Tere.
Olen selgusele jõudnud, et ei saa enam oma elukaaslasega kooselu jätkata. Meil on 2.7 aastane tütar ja pidevad tülid ei tule kuidagi kasuks. Magan juba pikemat aega diivanil, kuna ei soovi selle mehega mingit kontakti.
Sai see alguses sellest, et mees läks komandeeringusse, käis 2 aastat ainult nädalavahetustel kodus, komandeeringus elas oma elu, mina enam tema ellu ei kuulunud jne. Kuna enam ei anna midagi päästa, tundub, et mees ka ei soovi siis olen otsustanud ära kolida koos lapsega. Kolida kuna elame hetkel mehe korteris.
Tean, et mees on väga kinni meie tütres ja kui peaksin hakkama rääkima, et tahan ära kolida siis sellest tuleks suur tüli jne. Kuidas seda kõige paremini teha võiks? Ta on selline mees, kes ei räägi kunagi probleemidest ja alati kui miskit küsin siis vaikib lihtsalt ja ignoreerib mind. Nii ei ole lihtsalt võimalik midagi lahendada. Mõtlesin siis meili saatmist (mis tundub kummaline kui ühes korteris elame) aga ehk oleks kõige parem rahulikult arutada seda teemat.
Mõtlen aga seda, et mis siis saab kui ta arvab, et tütre minema viimine ei ole võimalik, ja tema seda ei luba. Kuidas siis käituda? Kolimine oleks ainult mõni maja eemale, minu ema korterisse, kus saaksime ennast ühte tuppa sisseseada. Kardan aga et ta ei aksepteeri seda ja hakkab oma tahtmist ajama. Ehk te oskate öelda, kuidas ma saaksin võimalikult rahumeelselt mehest lahku minna ja nii, et see ei häiriks väga minu 2.7 aastase tütre elu. Kindlasti hakkab ta alguses küsima, miks ta koju minna ei saa jne. Tean, et see on raske, kuid nii ei ole ka võimalik lapse isaga koos elada, tekivad tülid ja ta ei aksepteeri mind üldse. Tahaksin normaalset elu edasi elada.
Tänan.
Oma kirjas väljendate selgelt oma seisukohta - tunnistate, et teie paarisuhe elukaaslasega on tegelikult lõppenud ning teie kindel soov on kolida mehe korterist välja.
See on suur muutus nii teile kui teie väikesele tütrele ja kindlasti ei ole teil olnud kerge seda otsust teha.
Te teate, et mees hoolib väga oma tütrest ning kardate, et ta keelab teil seetõttu välja kolimast. Nimetate, et temaga on keeruline probleemidest rääkida, murejuttu pigem ignoreeritakse või vaikitakse vastuseks. Sedasi võivad probleemid tõesti vaid kuhjuda ning mingil hetkel võib tunduda, et milleks pingutada.
Kirjutate, et mõtlete isegi oma elukaaslasele meil saata - et selle teel teda teavitada lahkukolimisest. Mõnes mõttes on kirja kirjutamisest teile kindlasti abi - saate rahulikult oma tõelised mõtted ja tunded kirja panna, läbi seedida. Kirjutades saavad asjad enamasti endalegi selgemaks, sest kirjutades peame olema konkreetsed ja end arusaadavalt ja põhjendatult väljendama.
Seega võiksite sellise kirja kirjutada küll... aga ehk leiate siiski endas selle otsusekindluse, et palute oma elukaaslast ennast ära kuulata ja silmast silma kohtudes on teil ju läbimõeldud jutt, mida ja kuidas öelda.
Muretsete, mida öelda või teha, kui mees ei luba teil lahku minna ja/või tütart ära viia. On võimatu teile siinkohal konkreetset nõu anda - soovitada saaks vaid rahulikuks jäämist ning võimalikult selget enese väljendamist rääkides - kirjeldada enda seisukohalt vaadatuna, milline on olukord, mida te ei soovi jätkuvat; siis mis kahju te sellest saate, kui teie kooselu jätkub ning mida te seetõttu tunnete. Ning võimalusel ka ettepanek, mida mehelt ootate (näiteks tulevase elukorralduse osas lapsega suhtlemisel, või mida iganes oluliseks peate).
Kui tunnete, et seline vestlus on teile ületamatult raske, võite alati pöörduda abi saamiseks paarinõustaja või pereterapeudi poole. Keerulisi vestlusi on neutraalse spetsialisti juuresolekul ja abil sageli kergem teha.
Soovite lahku minna nii, et see võimalikult vähe häiriks teie lapse elu - eraldi elades ei pea ta pealt kuulama ja end häirituna tundma vanemate tülitsemist pealt nähes/kuuldes või vanematevahelisi (ka sõnatuid) pingeid tajudes. Kodune rahulolematu õhkkond mõjutab last niikuinii.
Nii teie kui teie tütar väärite rahulikku ja pingevaba, nagu ise nimetate- normaalset elu. Julgust selle elluviimisel!
