest? Kui saaksite koos kõigest rääkida, oleks asi palju selgem. Tihti kardavad inimesed seesuguseid jutuajamisi ette võtta, sest on hirm haiget saada, on kartus, et unistused purunevad.
Mõistagi võib ses olukorras teha ka valiku elada edasi oma unistustes, teadmata, mida arvab teine – nii säilivad vähemalt unistused, säilib lootus, et äkki kunagi. Tegelikkusega rohkem kokkupuutes on valik, mil räägitakse julgesti oma unistustest ja soovidest ka teisele (loodetavale suhtepartnerile). Suures piires on edasisi võimalusi kaks: kui kahe inimese soovid kattuvad, on ilmselt võimalik koos edasi minna ja suhe luua ning kui soovid ei kattu, saab kumbki minna oma teed, olles avatud uutele võimalustele suhetes. Ilma rääkimata ja teist kuulamata on raske – kui mitte võimatu – aru saada teise soovidest.
Kuid elu juurde kuuluvad ka ummikseisud ning vastamata tunded. Ikka juhtub ju sedagi, et me küll küsime, aga ei saa vastust, küll avame ennast, kuid ei saavuta oodatud vastukaja. Elus on olukordi, kus me vaatamata pingutusele ei saa seda, mida oleme soovinud. Neis olukordades on mõistlik tegelda oma tunnetega seni, kuni need on läbi töötatud, öelda endale, et ma seekord ei õnnestunud, kuigi andsin endast parima, ja seejärel oma eluga edasi minna.
Soovin teile edu, mõtlemaks, milline on teie tee.