Olen teile enne kirjutanud siia murega, et ei suuda kuidagi hakkama saada kärgpere eluga. Sain abi ka - soovitati nn emarolli mitte võtta (hoolitseja, toitja, muretseja). varemalt ma absoluutselt ei mõistnud, mida mõeldakse, kui soovitatakse emarolli mitte võtta - kui mul on lapse olemasolugagi probleem, mis mõttes ma siis emarollis üldse olen või seda võtta soovin? aga siin on jah see, et isa uus elukaaslane astub emarolli selles mõttes, et võtab lapse eest hoolitsemise enda kanda, isa jääb pühapäevaisaks (ei tegele lapse söögi, magamisaja, pesemise, käitumisprobleemide, suunamisega reaalselt), uus naine tegeleb. kuna uus naine pole nn. keegi, tekivad vastuolud. seda kõike siis esmakordselt lugesin siit ja väga hästi mõjus - vähendasin oma sekkumist tugevalt ja asjad veidi paranesid. õnneks on mees selline, et suudab ka ise toidu teha, paljud ju ei tee ja siis peab uus naine ikka osad rollid endale võtma.
paraku kõik probleemid ei kadunud, suur probleem on elukohas ja privaatsuses - elukohaks minu väike korter, laps tihti (nädalas vähemalt 2 ööpäeva, võib olla ka 4-5) kohal. mure selles, et ma pole ka 3 aastaga harjunud, et mu jaoks võõras laps on mu elukohas, sorib mu asjades (mitte et võtab paha pärast, aga võtab luba küsimata kapist toitu, asju, riideid - nu iseenesest miks ei, aga ma ei harju sellega, lähen endast välja, kui ta mu nähes ise nö toimetab). mida teha? ma tunnen, et kui varem surusin maha need tunded, siis üha vähem suudan nii teha - näägutan, et miks ei söö söögiajal, miks võtab külmkapist niimoodi süüa, rahakulu - seda ma pean nagu ütlema, midagi peab ju selgitama, et söök on, aga võtta ei tohi? nu ma ei kontrolli end enam, viha pimestab. tundub, et laps teeb mu elu raskemaks, on jalus, ees minu tulevikul (nt mu oma lapsesaamine lükkub edasi, kuna nii mees kui ma kogu aeg lapseprobleemides, pole soovi uuega algust teha). lapsel on minu kodu võtmed, mis mind väga häirib. lapsel ei olnud pikka aega ema kodu võtmeidki, kuna ema ei andnud - lohakas laps, kaotab ära. ma ei suutnud mõista, miks ema võtmeid pole ja minu omad on (kusjuures kaotaski ka minu võtmed ära)?
nüüd oleme valiku ees, et kolime. mul mure, et kui me pole enam mu pinnal, võib laps 100% ajast sisse-välja rännata, isa kodu ju. hetkel suudan läbi suruda, et kuigi tal võtmed on, lausa kokkuleppimata ta siiski ei tule hetkel. kokkulepe tähendab siis, et isa helistab mulle ette kui laps on tulnud iseseisvalt. kui aga on kahe peale kodu, kas enam helistatakse? ma ei usu, isa kodu ju ka, miks peakski igast sammust aru andma?
ma mõistan kõike nö algtasandil, saan aru põhjustest, isaarmastuse tundest jne, aga ma ei suudagi leppida selle eluga. mees välja ei koli, kui tülitseme, siis otsib lepitust kuni saavutab selle. paar korda olen politsei ähvardanud kutsuda, et koliks välja, ka siis ei lähe ära, ei solvu - ma mõtlen, miks ei solvu, miks ei tee midagi, kuidagi veidralt tuim suhtumine... ja südames mul on tunne, et ühel hetkel läheb ikkagi ja siis vb juba hetkel, kus mina teda enim vajaks - nt kui ma ise rasestuks, töötuks jääks vms hetkel, mis meie hetkelise elu raskemaks teeks.
mees teab mu tundeid lapse suhtes ja ei reageeri praktiliselt üldse. ta ei mõista mind hukka, last samuti suurt ei kontrolli, laseb asjadel voolata. mul on hea meel, et mees ei pahanda minuga, samas ma mõtlen, et miks ta ei tee midagi, kasvõi miks ei lahku - ma ju solvan teda läbi lapse. kui ta nii "isa" on, miks ei kaitse siis last? või näeb, et laps on nö süüdi ja sellep ei keela, et mul ja mu juttudel ongi õigus, aga ta ei viitsi ise last kontrollida? vahel ma mõtlen, et kuna tal on laps ja 10a vanem on ka, siis ta elus on need etapid läbi, mis mul ees on - seega tal ei ole suuri panuseid suhtes, mul aga on. nu läheb lahku, majanduslikult on ta ok järjel, mina aga üks pole nii heal, tal on laps, kindel sissetulek. mul on kõik ehitamata, olemata.
mul on päevi, kus soovin tugevalt end tappa, sest ma ei jaksa võidelda oma koha eest oma kodus.
|
