Kas mind vaevab depressioon? Olen sellele küsimusele hakanud vastust otsima üha sagedamini.
Olen oma elukaaslasega koos elanud 5 aastat. Meil on aastane laps. Lapsesaamist kaalusin väga kaua. Kui olin rase, muutusin äärmiselt tõsiseks ja mõtisklesin tihti selle üle, kas ma ikka tegin õige otsuse emaks saada ja kas minu elukaaslane on ikka see, kellega tahan oma ülejäänud elu jagada. Hakkasin aina rohkem märkama elukaaslase „halbu külgi“. Pidev kaalumine, kõhklemine, küsimuste esitamine iseendale – see kõik on mind tänaseks nii räsinud. Olen taga igatsenud oma endist elu, kus mul polnudki suhet, elasin üksi. Tihti fantaseerin: mida teeksin siis, kui mul last ei oleks....? Kas ma üldse elaskin oma praeguse kaaslasega koos?
Enne rasedust ja emakssaamist olin muretu ja rõõmus. Tundsin rõõmu oma sõprade seltskonnast, elukaaslasega olid suhted palju soojemad. Hetkel on selline tunne, et headest suhetest elukaaslasega pole mitte midagi järele jäänud. Me ei kallista enam, seks on minu jaoks muutnud kohustuseks. Kuna meie suhted pole head, on tekkinud minul kartus, et mu kaaslane võib otsida seda, mida kodust ei leia, kuskilt mujalt. Mul on kahtlus, et ta „kannatab“ mind välja ja elab minuga koos vaid lapse pärast ja nö vanast harjumusest. Ta armastab ja hoiab last väga.
Olen oma kahtlustest kaasaga rääkinud, hoolimata sellest, et ta ei taha sellistest teemadest eriti rääkida. Ta kas vaikib, lükkab kõik mu väited ümber või marsib vihasena kodust minema, öeldes, et ma aina vingun ja virisen. Väga keeruline on nii probleemi lahendada, kui rääkida ei saa. Tagatipuks öeldakse „ah ole vait, ära virise“. Mina aga arvan, et asjad tuleb selgeks rääkida. Aga kui teine pool ei taha kuulata! Ma ei taha olla selline vinguv ja virisev vanamoor kodus. Aga kuidas sa räägid probleemist suu naerul? Olen proovinud rääkida tasase häälega, rahulikult, ilma emotsioonideta. Ei aita seegi. Ikka olen tema silmis viriseja (kuna jutu sisu on tema jaoks ebameeldiv).
Olen märganud, et olen muutunud väga emotsionaalseks. Nutt on kerge tulema. Varem ma selline „piripill“ küll ei olnud, kuid nüüd toob iga halb uudis mulle pisarad silma. Juhtusin lugema oma tuttava jagatud postitust Facebook-is, kus keegi (mulle võõras) lapse üksikema palus abi töö leidmisel. Mulle piisas vaid paarist esimesest lausest et pisarad voolasksid. Terve päeva kõndisin ringi nutt kurgus. Võite arvata mis juhtus, kui lugesin lehest Narvas tapetud tüdrukust ja lasteaias surma saanud poisist. Elan teiste inimeste muredesse nii sisse, et endal on raske ja rusuv olla. Varem ma küll selline ei olnud. Ma justkui näengi ainult negatiivseid asje enda ümber. Kui ka kõik enam- vähem hästi on – leian mina ikka midagi negatiivset, midagi, millega mitte rahul olla.
Ma ei ole halb ema. Ma armastan oma last väga ja saan temaga suurepäraselt hakkama. Oma elukaaslasega aga ei suuda enam oma suhet toimima panna. Ma ei tea enam mida ma tegema peaksin. Võibolla on tõesti asi selles, et olen liiga emotsioonaalseks muutunud ja minuga on raske rääkida? Äkki on kõiges süüdi minu depressioon?
Mul on ette tulnud ka selliseid hetki, kus eluisu kaob, hetki, mil tahaksin merre joosta et sinna jäädagi. Pea on paks, justkui vatti täis. Mitte midagi ei suuda kodus teha (ei koristada, ei oma töö asjadele mõelda ega taha sõpradega suhelda). Kui selline vastik tunne võimust võtab, viskan päikseprillid paistes silmadele, võtan jalgratta ja kihutan sellega ringi kuis jaksan. Natuke läheb olemine kergemaks aga homme võib sama tunne mind taas ees oodata. Vahest olen sellises„madalseisus“ 2-3 päeva.
Oma parimate sõpradega oma muredest rääkida mulle ei meeldi. Ma ei taha olla teistele koormaks oma jamadega. Kas tegu on depressiooniga? Kas peaksin pöörduma psühholoogi või psühhiaatri poole?
Rasedus, emaduseks ja saabuvaks eluaegseks vastutuseks valmistumise aeg võib igale naisele mõjuda erinevalt, teie poolt kirjeldatud kahtlused:"...kas ma ikka tegin õige otsuse emaks saada..."- olid antud eluetapil täiesti asjakohased ja normaalsed. Muutused elukorraldused on täielikud - varasemalt vaid iseendale ja partnerile pühendatud aeg ja prioriteedid tuleb ümber mängida, olulisimaks saab beebi. Ajutiselt võivad kõrvale jääda sõbrad, hobid- ning loomulikult see hirmutab. Milline olen ma emana? Saan ma ikka hakkama?... need ja miljon muud küsimust keerlevad tulevase ema peas.
Teie kirjast selgub, et olete oma uue rolliga kohanenud ja nüüd, kus teie laps on aastane, kirjutate, et armastate oma last väga ning saate temaga suurepäraselt hakkama.
Lisaks rasedusaegsele hirmule ema rolli osas tegi teile muret: "...ja kas minu elukaaslane on ikka see, kellega tahan oma ülejäänud elu jagada. Hakkasin aina rohkem märkama elukaaslase „halbu külgi“. Pidev kaalumine, kõhklemine, küsimuste esitamine iseendale...". Kirjutate, et need kahtlused on jätkunud ja süvenenud ning teie suhe elukaaslasega on ajaga halvenenud, kadunud on lähedus.
Tunnete hirmu, et mees võib teid petta ja elab teiega koos vaid lapse pärast, keda ta väga hoiab.
Oma sõnul olete seda teemat - oma kahtlusi mehe tunnete osas - püüdnud mehega arutada, kuid elukaaslane on need oletused kas ümber lükanud, kodust välja läinud või keeldunud seda teemat enam arutamast.
Loomulikult on teie mehel raske teile midagi mõistlikku vastata, kuna püüate oma hirme ja segadust mehele "kaela määrida". Teie olete ju raseduse ajast kahelnud, kas elate ikka õige mehega...nüüd projitseerite oma tunded mehele, justkui tema ei tahaks teiega elada?!? Võib see nii olla? Vabandan, kui ma eksin.
Ilmselgelt on teis suur hingeline ja emotsionaalne segadus. Nagu ise kirjutate, olete muutunud väga emotsionaalseks ja kogu maailma valu peegeldub teist vastu. Tunnete aegajalt ka jõuetust, väsimust, "pea on kui vatti täis"-tunnet, aegajalt kaob eluisu... tõepoolest, peaksite juba nende sümptomite ilmnemise tõttu pöörduma perearstile või psühhiaatri poole. Depressioon on tõsine haigus ning ei ole vaja selle käes kauem kannatada!
Kui selgub, et vajate ravi, siis lisaks medikamentidele julgustaksin teid pöörduma ka psühhoteraapiasse- et iseendaga tööd teha. Depressiooni puhul annab häid tulemusi kognitiiv-käitumuslik teraapia; kui tunnete, et olulisim on teha tööd oma paarisuhtega, pöörduge paari- või perenõustaja poole.
