Minu probleem on selles, et ma ei suuda oma eksist ja 1,5a poja isast üle saada.
Meie suhe oli väga lühike, esimesel kohtumise kuul jäin rasedaks, 3 kuu pärast kolisime kokku ja jõudsime koos elada täpselt 3 kuud. Siis läksime lahku, kuna sain teada, et ta on mind kuu aega juba oma eksnaisega petnud ja kavatses mind lähiajal ise maha jätta. Sain teada, et ta on mind oma eksnaisele taga rääkinud ja mulle palju valetanud.
OIin sel ajal 8. kuud rase. 2 päeva kaalusin, mida ometi teha, kas jätkata, kas andestada....kuid tundsin , et ei suuda teda enam usaldada ja palusin tal välja kolida. Ta läks ja jäi oma eksi juurde (kellega on praegugi koos).
Sellest lahkuminekust on kohe möödas 2 aastat.
Sünnitasin üksi. Peale lahkuminekut ei suhelnud me eriti, mõni sõna internetis. Ta tuli meile esimest korda külla 9 kuud pärast lahkuminekut. Pärast seda hakkasime tihedamalt suhtlema ja kohtuma, ka seksuaalselt. Ta väitis, et tal on minu vastu kirg ja iha, millest ta loobuda ei suuda. Tundisn sama, lisaks tundsin, et mul on tema vastu kõigest hoolimata ka muud tunded alles. Samas mõistusega ma teadsin, et temaga koos ei saaks ma iial enam olla isegi kui ta oleks vaba või sooviks minuga uuesti koos olema hakata, sest ta on petja tüüpi mees ja teda ei saaks iial usaldada.
Aga temast päris loobuda ma ka ei suutnud, ikka kohtusime ....ja lõpetasime voodis.
Ma ei tea, miks ma nii tegin, pärast kõike seda, kuidas ta minuga käitunud oli..... sõbranna on minult seda küsinud, et mis sul arus on, et temaga tegemist teed, täiesti loll oled. Kuid ma ei oska vastata sellele.
Möödusid mõned kuud ja ütlesin talle, et ei suuda enam nii. Mul on tunded ja ma ei suuda temast pidevalt eemal olla ja vahel harva ainult kohtuda jne. Et selline asi ei vii kuhugi. Ta oli nõus, et lõpetame füüsilise kontakti. Kohtume vaid lapse tõttu. See mind natuke haavas, et ta nii kergelt oli nõus loobuma, samas ise oli varem rääkinud, et ei suudaks minuga kohtumistele iial ei öelda ja jääme eluaeg kohtuma.
Pärast seda otsustasin rääkida tema naisele mis meie vahel vahepeal toimus. Juba järgmine päev kahetsesin, et seda tegin...aga mis tehtud see tehtud.... ta sai teada ja ei suhelnud minuga enam. Vaikis vihast. Lõpuks sõimas mind väga inetute sõnadega läbi. Ka mina sõimasin teda....ma ei mõelnud oma sõnu tõsiselt, aga tahtsin talle ka vastu halvasti öelda. Sellest on nüüd möödas 4 kuud.
Peale seda ei ole me enam suhelnud ega kohtunud. Last ta enam näinud ei ole ega ole selleks ka soovi avaldanud. Saan aru, et see on minu teo tõttu....
Aga ma ei suuda teda unustada. Mõtlen temale iga päev. Kõik halb on teisejärguline, see pole enam meeleski, meenutan vaid meie suhtlemise alguse ilusaid aegu ja seda tohutut keemiat, mis mul tema vastu on. temas on midagi mis mind meeletult köidab. Ja ma ei tea mis see on või miks ma seda mujalt ei leia.
Tean, et kui ta praegu mulle ütleks, et saame kokku - ma oleks kohe nõus. Kuigi õigem oleks mitte tegemist teha.
Ma ei suuda temast loobuda. Miks see ometi nii on? Miks ma teda unustada ei suuda? Me ju ei näe, me ei suhtle aga ta on mul koguaeg meeles. Mõtlen. Näen unes jne. Kas asi on tõesti selles, et tema on minu poja isa? Et kui meil ühist last ei oleks, siis oleksin ta ammu unustanud?
Enne teda mul oli 5a pikkune tõsine suhe, selle mehe olen ammu unustanud (võttis umbes pool aastat) ja lapse isa, kellega olin ühetkokku koos vaid 6 kuud,....teda ma unustada ei suuda
Ma ei saa iseendast aru, miks ma teda ikka tahan? Miks ma teda igatsen? Miks ma teda näha tahan? Miks ma oma eluga edasi ei lähe? Olen püüdnud endale sisendada, et ta on vastik mees, kellega ei tasu tegemist teha üldse, kes ei väärigi mehe nime jne. Hetkeks tundub, et ta ei huvitagi mind enam....ja siis on jälle kõik endine. Vaatan ta pilte ja meenutan koosoldud aegu. Kõigele lisaks on meie laps ka väga tema nägu, teatud mõttes vaatan oma eksmehele iga päev otsa.
Ma nii ootan aega, millal mul on temast täiesti ükskõik. Et mind ei huvitaks, kus ta on, kellega ta on, mida ta teeb, kas me näeme jne. Et minu jaoks poleks teda olemaski....seda aega ma ootan. Aga millal see saabub? Millest see oleneb? Tunnen, et ma ei jaksa enam. Tahan temast üle saada!!! Soovin, et ta ei huvitaks mind enam mitte üks raas. Kuid ma ei oska.....
Mida teha?
Olete jõudnud arusaamani, et suhe mehega, keda te ei saa usaldada, pole mõistlik, kuid tunded tema vastu ei vaibu. Olete enda jaoks otsustanud, et ei soovi temaga koos elada, kuid mõtted keerlevaid mehe ümber endiselt ja teis toimuv oleks ilmselt takistuseks ka lähisuhteid luua kellegi teisega. Olete segaduses, ei mõista iseennast ja otsite viisi, kuidas suhtest temaga lahti lasta.
Lühidalt ja konkreetselt vastata teie küsimusele ei saagi. Ei ole teada, millal saabub aeg, mil te tema suhtes ükskõikseks muutute ja mis on need võtted, mis kindla peale toimivad. Püüdes laiemalt arutleda, siis teie mure seostub teemaga, miks me üldse tunneme tõmmet ja kirge kellegi poole, miks valime just selle partneri, keda valime ja mis see paljuräägitud keemia siis õigupoolest on, mida kogetakse. Arvatakse paljugi saab seletada meie suhetega oma vanematega ja seda juba üsna varajasest east alates. Me valime endale partneri, me kiindume inimesse, kes on mingil moel sarnane meie kõige lähedasemate inimestega. Mõnda asja võib märgata, näiteks sarnasust välimuses, isiksuse joontes, kuid palju on ka teadvustamata ja varjul, kuid ometi mõjutavad meid. Me kipume kordama sarnaseid suhtemustreid ja seda ka siis, kui me mõistame, et need ei tee head, tekitavad pingeid, kuid me ei oska sageli ka teisiti. Näiteks võib olla üks partnerites olla põhjendamatult armukade, sest lapsena koges ta sageli mahajäetuse hirmu kui ema oli sageli hõivatud, eemalolev või kui isa jättis pere maha. See pole muidugi ainus põhjus, miks keegi kogeb armukadedust, kuid kui lapsel polnud võimalust kogeda turvalisust lähisuhetest, siis on ta mõjutatud sellest ka hiljem.
Kui teie vajate selgust, miks te olete kiindunud mehesse, kes valetab, ei püüagi teile pakkuda kindlustunnet, räägib teisele teist halvasti, pole näidanud just vastutustunnet, pühendumist teiega pere loomiseks, lahkub niipea, kui teil tekib probleem, püüdmata midagi selleks teha, et suhet hoida jne., siis mõelge, kas selles on midagigi tuttavlikku teie lapsepõlve peres teie suhetes vanematega või vanemate vahel. Kes käitus veel sarnaselt ja kellesse olite siiski kiindunud?
Kuidas aga vabaneda mittetoimivast suhtest, kui olete jätkuvalt sõltuv oma tunnetest? Esimene samm, mis võib olla kasulik, on eelnevast jutust tulenev teadvustamine. Kui saate aimu, miks teid selle mehe juurde tõmbab, siis ehk saate tulevikus teadlikult ka mõnd mittetoimivat suhet vältida. Samuti võib teadvustamine viia selleni, et mõistate, et asi pole selles mehes, vaid teie lahendamata küsimustes vanematega. Hea algus on ka see, et olete otsustanud, et selline suhe ei ole mõistlik ja näete ohtu ennast sellisel viisil siduda. Edasi oleks ilmselt vajalik käituda kooskõlas oma otsusega. Kuigi te seda teemat ei puudutanud, lisan siiski, et olles ühise poja vanemad, olete ju ikkagi seotud ja see on vajalik ka lapsele. Parim oleks see, kui koos otustaksite, kuidas toimida vanematena ja ainult selles rollis ja ei taotle ega arenda muud suhet. See tähendaks ka, et aktsepteerite kui teineteisel on uus suhe, ei arvusta seda ega püüa oma suhet klaarida mingil muul moel.
Pakun teile veel kirjandust, mis võib luua selgust endas: H.Hendrix „Teekond soovitud armastuseni“, Junkkari „Sinuga siin ja praegu“, H.Fisher „Miks me armastame?“.
