Olen 24N ja olen 7 kuud suhelnud endast 13a vanema mehega. Sellest ajast oleme ennast paarina defineerinud umbes pool aastat, kuid tänaseks hetkeks oleme lahus. Et pilt selgem oleks, natuke taustast. Ta on 3 a olnud lahutatud oma 10 a kestnud abielust, millest on tal ka 2 last. Lapsed on exnaisega jagamisel, nädal siin,nädal seal. Minul on seljataga 2 a tagasi lõppenud 5. a suhe, mis jättis hinge väga sügava jälje. Kui me praeguse noormehega tuttavaks saime, ütlesime teineteisele kui ühest suust,et me ei soovi kumbki suhet. Ometi suhtlesime, kuni ta tunnistas et ma meeldin talle väga. Ja ta meeldis ka mulle, kuni tuli teemaks suhtes olemine. Ta kahtles, rääkis ,et pole valmis, kuid minust loobuda ei suutnud ja olime paar. Ta tutvustas mind oma lastele (mis on tema puhul väga oluline samm, kuna ta armastab neid väga ja ta ei ole tahtnud ühtegi oma naistuttavat, kellega on peale lahutust suhelnud, lastele tutvustada, et neid mitte traumeerida, kuid tunnistas ka ise ,et minus ta leidis selle soovi ja kõik sujus, ma meeldisin lastele ja ta oli väga rahul) ja ka vanematele. Ta polnud ka ühegi eelneva naisega peale lahutust end suhtesse defineerinud, kuigi neid tahtjaid oli, kuid ta polnud ühegagi nõus paarina koos olema, kuid minuga ta oli seda! Isegi uutele austajatele ütles, et ta pole vaba. Kuna minule oli see uus olukord, tema lapsed jne, siis see natuke tekitas ebamugavust,kuna ma pidin teda jagama tema lastega. See tekitas vahest tülisid. Tunnistan,et olin armukade, kuigi ma väga hoolisin tema lastest. Me ei elanud koos, kuigi olime iga päev koos tema juures. Edasi, jäin peale 2 kuud suhtlemist lapseootele, otsustasime temast loobuda, kuna tema polnud uueks lapseks valmis ja minu poolt oli argument, et me tunneme 1teist nii vähe aega. Ja see otsus oli õige, kuigi väga valus meile mõlemale, ja ka see tekitas meie vahel tülisid, kuni saime asjad selgeks räägitud ja sellest üle. Meil oli omavahel väga hea koos olla, kuni pidin rääkima talle ,et kas võiksin tema juurde kolida, kuna ma pidin oma praegusest elukohast ära kolima. Ta polnud nõus, ütles ,et see on tema jaoks liiga suur samm jne. Mina reageerisin üle ja ütlesin vihahoos ,et lähme lahku ja olimegi paar päeva teineteiseta. Kuni võtsin ühendust ja palusin vabandust, aga tema ütles et meie suhe ei toimi nii. Ja oligi tema poolt kõik. Ütles veel, et ta ei tunne minu vastu enam seda, mida suhte alguses ja et selle najal ta koos olla ei saa. Kui palusin tal silma sisse vaadata ja öelda, et ta hoolib minust kui sõbrast ja ei näe minus naist, sisi ta ei saanud seda öelda. Ütles et hoolib minust ikka, kuid tema ei soovi hetkel abielu, lapsi, kokkukolimist, kuid mina soovin seda... Jah ma soovin, seda ma ei eita, kuid mitte lähiajal, sest olen veel noor ning sooviksin enne selliseid otsuseid enda elus ka midagi saavutada, mitte mehe kulul elama hakata. Mul on haridus omandamisel ja ma alles hakkan ennast siin elus leidma, ja kuigi ma tahan lapsi sisi mitte praegu.. Ja samas tema ei saa ka öelda, et ta tõesti mitte kunagi uut pere luua ei taha, lihtsalt hetkel ta seda ei taha, mis on arusaadav, sest pärast sellist traumeerivat kogemust, mis tal oli eelmise suhtega, ei olegi võimalik nii kiiresti toibuda. Mul on väga valus, kuna ma hoolin temast tõesti väga, Ma ei suuda olla eemal temast ja ta lastest, kuid temaga rääkida pole võimalik,kuna ta väidab järjekindlalt, et ta ei taha koos olla, et ei tunne nii enam nagu enne. Kuid mina arvan et tunded ei kao 2 nädalaga. Meie suhtes oli see 2 nädalat väga pingeline ja tüliderohke ja siis ongi negatiivsed tunded esiplaanil. Ta pole nõus proovima uuesti ja see teeb nii haiget, sest oleme palju hullemast koos läbi tulnud ( otsus lapsest loobuda ). Kuidas sellises olukorras käituda? Kas uskuda, et tõesti tunded kaovad nii kiirelt, sellised tunded ,mis panid teda mind oma laste ette viima, või on mingid viisid, kuidas seda olukorda muuta ja me ei peaks loobuma teineteisest. Või peaksin alla andma ? Ma armastan teda väga
Saan teie kirjast aru, et mees on teie jaoks oluline inimene ja te ei taha temaga suhet lõpetada. Konflikt tekkis teil aga erinevate vajaduste kokkupõrkumisest. Igas suhtes tekivad olukorrad, kus partneritel on erinevad vajadused. Sain aru nii, et te veetsite palju aega mehega koos ja kuna pidite oma eelmisest elukohast ära kolima, siis teile tundus kohane ja sobilik tema juurde kolida. Tema vajadus oli vältida aga uut kooselu ja siduvaid tulevikuplaane. Mees on isa oma kahele lapsele ning on pühendunud nende üleskasvatamisele. Ka teie ei taha kiirustada abielu ja laste saamisega, kuid kooselu oleks teie jaoks sobiv. Teie erinevad ootused ei tulnud nähtavale enne, kui tegite konkreetse ettepaneku kooseluks.
Teil on raske uskuda, et mehe tunded teie vastu võivad nii äkki kaduda. Ta ju usaldas teid nii palju, et tutvustas teid oma olulistele lähedastele. Tõenäoliselt ei pruugigi mehe suhtumine teisse muutunud olla, kuid nähes teie valmisolekut suhte arenguks, võis tema saada selgust oma vajaduses üksi olla. Vahel on nii, et teatud sobival kaugusel on teise vastu soojad tunded, kuid liiga lähedale tulles tekib vajadus tõrjumiseks. Põhjus ei ole mitte teises inimeses, vaid iseenda privaatsuse vajaduses. Te elud on selle mehega erinevates arenguetappides – temal on pere, kellega ta koos ei ela, kuid kasvatab siiski lapsi ning teil ei ole veel lapsi ja varem või hiljem soovite luua ka endale pere. Need erinevused võivadki olla üsna erinevate ootuste põhjuseks. Kui ootused ei täitu, siis on rahulolematus paratamatu.
Seega te võite ise läbi mõelda oma tegelikud ootused ja vajadused ning küsida endalt, kas oleksite tegelikult rahul mehega, kes suunab suure osa oma energiast oma eelmisele perele, kuna need lapsed olid enne teid ja jäävad selle mehega alatiseks seotuks. Kas teie ise suudate aktsepteerida selle mehe privaatsuse vajadust ning temaga sel viisil edasi suhelda. Kui te ise olete suhte jätkumisest huvitatud, siis oleks hea, kui saaksite mehega rääkida teineteisega oma erinevatest vajadustest ja ootustest võimalikult ausalt ning otsida ühiselt võimalus suhtlemiseks, mis rahuldaks mõlemat. Süüdistuste vältimine, oma vajadustest ausalt rääkimine, teineteise kuulamine ja vajaduste aktsepteerimine loob pinnase, et suhe saaks võimalusel jätkuda.
