Olen mehega õnnelikus abielus, meil on kaks väikest last, 4a ja 1a. Lapsed on olnud väga oodatud ja meie jaoks elus kõige olulisemad. Kuid kuna me mehega pärineme väga erineva taustaga peredest ning oleme ka muidu kõiges kuidagi väga erinevad (mida aeg edasi, seda enam ma neid erinevusi leidma ja märkama olen hakanud), siis on meie pereelu ja omavahelist suhet hakanud mõjutama erimeelsused laste kasvatamise teemal. Meil on omavahel usalduslik suhe, räägime (minu algatusel) alati probleemidest ja püüame koos ühisele mõistmisele või vähemalt kokkuleppele jõuda. Vahel õnnestub, vahel mitte. Aga eriti peale teise lapse sündi, mil ma ise olen teinud läbi suure emakskasvamise protsessi ja hakanud lastest paremini aru saama, tunnen ma, et mees nagu töötaks oma meetodite, käitumise ja suhtumisega mulle vastu, see tekitab minus pingeid, stressi ja tervisehäireid (ma ei suuda uinuda, mõtted tiirlevad peas ega lase minust lahti, süda hakkab kiiremini lööma, enesetunne on halb, ärritun mehe peale varasemast enam ja tunnen äkkviha).
Meie kasvatusmeetodite vahe seisneb suhtumises lastesse: mina üritan last mõista kui teist inimest, kannatan kannatlikult ära jonni, võtan nii tihti sülle kui laps soovib, jagan hellust ja armastust, tegelen lastega väga palju eesmärgipäraselt (õhtused lugemistunnid, koos joonistamine, looduses jalutamine, looduse tundmaõppimine, laulude koos laulmine jpms). Lastega koos veedetud aeg on minu jaoks küll pingutav ja väsitav, ent väärtuslik ja hinnaline, teen seda, sest tahan neile kõike endast anda, jagada, ja tahan neid oma elu osana kogeda, nende arengut pidevalt jälgida ja selle üle rõõmustada.
Mees seevastu suhtub lastesse mõnes mõttes nagu alamatesse. Kõlab halvasti, aga ma ei leia paremat sõna. Mehe meelest on lapse koht 5 päeva nädalas lasteaias (kuna ma olen väiksemaga kodune, siis viin ka suuremat last vaba graafikuga lasteaeda, vahel 3, vahel 4 päeva nädalas, mitte kunagi 5). Mehe sõnul peavad lapsed õppima maast madalast ise mängima ja oma aega veetma, õhtuti mingu nad oma tuppa ja mängigu seal, mitte ärgu tulgu suuri inimesi tüütama (minu jaoks täiesti vastuvõetamatu seisukoht). Mehe arvates ei pea lapsega "tegelema", laps areneb ise (mina olen seevastu veendunud, et lapsega tuleb just tegeleda ja seda peavad tegema nii isa kui ka ema, kuna laps õpib nendelt erinevaid asju). Mees käratab lapsele karmi häälega, hurjutab jonni eest, saadab oma tuppa, pahandab, kui laps ei söö toitu lõpuni, lubab enam mitte kunagi elus kohukest osta, kui ta kohukest lõpuni ei söö; ütleb lapse kuuldes roppe sõnu või teeb rumalaid nalju, aasib, ironiseerib (olen korduvalt keelanud tal seda teha, aga tulemusteta); mehele ei meeldi näiteks, et tütar kodus erinevaid kleite selga proovib või ehteid endale kaela riputab. Mehe sõnul kardab ta, et tütrest kasvabki siis beib ja ta hakkabki ainult välist ilu hindama. Mina olen selgitanud, et ka 4-aastases tüdrukus on peidus naine, kes loomupäraselt vajab enda ümber ilu ja naiselikkust ning otsib ka endas kõike seda.
Need on mõned drastilisemad näited. Väga tihti selliseid olukordi ei ole, enamasti mees püüab (ilmselt minu mõjutusel) kinni pidada meie kokkulepitud reeglitest ega hakka kohe pahandama, käratama ega karistama, ehkki ta vist ilmselt teeks seda, kui poleks olnud neid arvukaid jutuajamisi, mis me laste teemal maha oleme pidanud. Mehe enda sõnul ta lihtsalt ei suuda laste tasemele langeda, ta tunneb ennast kodus üleliigsena, sest ei oska midagi teha ega saa aru, kas üldse oleks vaja midagi teha. Ta ütleb, et tunneb ennast "täieliku mökuna" (tema enda sõnad) ja seepärast tahab, et ma talle konkreetselt asju ette ütleksin, mida ta tegema peab, a la vii prügi välja, keeda makarone, pane supile soola. Tütrele võib ta natuke ette lugeda või temaga doominod mängida, vahel mürab lastega vaibal. Rohkem ta ei suuda ja sedagi 5-10 minutit õhtu jooksul. Siis tüdineb ja saadab nad enda juurest ära.
Mu mees armastab kindlasti oma peret ja lapsi, tegeleb nendega, kui viitsib, ja suhtub minusse üldiselt lugupidamisega. Aga ta ei ole "andja" tüüpi, ta käib kodus nagu ainult tarbimas, ehkki ta ei nõua otseselt midagi. Ta sööb, vaatab telekat, küsib meie käest, kuidas meie päev läks, ajab natuke juttu ja kapseldub siis endasse. Ütleb, et on lihtsalt väga väsinud. Ma usun seda, sest ta on ju ainu, kes tööl käib, ja ta teeb füüsilist tööd 8-9 tundi päevas. Aga ta saab vähemalt öösiti magada, mina pole juba üle aasta öösiti korralikult magada saanud, pealegi pole ma hetkekski üksi, ikka ripub vähemalt väiksem laps mul küljes kinni. Mul on "oma elu" veel vähem kui mehel, kes vähemalt tööpäeva veedab "oma asju" tehes ja omi mõtteid mõeldes.
Just sel viimasel aastal, kus mul on kaks väikest last kodus ja kogu lastega seonduv on 100% minu õlul (mees pikad päevad ja nädalavahetusedki tööl) olen hakanud tundma, et ma ei jõua enam seda mediaatoriametit kodus pidada - olen nagu kahe tule vahel, eriti õhtuti, kui mees koju tuleb. Tunnen, et pean korraga seisma nii laste õhtuse hea tuju ja mänguvõimaluste eest kui ka üritama vältida mehe käratamisi ja võimaldama talle tema "rahu ja vaikuse", mida ta tahab. Õhtud on väga rasked. Veedan need lastega lastetoas mängides, sellal kui mees telekat või arvutit vaatab. Harva tuleb ta meie sekka. Kui lapsed lõpuks magama olen pannud, olen ise nii tühjaks imetud ja nii väsinud, et ei tahagi enam midagi teha. Mees läheb ka vara magama, teda ei häiri miski. Mina aga vähkren voodis unetult, viha ja kurbus korraga hinges, vahel nutan patja, vahel tõusen ja lähen loen poole ööni raamatut, et mõtteid eemale saada. Tunnen end üksikuna, ehkki mul on pere. Tunnen, et inimene, kes mind armastab ja keda mina armastan, töötab lihtsalt oma suhtumise ja maailmavaadetest tingitud käitumisega mulle vastu kõige olulisemas osas meie elust, lastekasvatamises.
Kuidas selles olukorras toimida? Kas jätkata emalõvina võitlust oma laste heaolu nimel, püüda meest "harida" ja panna teda asju teise nurga pealt nägema? Või valida alistumise tee, lüüa käega, küll lapsed kasvavad ja hakkavad ise maailma mõistma, hoian parem oma tervist ega lase neil kodustel pingetel ennast laostada?
Või on veel mõni kolmas tee, mida ma ei oska välja mõelda?
PS Mees ei ole nõus ühtegi raamatut lugema ega nõustamisele minema, ta usub siiralt, et oskab oma lapsi ise, nn talupojatarkuse abil kasvatada.
|
