Tere
OO jaa. siin ma nüüd siis olen.
Mina olen olnud alati väga rõõmsameelne ja romantikat tegev ning igatsev inimene. leidsin aga mehe kes alguses oli nagu ikka kõik see mida hing ihkab. üllatus üllatus asjad muutuvad. peagi oli lillede toomine ja käest kinni võtmine juba liigne luksus. oi ma siis muudkui kaagutasin ja kaagutasin. tulemuseks sain vastuse et kas sul ei olegi siis hea.. kõik on ju olemas.. ma arvasin et oleme selle jama juba läbinud. nüüd ju kõik ok. minu soovid jäid aina rohkem ja rohkem tahaplaanile. neid ei märgatudki ja ma ei rääkinud ka enam. eks aeg ajalt torkasin paar mürgist märkust. siis tulid lapsed. meie esimene laps tulu nn kogemata. selle me kokku jäimegi. raseduse ajal oli ta totaalne tropp jahus aina enda võimalustest mis nüüd luhtunud... aga nii kui poja sündis muutus ta maailma parimaks isaks. tõesti. siiani. siis tuli tal tööstress mis vältas 2 a ja oi seda jubedat aega. ta röökis ja plahvatas ja mina polnud muidugi mitte keegi. siis plaanisime teist last sest ma arvasin, et lapsed tuleb ikka ühe mehega saada. pealegi isana on ta super. raseduse ajal teatas ta aga et polnudki selleks valmis ja hakaks jälle ajama imelikke jutte oma ära jäänud võimalustest. ühesõnaga oli siga mis siga. mina siis rääkisin nii nagu asi oli et kui ta mind märkama ei hakka siis üks hetk polegi midagi märgata. olin rase ja anusin aga ei midagi. laps sündis ära ja mees jälle ok aga muidugi minu vajadused olid ikka kuskil teisel mandril. siis aga sain teada et olen jälle rase... rasestumisvastased vahendid vedasid mind jälle alt. otsustasin sünnitada aga seekord ma ei oodanud temalt midagi. ja ülla ülla mees oli minu jaoks olemas ja kõik oli ok, mis puudutas rasedust ja lapsi. ei mingit jama. meie vanemal lapsel diagnoositi siis jube haigus. ja me hoidsime kokku. meie elu oli nagu keerises: 2 väikese vahega last ja 1 haige laps. minu seksi isu kadus. aeg ajalt tulin talle vastu... just nii peab seda nimetama. ja siis ühel õhtul avastasin et olen nagu masin ning mu mees ajas mul südame pahax... issand jumal. hakkasin siis vaatama meid ja avastasin et ma ei armastagi vist oma meest... elame just sellist tundevaba elu nagu tema tahtis.. ja ta on õnnelik.. aga mina olen surnud.. meie aastapäeval räääkisin vihjamisi aga ta pole nagu midagi kuulnud...
kas ongi kõik? kas annax veel asja parandada? ma olexin nõus pingutama uuesti armumisex kui ta minu vajadusi vaid märkax...
issand meil on 3 väikest last..
andke nõu
Saan aru, et olete valmis pingutama selle nimel, et suhe mehega taastuks ja ärkaks. Teil on kolm väikest last, olete keerulisi aegu koos läbi elanud ja nüüd olete muutunud tundetuks. Te ei taha ega jaksa nii jätkata. Te tahate, et mees teie vajadusi märkaks. Tahate pingutada, et oma mehesse uuesti armuda.
On hea teada, kuidas paarisuhted arenevad, sest siis ei teki liiga suuri ootusi ja pettumusi. Lihtsustatult võib öelda, et armumised on eriti toredad ja võimsad tavaliselt just seetõttu, et inimestest paistab esialgu vaid mingi osa. Selle nähtava osa põhjal tekib illusoorne pilt teisest inimesest, mis tundub nii tore ja kõigile meie olulistele vajadustele vastav. Inimese ajul on omadus luua tervikpilt osadest. Me näeme teisest mingeid osi, kui meie aju lisab puuduvad osad ja loob terviku. Nii me armumegi sellesse pilti inimesest, mille meie aju meile loob. Öeldakse, et armastusest saab rääkida siis, kui oleme teist inimest tundma õppinud ja suudame leppida nõrkuste ja vigadega, mis teisel on. Peale armumist tekib tavaliselt mingi pettumine ja eemaldumine, millele saab järgneda peamiselt kaks teed – inimesed lähevad lahku või võtavad teineteist sellisena nagu nad on. Muidugi on veel võimalus jääda kokku ja püüda terve elu teist endale meelepäraseks kujundada, kuid see on kokkuvõttes üsna piinarikas võitlus mõlemale.
Teiseks on hea teada, et õnneliku paarisuhte võti seisneb iseenda vajaduste eest hoolitsemises. Täiskasvanutena hoolitseme ise enda vajaduste eest. Mehe ja naise vajadused on tihti päris erinevad ja pole mõtet loota, et meist erinev inimene oskab sõnadeta arvata, mida ja kuidas meie vajame. Me võime küll teise vajadustega arvestada, kui pole mõtet nõuda, et teine meid õnnelikuks teeks. Täiskasvanuna ja eriti peale laste sündi jätkub iseenda vajaduste, eelistuste, eripärade ja huvide tundmaõppimine. Lapsed ja kõige lähedasemad inimesed on tavaliselt meie kõige suuremad õpetajad. Ideaalis on nii, et beebi heaolu eest vastutab suuresti vanem, kuid iga aastaga suureneb inimese isiklik vastutus oma heaolu eest. Kui me teame, mida me vajame, siis on lihtsam seda teiselt paluda.
Päris tore raamat sellest, kuidas me kõik vajame erinevaid asju/tegevusi selleks, et end armastatuna tunda, on Gary Chapmani „Armastuse viis keelt“. See raamat aitab mõista iseennast ja oma kaaslast. Tihti on nii, et inimesed tegelikult armastavad teineteist väga, kuid nad väljendavad oma hoolimist teisele nii, nagu nad ise seda vajaksid ja tulemuseks ei tunne kumbki end armastatuna.
Vahel on nii, et argitoimetuste saginas on tekkinud nii palju väikeseid ja suuremaid pettumusi, et armastus kaob teiste tunnete alla. Võib tunduda, et armastust enam polegi, kuid tegelikult on see lihtsalt muude asjade vahele kadunud. On loomulik, et ka seks kaob, kui inimesed pettumused ja kibestumine kasvab. Kui hoiame end tagasi, ega väljenda oma vajadusi, siis juhtubki see, et muutume tundetuks. Sel juhul oleks vaja võtta aega, et ise mõelda ja selgust saada. Hea on rääkida koos abikaasaga ausalt ja ilma süüdistusteta oma ootustest ja tunnetest. Aitab ka see, kui väga põhjalikult kuulata oma partnerit ja mõista tema seisukohta. Vahel on hea kasutada ka perenõustaja abi, kes aitab näha neid mustreid, mis ei lase rahumeelselt vastastikuse mõistmiseni jõuda.