Olen abielus olnud 9 aastat. See aasta 2 kuud peale pulma-aastapäeva tajusin et mees kuidagi teistsugune. Küsisin ja vastas et tal kahtlused kas armastab mind enam või mitte. Ma olin shokis. Soovisin selllel teemal rääkida, minus oli palju küsimusi. Nädal peale seda teatas ta et tal on kahtlused et tal tekkinud tunded mu sugulase vastu kes elab meie juures Tartus. Peale seda sõitis mees komandeeringusse. Nüüdseks on ta tunnistanud et sel hetkel kui ma küsisin ei olnud need kahtlused vaid tunded. Ma rääkisin ka sugulase et mu mehel tema vastu tunded. Selle rääkimine muutis aga mu enda mehe silmis veel vähem tähtsaks. Sugulane soovib välja kolida, mees minuga ei suhtle, sms ei saada. Küll aga otsib sugulasega kontakti et temaga saaks rääkida ja soovib et tema välja ei koli. Ma enam ei suuda seda hingevalu taluda. Ma armastan oma meest.
Saan aru, et olete šokis, hirmul ja haavunud kuna kuulsite oma mehe kahtlustest teie abielu suhtes ja tunnetest teie sugulase suhtes. On täiesti arusaadav, et sellise info kuulmine lööb seni turvalisena tundunud jalgealuse kõikuma. Miski mis on tundunud turvaline ja püsiv on äkki seatud kahtluse alla. Te tunnete, et armastate oma meest ega taha teda kaotada. Valu, mida tunnete, tundub talumatu.
Ma ei saanud kirjas täpselt aru, mida mees ütles kahtluste ja tunnete kohta, kui te temalt selle kohta küsisite. Tundub, et antud olukorras on kõik osapooled jahmunud ja segaduses. Väga tihti on nii, et kui ühel partneritest tekivad tunded kolmanda suhtes, siis need on talle endalegi üllatuseks ning ta ei ole sellist asja kuidagi planeerinud. Kirjast võib järeldada, et see on esimene kord teie abielu jooksul, kui tunded ärkavad kellegi kolmanda suhtes. Kirjast ei selgu, kas mees oli nendest tunnetest rääkinud ka sellele naisele ja kas nende vahel on tunded vastastikused või ei ole nende vahel mingit suhet veel tekkinud. Igal juhul räägib teievahelisest usaldusest see, et mees teile oma kahtlustest rääkis, olgugi, et see tegi haiget ja on keeruline mõlemale. Tähtis ongi keskenduda sellele, mis toimub ja on toimunud teie suhtes ning mitte pöörata tähelepanu kolmandale.
Üheksa aastat abielu on üsna pikk aeg. Piisavalt pikk, et nii suhtes kui ka mõlemas partneris toimuksid olulised muutused ja arengud. Suhe ei ole kindlasti samasugune, kui see oli alguses. Armastuse tähendus muutub kindlasti ning praegune armastus võib olla hoopis erinev alguse aastate armumisest. Tunnet „armastus“ on võimatu üheselt defineerida. Ja kas peabki? Olulisem on aga see, milline on suhe. Kui avatud? Kui lähedane? Kas partnerid tunnevad end emotsionaalselt turvaliselt? Kas partnerid usaldavad, et teine hoolib teise vajadustest ja on kohal kui teine vajab?
Abielludes tekib partnerite vahel suurem vastastikune sõltuvus ning sellega seoses hakkab paratamatult vähenema avatus, mis enne abiellumist võis olla palju suurem ja vabam. Partnerid ei taha teineteist ärritada ega tekitada suhtesse lisapingeid ning seetõttu jäetakse aina rohkem isiklikke vajadusi , mõtteid ja fantaasiaid rääkimata. Paraku on sel viisil kodurahu huvide eest seismisel omad tagajärjed. Nimelt surudes alla teatud tundeid, vajadusi ja isegi teadvustamata rahulolematust, ei saa enam voolata ka positiivsed tunded nagu rõõm ja armastus. Seega võib vahel armastus mattuda lihtsalt väljendamata vajaduste ja rahulolematuse alla.
Selleks, et suhtes saaks armastus, kirg, rõõm ja mängulisus vabalt voolata peab olema suhtes ruumi ka kõigile neile tunnetele, mis on põhjustatud haiget saamistest ja rahuldamata vajadustest. Negatiivset on lihtsam väljendada, kui inimesed teadvustavad, et teine saab vaid äratada tundeid, kuid see valu, mis kelleski on, on seal juba ammu enne seda suhet. Teineteisele on hea rääkida ilma süüdistuste ja hinnangute andmiseta. Samuti oleks hea teist kuulata ilma reageerimise, õigustamise ja kriitikata. Lihtsalt teha ruumi teise kogemusele. Tegelikult tahavad ju mõlemad olla vaid õnnelikud ja rahul. Ja kui kuulata, mida teine vajab, et olla õnnelik ja rahul, siis on lihtsam koos otsida võimalusi.
Kirjast ei selgu, kui palju olete teie oma suhtes ausalt oma erinevatest tunnetest ja mõtetest rääkinud, kuid tavaliselt on igas suhtes vähemalt natuke ruumi, et luua veel rohkem lähedust ja avatust. Abielukriisid võivad olla märgiks, et on vaja mõningad rääkimata asjad ära rääkida. Ja veel olulisem on tegelikult ära kuulamine. Oluline, et mõlemad partnerid tunneksid lõpuks, et teine kuulas ja püüdis mõista isegi, kui ollakse erinevatel arvamustel või omatakse erinevaid vajadusi. Erinevuste aktsepteerimine ongi üks hea suhte võtmetest. Vahel võivad olla kriisid kokkuvõttes suureks kingituseks, kuna lähedus partnerite kasvada, hoolimata kriisiga kaasnevast valust ja kaotushirmust.
Seega, oleks hea, kui hoolimata hirmust ja valust suudaksite anda oma mehele võimaluse rääkida teie omavahelisest suhtest ja sellest, millest tema puudust tunneb. Kui ta tunneb millestki puudust, siis see ei ole teie süü, see on teil koos loodud ja te saate seda koos muuta, kui soovite. Kindlasti soovitan teil praegusel ajal ennast hoida ja oma erinevatele vajadustele mõelda, isegi kui teie põhiline vajadus on päästa abielu. Kui saate hingekosutust (hobid, sõbrad ja muu, mis võiks pisutki rõõmustada) ka mujalt kui oma suhtest hetkel, siis jaksate paremini ka oma mehe tundeid aktsepteerida. On loomulik, et tunded vahel tekivad, kuid oluline on see, mis nendele tunnetele järgneb ja millised valikud tehakse. Abielukriisi läbimisel on kõige raskem tavaliselt see, et lahendused ei tule kiirelt, tunded ei muutu kiirelt, kuid aja andmine ja armastusele/aktsepteerimisele toetumine võib anda ilusaid tulemusi. Usun siiralt, et tasub riskida!
