Tere!
Lühidalt endast: Olen 35 a, 2 a lapse ema, olen elanud koos lapse isaga ca 5 a. Mainin ära ka selle, et peale laspe sündi tabas mind depressioon. Käisin ka psühhiaatri vastuvõtul ja võtan antidepsessante, nüüd juba pea 4 kuud. Ravim tõesti on aidanud, enam ei tunne sügavat masendust, rusuvat tunnet ega aja kõik pisiasjad nutma. Lapsega saan hästi hakkama.
Mure, millest tahan kirjutada, on järgmine:
Viimased 2-3 aastat olen hakanud oma elus tehtud otsuseid tohutult kahetsema. Kõige rohkem muserdab mind see, et loobusin kooselust mehega, kes nüüd tundub olevat minu jaoks ideaalne kaaslane (nimetan ta siin Jaaniks).
Loomulikult saan aru, et mis tehtud-see tehtud, mis olnud – see olnud. On asju, mida muuta ei saa. Aga ometi ma iga päev vaevan ennast nende mõtetega mis kõik oleks võinud olla..... kui tore meil oleks koos, kui hästi me oleksime omavahel sobinud ..... jne jne... Ja mis veel hullem – olen hakanud Jaani oma praeguse elukaaslasega võrdlema. Kõik need positiivsed omadused, mida minu elukaaslasel pole – kõik need omadused on Jaanil olemas. Kuidas ma küll 7-aastat tagasi neid omadusi hinnata ei osanud? Olen iseenda peale nii tige. Võibolla mind ei piinaks see nii palju, kui see otsus poleks MINU tehtud. Aga just MINA ISE tegin sellise valiku. Mina ISE olin see loll. Kuidas ma üldse veel suudan õigeid otsuseid oma elus teha, kui ma niiii loll olen olnud.
Olen väsinud sellisest tohutust kahetsemisest ja halamisest ja sundmõtetest mis iga päev mu pähe tekivad. Need sundmõtted ei lase mul enam mitte millestki rõõmu tunda. On vaid kahetsus, mis on mu endesehinnangu alla tampinud.
Tuleb nendest sundmõtetest kuidagi lahti lasta. Aga KUIDAS??
Kindlasti soovitate mul pööduda psühholoogi jutule. Ma ei taha minna psühholoogi juurde sellise jutuga....ma ei ole kuigi hea rääkija. Aga ehk oskaksite mulle soovitada mingeid raamatuid, mis taoliste probleemide puhul nõu annaks?
Ootama jäädes,
Miia
Olete paarisuhtes olnud viis aastat, teil on kaheaastane ühine laps ning lapse sünd vallandas teis sünnitusjärgse depressiooni - kuigi kui ma õigesti aru saan, siis juba varem tundsite te erinevaid sundmõtteid ja kahetsust varasema ebaõnnestunud suhte osas.
Antidepressante olete kasutanud viimased neli kuud ja nimetate, et enam ei tunne te sügavat masendust, rusuvat tunnet ning kõik pisiasjad ei aja enam nutma.
Sellele vaatamata keerlevad teil igapäevaselt peas korduvad sundmõtted- erinevate partnerite võrdlemine ja kahetsus mis-oleks-siis- kui-oleksin-koos-eelmise-mehega. Tunnete, et olete enda peale vihane ning enesehinnang on tugevalt kahjustada saanud.
Inimese mõtted liiguvad stressisituatsioonis kahes suunas- talle on omane kas realistlik (ja see toetab olukorraga toimetulekut) või moonutatud (äärmiselt negatiivsel ja pessimistlikul) tunnetus.
Teisel juhul ilmnenud tunnetushäired on: ebarealistlikult negatiivne ettekujutus endast, olukorrast ja kõigest toimuvast; äärmiselt pessimistlikud tulevikustsenaariumid; võimetus mõelda olukorra positiivsetele külgedele.
Kui inimene hakkab tegema mõtlemises ja tajumises selliseid vigu või moonutusi, on tulemuseks: ääretu pessimism, enesehinnang langeb, kaob lugupidamine enda vastu; destruktiivsed tunded, mis süvendavad enesehaletsust ja kurvameelsust ning takistavad paranemist.
Just sellised tunded juhatavad sisse nn depressiivse protsessi, mis viib tervenemise asemel üha mustemasse masendusse.
Depressiooni tekkides algab tunnetushäirete ahelreaktsioon (mis süvendab negatiivset mõtlemist) nagu sädemest süttiv tulekahju. See vallandab negatiivsete mõtete tulva. Depressioonis inimesel esinevad sellised negatiivsed mõtted kümneid kordi päevas, süvendades enesehaletsust ja pessimismi iga korraga veelgi. Ja depressioonis inimene võib sellesse lõkkesse halge juurdegi visata. Korduvad, sageli peaaegu pidevad negatiivsed mõtted süvendavad depressiooni ja takistavad tervenemist.
Teie olukorras ei piisa ainult tabletist, kujunenud depressioon vajab terapeudi abi. Antud olukorras aitab hästi just kognitiivne teraapia- milline tegeleb moonutatud mõttemudelitega, nagu eelkirjeldatust ilmneb. Infot saate: www.sensus.ee
Lugemissoovitusena lisaksin siinkohal: Melanie Fennell "Võit madala enesehinnangu üle", kirjastus Tänapäev, 2011.
