Tere
Olen oma mõttega täiesti puntras, et osustasin küsida nõu asjatundjatelt. Räägin Teile oma loo.
Olen 40- ndates aastates naine ja 2005 aastal tutvusin ma ühe mehega, kellega hakkasin kohtuma ja tekkis suhe. ( See mees on hetkel 53 aastane).Kuna mina elan Tallinnas ja tema Tartus, siis tema käib aegajalt siin Tallinnas minujuures.Sellel mehel on 3 täiskasvanut tütart 25, 30, 32.( kõigil lastel on omad kodud ja lapsed st elavad kõik eraldi) Olin eelnevalt palju rääkinud oma sõbraga sellest teemast, et ma ei soovi selliselt seda suhet jätkata, et kuna see lugu on nii ammu alanud, et siis soovin suhtega edasi minna mitte jäädagi mingiks salajaseks ja veel aastataks. Sõber vastas, et ta ei tea, kuidas tema lähedased selle vastu võtavad( ta pidas silmas siis lapsi kuigi need on täiskasvanud ja on omal kõigil pered ja lapsed) Ühel päeval ta ütles, et oli teemat veeratunud oma 30 aastase tütrega suhetele ja oli siis öelnud, et tal on sõbranna.... See tütar oli teda väga sõimanud, et mis sõbrannat sulle vaja on, et sul tuleb emaga ära leppida( nad elavad naisega eraldi, kuid neid seob omavahel ühine maja). Ta oli ise ka väga üllatunud, et täiskasvanud tütre vastusest. Nagu aru sain ta ei julgenud enam seda teemat puudutada. Sügisel otsustasin, et teen ootamatu üllatuse ja sõidan ise Tartu talle külla. Sellest päevast läks asi väga hulluks ja on siiani ja ma ei tea enam mida mõelda või kuidas olla ja mida edasi teha.
Kuna minu sõber on hästi kinnise iseloomuga siis hakkasin nägema, et tema tervis halveneb st tulid uneprobleemid ja ärevusprobleemid jne, et lõpuks ma viisin siis ta psühhiaatri juurde. Seal öeldi, et tal on depressioon ja kirjutati antitepressandid ja õhtuks lisaks siis veel teine antitempressant, mis annab lisaks ka une. Mõtlesin kaua, et mis tekitas talle sellise depressiooni aga siis sain teada, et need täisakasvanud lapsed ja eriti see 30 aastane on teinud talle sellist ajupesu ja ta on nende surve all minu pärast. Ma olin täesti hämmingus sellest, et inimesed on täiskasvanud ja on omad pered ja siis dikteerivad vanematele ette, et nemad otsustavad siis nende elud. (Minu sõber nuttis korduvalt minujuures, et lapsed tal sedasi käituvad) Nüüd on ta võtnud antitepressante pool aastat ja tulemus on see, et ta on ükskõikne, tuim, emotsioonitu. Helistasin arstile ja rääkisin seda, ta vastas, et jah need võtavadki maha seksuaaluse jne. Ma näen, et seda paranemist ei ole( sai vahetatud ka arsti) Nüüd ta ise ütles, et kõik kõrvalt ütlevad, et ta on emotsioonideta ja tal on kõigest ükskõik, et ta lõpetab ise selle ravimte võtmise , et ehk tuleb ise välja sellest, et saab aru ka et ta pole enam inimene. Ma mõtlesin, et ta ei saa elus terveks, et kui mina otsin arste ja räägin temaga ja kui need täiskasvanud lapsed teda aina sõimavad ja survestavad, et siis ta ei saagi sellest ringist kunagi välja. (sõber isegi vahepel ajas juba sellist juttu mulle, et soovib oma elu lõpetada ja see tekitas veel rohkem selle muretsemise tema pärast). Kuna meie vahemaa on selline, et üks elab Tartus ja teine Tallinnas, siis see pani veel enam muretsema. Arutasin siis oma sõbrannaga, kes on koolis õpetaja, et mida teha üldse selles olukorras. Kas öelda tema täiskasvanud lastele, et mis olukord on isal siis tegelikult ja kuidas ta seda sisemuselt üle elab jne.et teha viisakas vestlus ja arutelu. Otsustasin, et helistan neile ja räägin sellest terviseprobleemist jne. Helistasin kõigepealt Tallinna tütrele( kes on õpetaja). Temaga vesteldes ma tajusin, et ta ei oleks vabatahtlikult minugan suhelnud ( ta ei teadnud, kes helistab ja sellepärast siis vastas)aga kuna vastas telefonile, et siis ta ei visanud ka toru hargile ja kuulas mu ära. Ta vastas, et see teema( isa suhte teema) oli mõni kuu tagasi väga päevakorras ja ütles siis napisõnaliselt, et eks see on tema elu ja ise teab, kuid nad olid väga põhjaliklt seda teemat arutanud mõni aeg tagasi ja just siis selle teise õega, kes on 30 aastane ja elab Tartus(on samuti õpetaja) ja puutub siis isega palju kokku.( ja see tütar suhtleb ka väga oma emaga)
Kui ma vahepeal sõbrale helistasin, siis tajusin mitmetel kordadel seda, et kui juhulikult ma helistasin(mina juu ei näe see hetk kus ta on) ja ta oli just see hetk selle 30 aastase tütre juures, siis ta pani telefoni kas hääletule või jättis autosse selleks ajaks. See tähendas seda, et ma sain aru, et ta kardab telefoni vastuvõtta, kui see 30 aastane tütar on juures. Ma tegin sellised järeldused sellest, et siis tuleb suur tüli, kui täiskasvanud tütar kuuleb, et mina helistan ja ta püüab siis igasugust tüli ja riidi vältida. Kuna minu sõbra tervis ei paranenud ja vahetsime ka arsti, siis otsustasin, et ma siiski helistan veel sellele kõige vihasemale tütrele, kes oli tookord isa sõimanud, kui see oli maininud, et tal on sõbranna. Mõtlesin, et räägime nii nagu täiskasvnud täiskasvnuga, kuna ta on 30 aastane ja tal on mees ja lapsed, et siis ta peaks oskama mõista ja oskama käituda ka kui täiskavanu.( räägin talle, sellest isa tervise probleemist, et see on süvenenud ja ta ikkagi ootaks ehk teie poolset tuge paranemisele)
Ma olin täiesti ehmunud, et inimene, kes on 30 aastane ja ise vee õpetaja.... noo see käitumine oli lausa jahmatav. Ta sõimas mind, ähvardas ütles, et ta teeb kõik selleks, et isa minust lahti saaks. Ta sõimas mind valimatute sõnadega ja süüdistustega. Ma ise olen haritud inimene(oman õigusteaduste magistrikraadi ja töötan omal erialal) ja lootsin samuti, et õpetajal on eetika ja samuti peab õpetajal olema haridus ja ta peab oskama suhelda. Eile siis saatis mulle jälle ähvardava sõnumi, millepeale ma siis helistasin oma sõbrale ja rääkisin talle seda ta oli vait ja ei öelnud midagi, kuulas vaid ära.( ta ongi hetkel ka nagu omas „mulles“ tänu neile antitepressantidele)
Eelnevatel kordadel olen küsinud sõbralt, et ka sinu lapsed on siis keelnud suhtluse minuga. Ta vastanud lihtsalt, et me ei ela Breznevi ajastul , kus keegi käseb , poob ja laseb. (Ma tunnetan läbi tema seda pinget, et tema ise tahab aga lapsed on siis.....)
Kallid psühholoogid!
Palun andke nõu, kuidas tulla mul toime sellise suhte probleemiga.
Öelge, kas tõesti minu sõbral ei ole õigust oma elule ja oma õnnele?samuti armastusele?
Kas ta peab elama hirmu all, et täisakvanud lapsed otsustavad tema elu? Minu mõistusesse üldse ei mahu see, et oleks tegu 12-15 aastaste lastega, kes protestivad aga tegu on üle 30 aastaste inimestega, kas nemad saavad 100% väita, et elavad praeguse kaaslasega elu lõpuni, et nende elus ei tule iial muutusi ja kõik on ideaalne ja kui see nii ei ole siis hakkavad nende elu korraldama lapsed või keegi kolmas. Inimeste vahel on tunded ja neid ei saa laste soovide järgi keerata, ammugi veel täiskasvanud laste puhul, kes on juba oma elus.(isa on kasvatunud ja saatnud nad oma ellu) Isa tahab ka oma elu elada ja olla koos inimesega, kes talle on vajalik mitte tunda üksindust.
Olen mõelnud, et kui nende lapsed kasvavad ja hakkavad neile dikteerima asju, et nad peavad elama nii just nii nagu nemad seda soovivad ja kõik, kas nad sellele ei mõtle?
Kas selline käitumine üle 30 aastaste täiskasvanute poolt normaalne?
On see mingi haiguslik käitumine? Või armukadedus või mis?Olukord on minujaoks väga keeruline, siis palun andke nõu mida ma peaks tegema või kuidas käituma?
Suured suured tänud Teile!
|