Tekkinud on probleem suhtega, mul on tunne, et olen liiga idealistlik ja nõuan vist partnerilt liiga palju, andmata ise piisavalt vastu. Mõni aasta tagasi kui arvasin, et nüüd tahan rahulikku pereelu ja leida endale sobivat inimest ja teda lähemalt tundma õppida, siis sattus teele pealtnäha sobivaid kandidaate, kuid mehed tahtsid liialt kiirustada intiimse poolega ja lõpuks tundsin, et oleme liiga erinevad ning ma polnud kindel enam, et näen nendega pikalt ühist tulevikku.
Hetkel elan koos inimesega kes andis küll aega teineteise tundma õppimiseks, kuid üsna tihti käis tema poolt võrdlus teemal meie ja teised (näiteks, et paari-kolme kuu jooksul peaks asi inimtiimeluni jõudma, sest nii on normiks jne.) Samas tundus, et ta perekonda väga ei soovigi, kuna tema arvates on raha liiga vähe ja et lastekasvatamine nõuab suurt tööd jne. Mees on 35, ise 29. Samuti tundus, et teda ei huvita ilus kodu, remont. Selline suhtumine ei tekitanud minus võibolla suurt usaldust ja tekkis hirm, kas mees suudab tulevikus võtta vastutuse perekonna ees või jääks kõik minu kanda. Nüüd on tekkinud pinged, kuna mina tahaksin elamise korda teha, kuid mees ei taha midagi muuta, sest raha ja huvi ei ole.
Ma ise olen perest, kus isa oskab peaaegu kõiki meestetöid ja see on kuidagi loomulik lapsest peale, et meesterahvas oskab remontida ja asju korda teha. Kui ma ütlen, et võiksin vahetada korteris diivanikatted, siis ütleb, et alles 15 a tagasi sai vahetatud, mis neil viga ja siis lisab, et kui mind asjad häirivad, siis ostku ma need oma raha eest. Ma ei saa midagi parata, et minu jaoks on oluline mugav kodu, kus oleks ruumi, kuid tema jaoks on remont väga hirmutav. Sel teemal on meil alati vaidlus tekkinud. Talle tundub, et ma tahan ta korteris liiga palju muutusi teha ja minema visata 20 aastat vanu asju, mida tema arvates veel kasutada saab. Ruumi on suhteliselt vähe, üks tuba on kola täis ja liiga räämas elamiseks. Ja ¼ elutoast hõlmab madrats. Olen öelnud, et ostaks voodi, kuid tema arvates peab siis ära viima vana diivani ja pole kuhugi viia ja lisaks transpordi teenus maksab ja tema kulusid kinni maksta ei taha. Temal autot pole.
Lisaks on probleem tekkinud sellega, et ta ei taha antud korterist ka mingi hinna eest ära kolida. Kraanivett seal juua ei saa ja millalgi võiks kogu elektrisüsteemi välja vahetada, kuna see on juba suhteliselt amortiseerunud. Olen pakkunud, et võiks minu juurde kolida, seal ruumi rohkem, kuid ta kardab teise kohta kolimist, et siis pole tema korteriga midagi teha. Minu arvates oleks mõistlik lahendus tema korter odavalt välja üürida, kuid tema jaoks on see kodu, mida mingi hinna eest väja ei üürita ja arvab, et raske oleks kedagi leia. Pole soovitanud ka müümist, kuna müügist saadav summa oleks liiga väike, et midagi mõistlikku asemele vaadata ja parem kui mõlemal oleks igaks juhuks elukoht olemas.
Samuti on tal hirm, et väiksemas kohas pole tal midagi teha. Väljaskäija tüüpi eriti pole, teeb sporti, kuid sellega saaks ka seal edasi tegeleda. Samas tema korteri renoveerimise kulud oleksid palju suuremad kui minu pinnal elades ja ruumi oleks palju rohkem.
Võimalik, et olen talle liialt peale käinud ja kuigi üritanud teemast rahulikult rääkida, pole tal vist tekkinud usaldust vms., kuid minu jaoks on see oluline teema, et kodus oleks hea ja mugav olla. Tema arvates ma tahan liiga palju muudatusi teha tema korteris ja on maininud, et kui minu juures elaks, siis tema lepiks kõigega ja tal ei tuleks pähe midagi ära viia või ümber tõsta. Tema enda poolt kahjuks initsiatiivi tekkinud pole.
Kõigele lisaks häirib teda ilmselt ka intiimne pool ja minul pole piisavalt kindlustunnet, et ükskõik mis ka ei juhtuks, suudaksime lahenduse leida ja kompromissi teha ka kodu osas. Kohati on tunne, et olen ummikus, ei taha oma soove kellegile peale suruda, kuid ei suuda mõelda ka mehe moodi, et juhul kui peaksime lapse saama (mees on veendunud, et kondoom alt ei vea ja üldse suhtub lastesaamisesse nii ja naa, arvab, et raha selleks liiga vähe), et alles siis hakkame mõtlema kodu korrastamine peale. Ja ilmselt probleemid tulenevad lisaks erinevatele intiimvajadustele ka hirmust, milliseks kujuneks meie elu lastega. Probleemid kodu korrastamisega ei kaoks ja ei tahaks, et laps/ed peaksid elama pingelises keskkonnas. Samas olmeprobleemid peaksid olema suhetes lahendatavad ja me kumbki pole selline, kes kohe minema jalutaks. Kuid ma ei tea, kas kõigis nimetatud probleemides saab teha kompromisse ja milliseks elu kujuneks pikemas perspektiivis. Oleks hea, kui saaksin uusi mõtteid, et asju teise nurga alt näha ja endast paremini aru saada.
Kirjast ei selgu, kui kaua olete oma praeguse elukaaslasega koos olnud, igatahes kõlama jäävad mehe ja naise erinevad vajadused ja ootused selles paarisuhtes.
Teie soov oleks korrastada ja paremaks muuta kodu, kus elate- ja see on mehe korter (väiksemad muudatused: olete mõelnud vahetada välja diivanikatted, osta voodi; suuremad muutused: teha remont). Samuti soovite püsisuhet ning lapsi.
Samas tunnete end ebakindlalt, nimetate end idealistlikuks ning arvate, et nõuate oma mehelt liiga palju, kuna - mehe jaoks tundub piisav tema eluaseme kvaliteet (korteris pole joogivett, vana elektrisüsteem, magamiseks madrats jne.) ning lapsesaamiseks ei tunne ta end veel valmis olevat, kuna see nõuab palju pühendumist/tööd ning raha.
Kirjutate, et olete püüdnud teemast rahulikult rääkida, ent arusaamist ja muutustega kaasatulemise soovi te mehes äratada pole suutnud ning käite tema arust liigselt peale. Teie soovite enne pesa korda saada ja siis lapsed muretseda, mehe arusaam on- vaatame kuidas asjad lähevad ja siis teeme muutusi, kui tekib vajadus.
Kas võib probleemiks olla asjaolu, et te ei tunne end elukaaslasega koos toimivat kui paar, tiim? Teil on erinevad arusaamised kodusest kodust, intiimsusest, läbi rääkimata ja pingeid tekitab rahakasutuse teema (kas ostud on ühiselt jagatud, kes ostab/kulutab, - kas on ühine või lahus rahakott).
Kõlab, nagu ei oleks te päris kindel oma suhtes. Kirjutate: "...parem kui mõlemal oleks igaks juhuks elukoht olemas..."- sain ma teist õigesti aru?
Paarisuhte toimima saamine ongi keerukas, koos elavad ju kaks erinevat isiksust. Kellel kaasas oma "ajalugu" - arusaamad ja kogemused pereelu toimimisest (päritoluperest ja varasematest isiklikest paarisuhetest), ootused, väärtused, vajadused jne. Tugevad positiivsed tunded (armumine ja sealt edasi armastus) toetavad erimeelsustest ülesaamist, samas, kui suhte esimestel aastatel jäävad lahti rääkimata eelnimetatud teemad, ilmnevad nad takistuste/probleemidena niikuinii, tehes pahameelt, viha ja haiget.
Seega saaks soovitada ikkagi avatud suhtlemist oma elukaaslasega. Võiksite arutada järgmisi teemasid ilma teineteisele hinnanguid andmata- lihtsalt mõistmaks teineteist sügavamalt: 1) ootused meeste vs. naiste rollide suhtes (kes teeb mida majapidamises ja kes juhatab vägesid? Kellel on rohkem võimu? Kes teeb süüa? Kes koristab? Kõik need teemad puudutavad rolliküsimusi suhtes. Ja sageli on inimestel erinevad arusaamad sellest, mida mehed ja naised tegema peaksid). 2) ootused raha suhtes (kes ja kui palju raha koju toob? Tänapäeval peavad mõlemad partnerid normaalseks olukorda, kus mõlemal on töökoht ja mõlemad toovad raha koju, aga ootused selles suhtes, milleks seda raha kasutatakse ja kes kontrollib selle kasutamist, võivad olla erinevad. Kas seda tehakse ühiselt? Kas krediitkaartide võimalusi jagatakse võrdselt? Kes mille eest maksab?). 3) ootused rasestumisvastaste vahendite ja laste suhtes (kas rasestumisvastaseid vahendeid üldse kasutatakse? Kas alati või vahetevahel? Kes vastutab selle eest, et ikka kasutataks? Kas mõlemad partnerid soovivad (rohkem) lapsi ja kui, siis millal? Kes distsiplineerib lapsi jne.).
Kõigepealt mõelge individuaalselt ootus läbi, võite panna lausa kirja, siis leppige kokku, millal teemat arutate (üks teema korraga!). Ootustest rääkimine annab teile endale infot, mida peate paarisuhtes oluliseks, kas teie ootus on põhjendatud ja kolmandaks saab ka teie partner teist paremini aru. Ootuste jagamine ei tähenda, et teil peavad paarina olema ühesugused arusaamad olulistes teemades - sageli aga neist rääkimine vabastab partnerid pingest ning suurendab teineteisemõistmist ning koostööd.
