Tere! Raske on alustada..
Ühesõnaga olen 24a ja mul on 3a laps.Lapse isaga kohtusime 5a tagasi ja hakkasime ka suht kohe koos elama.Algus oli olus nagu ikka.Ajaga asi aga muutus.Mekl oli laps planeeritud ja peale seda kui rasedaks käin muutus asi veel hullemaks.Ta on vägivaldnenii füüsiliselt kui vaimselt.Tal kn probleeme ka alkoholiga.Igakord koju tulles sain mina julma terrorit, sain sõimata, et ringi tõmban.Ma pole seda elusees teinud.Olin lapsega kogu oma aja, ka rasedana istusin kodus ja ikka sain sõimata, et teisi mehi ihaldan kuigi see nii polnud.Me elasime koos, ta lubas ennast ära tappa ja ei viitsinud tööl käia.Jõi raha maha ja veetis enamus ajast oma sõpradega.Siis ta on ka mind 3x petnud, ma andestasin uskudes ta lubadusi.Ikka ja jälle ta valetas.1a tagasi sai mu mõõt täis ja võtsin julguse kokku, et lahkuda.Ta ähvardas ja tegi igasugu terrorit.Helistas iga päev ja palus, et ma ta tagasi võtaksin.Ma juba murdusin ja siis järsku sai ta pubis tuttavaks uue naisega.Mina olkn lapsega unustatud.Nad väidavad, et on sõbrad.Naisel endal ka suht alles suhe purunenud kus tal ka 3a laps.Noo nad väidavad, et on sõbrad,käivad üksteise juures, mees siis kohe päevade viisi ja ka joomas.Naine käib ka mehe juures aga mees elab vanematega, seega on siis "sõbtannat" tutvustatud ka vanematele.Igalpool käivad koos, nagu sukk ja saabas.Olen rääkinud mõlemaga, ajavad, et kn sõbrad ja kõik.Olen kohtunud mehega ja peale kohtumist on ta saatnud smse kuidas ta mind armastab ja tal sellest "sõbrannast" ükskõik on.Ma tean, et mina tegin selle maha jätmise sammu aga see teb niii haiget, et ta selle naisega kogu oma aja veedab.Lapse vastu ta erilist huvi ei tunne.Tülid on hetkel suured, väga suured.Sõbranna sõbrannaks aga miks seda kõike vaja varjata on?? Ta saatis sms ja helistas iga päev 100x, et uurida kas hakkame uuesti oma elu üles ehitama ja siis järsku 1 õhtuga oli kõik pühiyud kina kohtus selle "sõbrannaga" .Kõik täägivad, et nad on koos aga mulle raiuvad, et on lihtsalt sõbrad.Tunnen, et olen juba väga haiglaseks muutunud, ei suuda enam mitte millegile keskenduda teades, et ta nüüd kellegi teisega on....
Elasite viis aastat koos mehega, kellel on tõsised probleemid alkoholiga (joob teenitud raha maha)- purjus olles oli teie vastu vägivaldne nii vaimses kui füüsilises plaanis; kes on haiglaslikult armukade (kahtlustused petmises, ringitõmbamises) ning kes lubas endale lõbutsemist sõpradega väljas, tööl mittekäimist, valetamist ja kolme kõrvalsuhet.
Küsite, miks mees teiega sel viisil käitus?
Alkoholism ei vabanda agressiivset käitumist, partneri alandamist, lapsest mittehoolimist. Jah, alkoholism on haigus ja sellest ei vabaneta päriselt mitte kunagi, küll on võimalik seda kontrolli all hoida, kui inimene ise on motiveeritud ravi saama ja on teadlik alkoholismi põhjustest, mõjust endale ja teistele ja vastutab ise oma käitumise eest.
Aasta tagasi tegite suure otsuse- lahkusite vägivaldsest ja alandavast suhtest. See samm ei olnud teile kerge- mees terroriseeris teid tagasi tulema, ähvardas, meelitas. Üksinda eluga toimetulek ja lapse eest hoolitsemine oli teile suur väljakutse ning olite valmis mehele andestama...kui selgus, et mees on leidnud endale sõbranna ja teid ei ole talle enam vaja.
Teadmine, et ta elus keegi teine on- ei lase teil enam mitte millelegi keskenduda ja tunnete end haiglasene (armukadedana?).
Siikirjutaja jaoks ei ole küsimus selles, kas nad on omavahel sõbra- või armusuhtes, pigem selles- miks te soovite taastada suhet mehega, kes on vägivaldne, alkoholist sõltuvuses ning ei hooli oma kolmeaastasest lapsest?
Olete kunagi mõelnud, et võite olla kaassõltlane?
Teie poolt kirjeldatu võib iseloomustada vägagi levinud probleemi- kaas- või lähisõltuvust: probleem kujuneb, kui meil pole lapsena normaalset, turvalist kogemust vanema ja lapse vahelisest suhtest ja me pole tundnud, et meid armastatakse meie enese pärast, siis võime me täiskasvanuna jääda kinni vildakatesse suhtemustritesse, mis taastoodavad ennast ise. Kui inimesel pole sisepilti väärtuslikust iseendast ja oma piiridest ning kogemust, et teised teda sellisena tunnustavad ja hindavad ning temaga tema enda pärast tahavad koos olla, siis ta ei teagi, kuidas inimeste vahel asjad õigupoolest olla võiksid ning inimene tunneb, et ta peab teise armastuse välja teenima. Selline inimene lepib kergesti suhetega, mis pole tema väärilised, panustab neisse oma energia ja püüab neid elus hoida, kui ta ise ka nende suhete all kannatab.
Võimalik, et seetõttu tunnete kirjas nimetatud haigettegevaid tundeid (nagu armukadedus- mis vaid kahjustab teie enesehinnagut), kui saate tegeleda iseenda mõtete ja tunnetega ning oma identiteediga, seda kindlasti koostöös mõne hea spetsialisti (või grupiga) ja nende põhjuste analüüsi, mõistmise, aktsepteerimise...ning minnalaskmisega, - on teil kindlasti lootust teid häirivast mustrist välja rabeleda ja elada oma elu terviklikumalt ning tunda rõõmu olemasolevast vabadusest ning suhtest oma lapsega.
Lugege lähi- ja kaassõltuvuse kohta: Tommy Hellsteni raamatud: “Jõehobu elutoas. Lähisõltuvus ja kohtumine sisemise lapsega” (esmatrükk 1994), “Elu laps. Vastutustundliku täisea poole” (1996) ja “Saad kõik, millest loobud. Elu paradoksid” (2005); Robin Norwoodi “Naised, kes armastavad liiga palju” (1996).
Eestikeelne netirühm kaassõltlastele: http://health.groups.yahoo.com/group/CoDA-Estonia
