Oleme koos olnud 18a, millest abielus 6a. Meil on 2 last 4a ja 2a. MIna olen olnud kodune nüüd pea 5a ja põhimõtteliselt elanud ainult lastele...Ei ole ma eriti väljas käinud, 95% oma elust olen olnud kodune. Viimased aastad on aga kiskunud suhe mehega kriisi...Meil on pea olematu seks, lähedus nii emotsionaalne kui ka füüsiline on täiesti unustatud.
Tundub, et elamegi aiult lastele praegu, mis iseenesest vist ongi ju see periood meie elus. Kuid mure selles, et tundub, et meie suhe hakkab vägisi lõppema Me ei suhtle mehega mingil muul teemal peale laste jms seonduva. Heal päeval vahetame me vist 10lauset...Elame nagu võõrad inimesed koos. Eile tekkis veel suur riid, mille käigus solvasime üksteist jms. Lõpuks teatas ta, et selline vist ongi hetk, kus mehed hakkavad "kauem tööl olema" ja "üritustel käima"! Ehmatas ikka korralikult ära küll, et kas tõesti nüüd ongi siis lõpp...Ise ma olena ka kindlasti osaliselt sellises olukorras süüdi, sest olengi olnud ainult EMA ja mitte abikaasa. Ise olen 110% seda meelt, et me lahku ei läheks, sest südamest loodan, et meie lapsed ei peaks elama katkises peres. USun siiski, et saaks olukorda parandada, kuid ei oska nüüd astuda seda esimest sammu...ei julge isegi teda kallistada vms...tekkinud on minus totaalne hirm igasuguse läheduse ees. Kuidas oleks kõige mõistlikum edasi minna. Avameelselt rääkida ei ole me teineteisega kunagi osanud/suutnud...kui siis ainult riidude ajal teineteise peale karjuda Ta võtab alati minu sõnu süüdistusena ja rünnakuna, kuigi ma omast arust lihtsalt kirjeldan talle olukordi nii nagu need minu silmade läbi paistavad. Tema oma seisukohti reeglina ei selgita ega paljasta vaid võtab siis hoiaku, et teda jälle rünnati ja mis tal ikka öelda on ja keda see ikka huvitab või mis see ikka muudab...No nii ei saa ju diskussioonigi tekkida, rääkimata olukorra lahendamisest?!
Igasugune nõu on teretulnud, sest sisemuses ma loodan siiralt, et saame oma elu päästa!
Olete pikaajalises suhtes, teil on kaks väikest last ning seetõttu olete viimased viis aastat pühendanud lastekasvatusele ning emarollile.
Tunnete, et seetõttu (või mõnel teisel põhjusel) olete hakanud abikaasadena teineteisest kaugenema ning kardate, et teie paarisuhe lõppeb.
Teie kooselu on kestnud juba kaheksateist aastat (võite olla tõeliselt uhked- see on tänapäeval ikka päris suurepärane tulemus!) ja pole ime, et kui inimesed on nii kaua koos olnud, kaob põnevus, uudsus ja külgetõmme ning see on asendunud argipäevaga ja kirgede rahunemisega. Mis ei tähenda, et abielu peakski kestvalt olema kui suur tunnete tulevärk... - aga võiks olla siiski koos elamise vorm, mis pakub mõlemale osapoolele turvatunnet, rõõmu ja rahulolu (iseendaga, teineteisega ja ühiste lastega).
Kirjutate, et kadunud on nii emotsionaalne kui füüsiline lähedus ja funktsioneerite koos vaid kui lapsevanemad. Nagu isegi leiate- kui lapsed on veel väikesed, vajavadki nad palju vanemate jäägitut tähelepanu ja hoolitsust ning paarisuhe võibki mõneks ajaks esmase tähtsuse minetada. Tõesti, mõneks ajaks- ent see ei tähenda, et teie vajadused partnerina, naisena ei oleks olulised. On teada, et kui paarisuhe on korras, on see eeldus ka vaimselt tervete laste kasvamiseks (lapsed tunnevad justkui õhust kodust meeleolu, õhustikku ning vanematevahelisi pingeid. Tülid on äärmiselt destruktiivsed laste turvatundele), ning seetõttu on teie suhteprobleemid vajalikud lahendada- kogu teie pere heaolu arvestades.
Nimetate, et partneriga on võimatu probleemidest rääkida, kuna ta tajub seda rünnakuna enda isiku vastu. Üks viis, kuidas rääkida endale olulisest asjadest nii, et teine ei tunneks end solvatuna/rünnatavana, on selges minakeeles enesekehtestamine. Sellest, kuidas seda teha, saate lugeda näiteks:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Samuti julgustaks teil otsima abi paari- või pereterapeudilt, kellega koostöös tekkinud pingeid lahendada, sest teie kindel soov on midagi ette võtta, et abielu päästa. Infot nõustajate kohta leiate: www.pereteraapia.ee
Me ei suhtle mehega mingil muul teemal peale laste jms seonduva. Heal päeval vahetame me vist 10lauset...Elame nagu võõrad inimesed koos. Eile tekkis veel suur riid, mille käigus solvasime üksteist jms. Lõpuks teatas ta, et selline vist ongi hetk, kus mehed hakkavad "kauem tööl olema" ja "üritustel käima"! Ehmatas ikka korralikult ära küll, et kas tõesti nüüd ongi siis lõpp...Ise ma olena ka kindlasti osaliselt sellises olukorras süüdi, sest olengi olnud ainult EMA ja mitte abikaasa. Ise olen 110% seda meelt, et me lahku ei läheks, sest südamest loodan, et meie lapsed ei peaks elama katkises peres. USun siiski, et saaks olukorda parandada, kuid ei oska nüüd astuda seda esimest sammu...ei julge isegi teda kallistada vms...tekkinud on minus totaalne hirm igasuguse läheduse ees. Kuidas oleks kõige mõistlikum edasi minna. Avameelselt rääkida ei ole me teineteisega kunagi osanud/suutnud...kui siis ainult riidude ajal teineteise peale karjuda