Tere!
Võib-olla oskab kõrvaltvaataja näha ja kuulda midagi, mida ise ei näe, olles järgmises olukorras.
Mul on suhe abielumehega. Mina armastan teda ja tema mind. Kuna elan juba 6 aastat üksi, siis loomulikult alguses oli ainult seksuaalsuhe. Tasapisi hakkas see arenema ja nüüd on jõudnud sellisesse staadiumi, kust taganeda on väga raske. Oleme koos olnud nüüdseks peaaegu 4 aastat. Tal on ka lapsed ning neid armastab ta väga ning soovib, et nemad mingil juhul ei peaks kannatama. Näen iga päev pealt, kuidas tal on raske teha halva mängu juures head nägu oma naisele. Aga ta teeb seda laste pärast. Ma ei soovi mingil juhul teda sundida kodust ära kolima enda juurde, aga ega minulgi ei ole kerge niimoodi jätkata. Kui mõlemal on tunne, et oleme teineteisele loodud ja kõik omavahel klapib ideaalselt, siis ongi raske seda lõhkuda. Kas oodata veel aastaid? Oleme mõlemad üle 40 aasta vanad. Kui olen öelnud, et lähme ikka endi eludega edasi, sest aeg ju läheb ja ma tahan ka kunagi veel enda kõrvale inimest, kellega koos vananeda ja olla igas hetkes, siis palub ta põlvili maas, et ma ei läheks. Et tuleb aeg ja me saame olla koos. Aga millise hinnaga? Kas lapsed saavad sellest aru? Kas tuleks olla julm ning lõhkuda üks tore suhe ning hiljem terve elu kahetseda? Või kannatada veel? Või äkki on mingi muu variant veel olemas?
Nüüd sai küll palju küsimusi, aga ootan väga vastust!
Olete kogenud äratundmisrõõmu ideaalsest suhtest ja ilusaid tundeid. Kõige selle kauni juures on aga ka oma varjupool - teie suhe on salasuhe ja seetõttu te ei saa seda nautida täiel määral ning valele oma tulevikku rajada. Samal moel jätkamist ei pea te õigeks, samuti ei soovi te kellelegi haiget teha ja ka ise ei taha end oma õnnest ilma jätta. Niisiis, olete dilemma ees.
Etterutates võiks öelda, et keegi ei saa teie eest otsustada, mis õige lahendus ja igaüks vastutab oma valikute eest ise. Samuti ei ole ühtki garantiid teie otsustele, et see on parim. Mida te ka ei otsustaks, puudutab see mitmeid asjaosalisi ja mõjutab erineval moel. Hea on see otsus teie jaoks, mille olete teinud eelnevalt teadvustades miks te midagi teete, mida peate oluliseks, mida väärtustate, mis on esmatähtis ja mis vähem. Vähem mõistlik on teil püüda otsustada teiste eest ja vastutada selles eest, mida nad peaksid tegema ja tundma.
Pakun mõned mõtted arutluseks.
Õigupoolest ei tohiks ju olla keegi süüdi selles, et tal on tunded kellegi vastu ja soovitakse oma armastatuga koos olla ja ilma, et seda peaks varjama. Paljud ei koge terve elu jooksul vastastikust armastust, äratundmist, et ollakse teineteise jaoks loodud. Kui endale keelata olla armastatuga koos, siis nagu kirjeldate, võib see tähendada pidevat kahetsust, küllap ka hingevalu, kurbust, mälestustes või kujutlustes elamist. Samuti võib see olla taksituseks uut suhe luua, sest koht südames on juba hõivatud ja te ei ole vaba ja avatud uueks suhteks. See oleks vaid kompensatsioon. Muidugi ei ole välistatud, et suudate teha lõpliku otsuse, mehest distantseeruda, elada üle piinarikka leinaprotsessi suhte lõpetamisest, mitte eitada valu, võtta kõike kaasnevat kui tundemaailma rikastavat kogemust ja mõne aja pärast olla valmis võtma vastu uut suhet ja teist inimest just sellisena nagu tema on, ilma igasusuguse võrdluseta ja aseaineks olemiseta. Sel juhul tunneksite ilmselt kergendust, et suutsite uuesti leida oma õnne ilma teist peret õnnetuks tegemata.
Kui otsustate hoida seda suhet ja neid tundeid, mis teil on, siis peamine taksitus on mehe praegune pere ja tema soov vältida teistele haiget teha. Ilmselt tunnete end kaassüüdlasena, kui selgub, et teil on juba aastaid suhe ja oleksite kaasosaline pere lõhkumises. Oletan, et soovitegi vabaneda sellest pingest, mis varjutab teie suhet ja sel viisil ei soovi te jätkata. Kui teie usute, et see mees on just see „õige“ ja oleksite valmis pühenduma sellele suhtele ka tulevikus ja te ei pea õigeks jätkata kõrvalsuhetena, siis on edasi väga oluline, milleks mees valmis on, see oleks tema otsus ja vastutus. Võib ju arutleda nii, et kas mees teeb haiget oma naisele ja lastele rohkem nii, et varjab ja valetab, isegi kui nad seda ei tea (veel). Tõeliselt hoolimine ja lugupidamine tähendab ka seda, et ollakse aus. Aus olla pole miski kunst asjus, mis ei sisalda sisepingeid, dilemmasid, vastuolulisid. Tõeline ausus ja austus avaldub selles, et tunnistatakse ka seda, mis on raske, suudetakse olla silmitsi oma nõrkusega, varjukülgedega. See on mõtlemiskoht ka teile – kas soovite end siduda mehega, kes suudab jääda ausaks ka keerulises olukorras, kas olete valmis usaldama meest, kes suudab aastaid petta lähedasi või sooviksite kindustunnet, et ta tunnistab ka seda, mida on raske teha.
Mis puutub lastesse, siis loomulikult on neile parim, kui isa ja ema on koos ja heades suhetes. Kahtlusi tekitab aga see, kas nad vajavad teesklust, pingeid, tunnete eriamisi. Millised väärtused nad kaasa saavad, nii suhetet, keeruliste dilemmade lahendamisest, aususest, väärikusest jne. ? Kui julgeda kogeda tundeid, väärustada armastust, usaldust, asutust, siis selle juurde käib kindlasti ka aus ja avatult raskuste ja probleemide üle arutlemine. Lapsed ei vaja teesklevaid vanemaid. Veel on oluline mõsita, et mehe-naise vaheline paarisuhe ja vanemlik suhe ei ole üks ja sama. Ideaalis soovime näha peret, kus on lastel ema ja isa ja nende vahel hästitoimiv paarisuhe. Viimase puudumisel on võimalik säilitada ka hea ja teineteist austav vanemate vaheline suhe. See eeldab asjalikke ja toimivaid kokkuleppeid, kättemaksust ja süüdistustest loobumist. Lapsi armastada ja neist hoolida saab ka siis, kui paarisuhe ei toimi. Kas suureks saades oleks nad tänulikud selle eest, et nende isa oli õnnetus suhtes nende emaga vaid nende pärast?
Kui mees otsusab jääda perega, sest nii näib õigem ja parem lastele, siis tundub ikkagi lugupidavam laste ema suhtes, et mees jagaks temaga endas toimuvat, oma kõhklusi. Nende suhetes pidi ju olema vähemalt alguses midagi ilusat. On tähtis, et nad saaksite rääkida sellest, miks see suhe ei toimi ja võimaluse selle toimimise nimel midagi ette võtta. Sel juhul on muidugi vajalik teie suhe lõpetada. Emotsionaalselt olla lähedane ja usaldusväärne kahele naisele, olla kolmekesi õnnelik, ei ole ilmselt tõenäoline.
Mida te ka ei otsusta, on see teie valik ja vastutus, sh ka iseenda ees, oma vajaduste ees. On tähtis, et otsus, mida teha, tooks keerulisele olukorrale vaatamata ikkagi sisemise tasakaalu (pikemas perspektiivis) ja see on tõenäolisem siis, kui see on kooskõlas teie arusaamade ja väärtustega.
