Olen lahutatud 38- aastane naine. Mul on tütar (1 ja poeg (15). Eksabikaasa osalus meie elus on täpselt 50€ kuus, ei midagi enamat. Isegi huvi mitte. Läksime lahku, kui poeg oli umbes aastane. Sellest peale olen lapsi kasvatanud üksi, s.t. majanduslikult raskustes.
Kaks ja pool aastat tagasi tuli minu ellu Ted, kes on minust 11 aastat vanem ja elab ühes põhjamaises riigis. Tal on tütar Christina (22), kes põeb suhkruhaigust. Lapse emast läks ta lahku, kui C oli 2- aastane. Christina kasvas üles ema juures. Kahjuks tõsise haiguse tagajärjel ema suri, kui tüdruk oli 14- aastane. Sellest perioodist sai alguse ka suhkruhaigus. Christina jäi kuni kooli lõpetamiseni elama emapoolse vanaema juurde. 19- aastaselt kolis Christina isa juurde. Loomulikult hakkas isa oma vajakajäänud isaarmastust välja näitama poputamise teel.
Minu ja Tedi suhte arenedes otsustasime koos elama hakata- kolisime Tedi juurde. Esimesed paar nädalat oli elu üpris normaalne. Ent siis hakkasin märkama, et Ted kuidagi keelab ja käsib minu lapsi palju rohkem kui enda oma. Tekkisid vaidlused lastekasvatuse teemadel. Minu arvates olid mõned tema nõudmised suisa absurdsed. Näiteks võttis ta endale pähe, et me ei tohi enam omavahel eesti keeles rääkida, sest tema ei saavat aru. Aga meie ju nende omavahelisest jutust ju ka aru ei saanud! Suhtluskeeleks oli inglise keel.
Nutsin tol perioodil palju, salaja. Ei teadnud mida ette võtta. Tagasi tulla ka ei tahtnud- polnud tööd. Seal polnud ka tööd, aga mind hoidis kinni mõte, et minu eest hoolitsetakse ja toit on laual.
Umbes aasta hiljem pärast Tedi juurde kolimist, teatas mu poeg, et tahab tagasi Eestisse. Läkski. Tema eest hoolitseb nüüd minu ema, kellele ma olen väga tänulik, et ta olemas on! Tütar pidas mõned kuud kauem vastu, ent siis tuli temagi aeg tagasi tulla.
Laste arvates on Ted üks väga mõttetu ja igav mees. Nad ei arva temast midagi head ja on õnnelikud, et sealt tulema said.
Nüüd siis murest, mis mind teile kirjutama pani. Minus on tekkinud seletamatu viha, sundmõtted või armukadedus. Ei teagi kuidas seda nimetada. Kogu vaenulik suhtumine on suunatud Christinale. Kuna ta saab varsti 23- aastaseks ja käitub kodus nagu 14, siis minu kannatus on täiega proovile pandud. Ted jookseb iga tema sõrmenipsu peale kohale, kas ta siis tahab juua või on vaja õuel autot parkida.. Minule on peavaluks tema aluspesu, mis pidevalt vannitoa põrandal vedeleb. Avatuna, tihtilugu vahib pesukaitse ka sealt vastu. Ta lihtsalt jätab kõik asjad laiali. Ma ei ole oma elus nii laiska ja hellitatud tüdrukut näinud. Oleme sellest rääkinud, ta arvas, et meie (mina ja Ted) peseme tema pesu paremini.. ja lihtsalt itsitab. Nüüd on tema ellu seks tulnud. Keksib oma rasestumisvastase implantaadiga.. Elab nagu hotellis, käib tööl, harjutab seksimist suvalistega.
Kui mõnikord Ted jutu käigus Christina nime suhu võtab, ei tahagi ma enam jutu sisu teada. Minu tõlkekeskus lakkab otsekohe töötamast. Olen talle öelnud, et ärgu kohelgu Christinat titena, kuid sellest pole tolku.
Hoian Christinast eemale kui ta kodus on. Kui kuulen, et ta tuleb koju, lähen ära teise tuppa, isegi kui film pooleli jääb. Või ei tule hommikul enne oma toast välja, kuniks ta läinud on. Ma ei tea, kas Ted on seda märganud. See on kestnud tublisti üle aasta.
Ühesõnaga- ma ei salli teda, ei talu ta lähedust, tema lollust, tema laiskust. Mida teha?
Mõned tuttavad on mulle öelnud, et tule ära, mis sa passid seal hullude juures. Samas on Tedis omadusi, mis mulle meeldivad. Olen kindel, et ta armastab mind. Kuid ma ei ole enam kindel enda armastuses, kuna see kõik on mind tugevalt muserdanud. Nüüd kui minu lapsi enam päevakorral pole, on õhkkond teistsugune. Tedi arvates on elu ideaalne, minul aga vesi ahjus, sest minu lapsed kaardilt maas ja tema poputatud täisealise tüdruku eest peab nagu tite eest hoolt kandma.
Kuidas selle vaenuga toime tulla? Tunnen, et see ei ole hea minu tervisele.
Olete kolinud elama mehe juurde, tunnete end seal materiaalselt turvaliselt, kuid see muutus on tähendanud ka millestki loobumist (suhted lähedastega Eestis) raskusi kohaneda teistsuguste arusaamadega, kasvatusega jms.
Küllap on teil raske taluda mehe tütre käitumist ka seetõttu, et teie lapsed otsustasid lahkuda ja teie tunnete neist puudust. Kuigi igal vanemal tuleb olla valmis selleks, et lapsed kord kodunt lahkuvad, on see siiski suur muutus. Võimalikku tühikut saaks täita suhe mehega. Kui see aga osutub jahedaks, pole piisavalt mõistmist ja lähedust, siis on ju ikka millestki puudus. Seda enam, kui lapsed lahkusid seetõttu, et nad ei tundnud end seal hästi. Teie samuti, sest saite kuulda etteheiteid, teile seati tingimusi (mis keeles tohite suhelda). Te võite tunda ka näiteks ebaõiglust, millegi ohverdust ning see viib sageli pettumise ja vihani.
Olete üsna olulise tähelepaneku teinud, et olete Christina suhtes armukade. Kui teie ise pole suhetega rahul, siis kannategi oma rahulolematuse, mis kasvab vihaks kellegi teisele, antud juhul siis Christinale. Loomulikult võite olla teistsugustel arusaamadel, kuidas lapsi kasvatada, teile võivad olla mehega erinevad väärtused, käitumisviisid jne., kuid küsimus on selles, kuidas teie tunnete end sellest mõjutatuna, see puudutab teid isiklikul ja tundlikul moel, et reageerite emotsionaalselt, tundes viha.
Teil on piisavalt mõtteainet, kuidas sellega toimet tulla, et teie mehele on teistsugused arusaamad. See ju võib nii olla, et mees püüab korvata seda, mida tütrele varem ei saanud pakkuda, see on temale oluline ja tal on õigus teha seda, mida õigeks peab ja mida vajab, et end isana hästi tunda. See ei pruugi ju üldse kuidagi teid puudutada, isegi kui teatud viisid tunduvad teile sobimatud. Ehk siis distantseerida end sellest, mis ei ole teiega seotud ega kahjusta teie vajadusi. On loomulik, et saate oma arvamust väljendada, arutleda, kuid las valik ja otsus, kuidas mees tütrega toimib, jäägu talle. See oleks ummiktee, kui hakkaksite mehele omakorda ette heitma seda, milline isa ta on või et tema tunded tütre suhtes on liiast jne. Samuti pole kellelgi kasu sellest, kui annaksite neiule hinnanguid. Küll aga saate tegeleda sellega, mis konkreetselt teie huve ja vajadusi puudutab, milline konkreetne käitumine teid häirib.
Kui tunnetate, et teie vajadustega ei ole arvestatud, siis olge teadlik, millest teie ilma jääte või milles te täpselt häiritud olete, milles seisneb kahjulik mõju teile. Kas see on majapidamistööd, mis on ebaõiglaselt teie vastutada, on see mehega koosveedetud aeg, mis on ebapiisav, on see teie tunnete eritamine või teie enda halvustamine jne. Kui tunnete pahameelt, ebaõiglust, viha ja te ei saa seda väljendada, siis teie rahulolematus aina kasvab ja suhted pingestuvad. Vaid teie ise olete vastutav selle eest, et te tunneksite end hästi ja et teid mõistetaks. Selleks tuleb aga enda eest seista.
Kui aga teile näib, et teie vajadused ei lähe mehele korda, kui tunnetate, et teie ei ole täisväärtuslik pereliige, kui olete vaatamata korduvatele püüdlustele püüdnud oma suhtumist või suhteid muuta ikkagi rahulolematu, siis on teil ka valik, kas jääda või lahkuda.
Kui mees teid armastab ja teist hoolib, siis küllap võtab ta tõsiselt ka seda, kuidas te end tunnete. Kui teie aga kogete, et ta hoolib, kogete mõistmist ja usaldust, saate rääkida enda jaoks olulistele teemadel, ei pea põgenema peitu, otsite koos lahendusi, siis ka teie tunded mehe vastu võivad muutuda lähedasemaks.
ja poeg (15). Eksabikaasa osalus meie elus on täpselt 50€ kuus, ei midagi enamat. Isegi huvi mitte. Läksime lahku, kui poeg oli umbes aastane. Sellest peale olen lapsi kasvatanud üksi, s.t. majanduslikult raskustes.