Oleme ühe katuse all elanud üle 6.-e aasta. Enne kokkukolimist oli mehele teada et tulen "kaasavaraga",pojaga keda üksi kasvatasin.Minu tingimuseks kokku kolimisel oli, et lapsed on suhtes võrdsed. Nüüdseks on meil lisaks veel kaks ühist last. Elu käib kord tõusu, kord languse teed.
On aegu kui kõik on hästi- oleme nagu üks suur sõbralik pere. Aga samas on aegu kui mees lihtsalt "ära keerab". Siis on ta päevade vahel nädalate kaupa vait või kasutab suhtlemiseks väiksemaid lapsi. Kui lõpuks rääkima hakkab on süüdi nn minu laps, kes on nüüdseks teismeline.Ikka on ta midagi valesti või liiga hilja teinud või sootuks tegemata jätnud.Olen üritanud talle selgeks teha ,et täiskasvanu on tema ja temal tuleb selgitada teismelisele elu tõdesid,mitte käituda ise nagu pubekas.
Samuti üritan selgitada talle ,et lastele antud lubadusi tuleb täita mitte tuua vabandusi ja lükata lubaduste täitmist määramata tulevikku.
Mees on tubli töömees aga ainult väljaspool kodu. Kodus on palju alustatud ettevõtmisi, mis ootavad lõpetamist. Ettekäändeks on küll rahapuudus,ajapuudus või lihtsalt pole tuju.
Enamasti jäävad asjad toppama kui ta järjekordselt vihastab millegi või kellegi peale, ettekäändeks saab alati minu poeg. Siis ei saa midagi edasi teha ja meie suhe muutub nagu sõrmenipsu peale õuduseks. Kuulen siis etteheiteid ,et ma olen laisk, ei tee kodus midagi, ei oska lapsi kasvatada.Tema peab meid kõiki üleval pidama.Kuigi ma käin täiskohaga tööl ja tulen enda ja ka laste ülevalpidamisega ise toime. Mees käib iga suvi väljaspool eestit puhkamas, samuti lubab ta endale "pikki hommikuid".Mina viin sel ajal lapsi lasteaeda ja sõidan siis tööle. Mees on iseendale tööandja-teeb siis kui tahab. Ametlikult pole ammu tööl käinud.Aga etteheiteid saan ikka mina.Kui kodus olin lastega sain korralikku emapalka kui emapalk lõppes läksin tööle sest lihtsalt ei jõudnud seda hala kuulata kuidas ta meid üleval peab ja pidevalt aru anda kuhu raha kulutan.Suutsin kokku hoida ja muretseda auto(muidu ei pääse tööle), mille eest samuti ise hoolt kannan. Samuti onmaja, õue ja aiamaa korrashoid minu rida, ikka olen laisk.
Oleme korduvalt rääkinud teemal et ka mina tahan puhata -kasvõi tunnikese nädalas ja et tema tegeleb sel ajal siis ainult lastega.Aga see toimis ainult ühel korral, siis arvas mees ,et väiksemaid lapsi võib sama hästi vaadata teismeline.Mina leian ,et isa peaks ka vahel kvaliteetaega lastega veetma,saab vähemalt aimu kuidas lapsed arenenud on.
Olen üritanud saada kokkuleppele temaga et minna nõustamisele-kuid tema arvates on see minu probleem et mina rahul ei ole sellise elukorraldusega.
Nii ongi et kui temal on mingi probleem,siis ülejaanud pere (3 last ja mina)peame käima kikivarvul ja ära arvama mis seekord tema pahameele põhjustas. Tülitsemine on viimasel ajal juba igapäevaseks saanud,väiksemad lapsedki ütlevad et kas issi jälle ei räägi? Kodus aga tegemata tööd aina kuhjuvad.Järjest sagedamini leian ennast mõttelt- milleks mulle mees ja lastele isa kui pean kõik ise tegema, milleks taluda teise tujusid ja ennast tühja kulutada. Mees lausa naudib neid tülisid. Nüüd on lisandunud ka lause et võta oma poeg ja koli välja.Selgitan talle , et see pole mingi variant- ma ei hakka eelistama ühtegi last teistele- kõik kolm on ühtemoodi minu lapsed.Nüüd on võtnud ta nõuks elada nagu koos ühe katuse all aga ta ei räägi minuga, eirab mind, ma ei tea kas ta toob lapsed lasteaiast või ei ,kas ta on kodus või ei. Ise kiitis et näis kaua sa siin sedasi vastu pead.
Ühesõnaga temal on õigus tüli üles kiskuda aga lahendama ta nõus seda pole ega võimalikke lahendusi välja pakkuma, minu pakutud lahendused ei sobi ilmaski.
Tundub, et tema elumotoks on saanud "Is it my way or highway".
Olen lapsi õpetanud konflikte lahendama -lõpetama, aga tema puhul on see nagu peaga vastu seina jooksmine.Ta kisub vimma nii kaua kui tahab pärast kiidab et ju hea tülitseda-et siis varsti eiteamillest uuesti alata.
Olen väsinud sellest ja näen ,et lastele ei ole see ka kerge.Kõige väiksemal on tekkinud ärevushäired ja on hakanud kokutama.Kui mees on eemal miskit tööd tegemas on lapsed rahulikud ja on olemas päevarutiin.Kui mees kodus siis pole sellist asja nagu päevakava olemas siis kehtivad tema reeglid.
Mees elaks nagu siiamaani üksi -tema arvestab ainult enda vajadustega samas räägib et teeb seda meie jaoks.Meiega arvestab ta aga siis kui enda vajadused täidetud.
Tahaks et lastel oleks isa kõrval kui kasvavad aga lihtsalt ei jaksa enam...
Ei tea enam kuidas edasi minna... Tundub, et mul lastega kusagil mujal oleks stressivabam, lihtsam ja turvalisem elada.
Loen Teie kirjast, et olete majanduslikult iseseisev tubli naine, kes saab ise hakkama maja, aia ja auto korrashoiuga. Laste kasvatamine on ka Teie vastutusel. Sellegipoolest leiab abikaasa põhjusi etteheiteideteks ja pahuruseks. Paistab, et talle kohe meeldib tülitseda.
Olete väsinud mehe sellisest ettearvamatust ja hoolimatust käitumisest. Halvasti on selline pingeline sisekliima mõjunud ka lastele. Ärevushäire ja kokutamine on tõsised ohumärgid.
Mees oskab hästi seista oma vajaduste eest: naudib rahulikke hommikuid, puhkab välismaal, ei vaeva end kodutöödega. Seda tasub temalt õppida. Keegi teine ei saa seista Teie ega laste vajaduste eest.
Alustama peaks ehk nende vajaduste endale selgeks tegemisest. Loogiline jätk oleks rääkida sellest mehega. Parimaid tulemusi annab minateadete kasutamine, need välistavad teise poole süüstamise ning on tõesed. Nt.: „Ma soovin kolmel päeval nädalas minna kodust otse tööle.“ „Mul on vaja aega juuksurisse/ kosmeetiku juurde jms. minekuks.“ „Ma ootan, et veedad pool laupäevast lastega loomaaias/ kinos/ jalutuskäigul.“ Kuulake, mida mehel selle peale öelda on, saate teada, kas ta kavatseb Teie ja laste vajadustega arvestama hakata. Saate teha järeldusi.
Jesper Juul, suur autoriteet laste kasvatamise küsimustes, olles Tallinnas loengutega, soovitas väga radikaalseid meetmeid aitamaks isadel tõeliselt isadeks saada. Tema soovitus emadele oli: „Sõitke nädalaks ära ja lülitage oma mobiil välja.“ Tema soovitas seda kohe peale rinnaga toitmise lõpetamist, seega juba beebidega.
Eks on ennegi tähelepandud, et mehed saavad aru kodutöödele ja laste eest hoolitsemisele kuluvast energiast alles läbi isikliku kogemuse. Kas võite lapsed nädalaks mehega jätta, saate muidugi ainult Teie otsustada, kuid kaaluda sellist võimalust kindlasti tasub, ehk on siis läbirääkimised elukorralduse muutustest viljakamad.
Enne kooselu lõpetamist tasub kindlasti tõsiselt panustada selle muutmisse. Kirjutate isegi, et on ka sootuks paremaid aegu olnud, mil tundsite end suure, õnneliku perena. Samas peab arvestama tõsiasjaga, et teised inimesed ei muutume meie soovide järele, vaid ainult enda soovil ja tahtmisel.
