Olen veel noor, saan varsti 21 ning mu poiss on minust pea 7 aastat vanem. Kuna ta on kaitseväelane ja töötab minust üle 100 km eemal, näeme vaid nädalavahetustel, kui ta koju tuleb. Suhe algas metsiku kiirusega: teadsime teineteist varem juba, kuid ei suhelnud omavahel. Paar kuud pärast seda, kui ta pikaajaline suhe lõppenud oli, põrkasime klubis kokku ning sõbrunesime. Pärast klubiõhtut sattusime ühel õhtul sõbrannaga talle külla jooma ning jäime ööseks, kuid sel ajal ajas mu sõbranna teda meeleheitlikult taga. Poiss ütles mulle salaja, et ei otsi mingit suhet praegu ja tegelikult ei taha sõbrannagagi midagi. Kuid juba järgmisel ööl palus mind enda juurde külla. Lasin end üle poole tunni sõna otseses mõttes paluda, kuni mulle takso järele saadeti ning mind ees šampus ja väga tore öö ootas, mis lõppes kirglikult voodis. Pärast seda ööd tahtis ta igal ööl järgmistel nädalavahetustel enda juurde. Hommikud muutusid järjest pikemaks, ma ei kadunud enam ärgates kohe ära. Ajasime juttu, sõime hommikust, andsime kirele alla.. kuni ta mind oma venna sünnipäevale kaasa võttis ning meil suhe välja kujunema hakkas. Umbes poolteist kuud pärast esimest ööd rääkisime ning otsustasime proovida midagi enamat. Kaks ja pool kuud hiljem tundsin end suhtes nii mugavalt, sest olin nii kindel, et ta tahab mind ning meie suhe jääb püsima, et mu nõudmised ja lootused suurenesid. Hakkasin isegi lapsele mõtlema, kuigi teadsin, et pean oma baka lõpetama ning tema on vähemalt kaks aastat veel tööl, enne kui kodulinna edasi õppima tulla saab. Ma hakkasin vaikselt etteheiteid tegema, et ta nii ja nii ei käitu ning pea iga kord, kui vabandust palusin, kinnitas ta, et tegelikult oli mul selleks õigus, kuna ta oli põhjuse andnud. Pea neli kuud hiljem oli hoolitsus muutunud laiskuseks, olid peaaegu kadunud need ainitised jõllitavad pilgud ja kaisus magamine. Ma pidin küsima kaissu ning pea iga kord ta "hmh"-itas ja leidis mingi ettekäände, miks ei saa seda teha või tegi seda vastumeelselt. Olin üsna kurb, sest tajusin, et suhe pole enam endine. Ühel nädalavahetusel otsustas ta minuta välja minna sõpradega. Ma ei teadnud temast midagi ja olin enne seda just saatnud sõnumi, et vajan natuke aega kõige üle järele mõtlemiseks. Kuna mingit reaktsiooni ei järgnenud, hakkasin kartma, et minust ei hoolitagi enam. Seega kui ta koju jõudis, surusin jutuajamise talle peale ning rääkisime suud puhtaks. Jutuajamine lõppes jahmatavalt: mõlemad tunnistasime, et meil puudub see tõmme ja tunded. See, mis tal alguses oli olnud, oli kadunud. Kahetsesin, et olin nii peale surunud end ja käitunud, nagu ta peakski kogu aeg minu eest hoolitsema, talle ruumi andmata. Siiski otsustasime, et ei taha laiali minna ja jäime kokku. Kuid see jutuajamine muutis kõik: paar päeva kõhklesin enne seksi, kas üldse tahan teda, sest ka viimased tunded või tõmme oli kadunud. Samas ei suutnud ma kodus vanemate pilgu all olla, kuna tahtsin vaid nutta, seega veetsime järgmised päevad peaaegu kogu aeg ninapidi koos. Ma olin küll kogu aeg kurb ja esimesel õhtul nutsin väga palju, kuid järgmistel päevadel sain tohutu kurbuse ajal küsida: "Kas sinu sees on ka see raske tunne? Kas sina oled ka kurb?" ning sain vastuseks, et ega temalgi kerge pole. Seega me nagu toetasime teineteist sel raskel hetkel. Mõtlesin lakkamatult sellele, kuidas enne jutuajamist suhe minu jaoks nii ilus oli ning kuidas ma nii väga teda tahtsin, pärast jutuajamist aga kõik muutus - esimestel päevadel oli seks lihtsalt seks ning mõistatasin, kuhu oli minupoolne soojus ja tõmme kadunud. See jutuajamine toimus tema kahenädalase puhkuse teise nädala esimesel päeval. Esimene nädal oli pingeline olnud ning teine nädal oli mõjutatud meie vestlusest. Kuigi tunnistasime, et tundeid pole, siis kartsin südames nii kohutavalt temast ilma jääda. Hirm ei olnudki nii väga selle ees, et jään uuesti üksi ja mida sõpradele öelda, kui et kartsin just seda meest kaotada. Teadsin, et temas on olemas just need küljed, mida ma nii väga hindan ja mida mehes soovin. Lisaks sellele on meie sekselu väga hea. Tema puhkuse viimastel päevadel olime ta sõpradega suvepäevadel. Esimene õhtu oli katastroof: ta ütles purjus peaga, et ta ei saa minu vastu soojem olla, kui tal soojust üldse pole. Ülejäänud tunnid veetsin üksi mere ääres nuttes, sest isegi joomine ei suutnud pisaraid kinni hoida, seega lahkusin piinliku olukorra tekitamise hirmus seltskonnast. Kallim ei mäletanud järgmisel päeval sellest suurt midagi. Järgmisel päeval panid ta sõbrad tähele, et ta poeb mulle mõnel hetkel. Kohati tundis ta nagu omandiõigust minu suhtes (võtsin seljale päikest ning ta pühkis prahti ja putukaid mu seljalt ära, aitas pükse allapoole tirida jne, samal ajal käis käsi mingisuguse tajutava mugavusega paratamatult üle kohtadest kehal, mida teised ei puuduta). Õhtul tundsin siiski mõnel hetkel külmust, kuni kontserdi ajal mõlemad lõpuks laule kaasa karjusime ja olukord natukenegi lõbusamaks läks. Viimasel päeval, pühapäeval, ärkasime samuti üsna külmas meeleolus. Südames oleksin väga tahtnud tema kaisus lebotada ja lihtsalt ta suudluseid nautida, sest selleks ajaks oli minu külmus ära kadunud. Igatsesin väga taga endisi kergeid ja lähedasi hetki. Päeval tekkis isegi väike tüli, kuid hoidsime selle teiste eest saladuses. Ma ei tea, mis tema suhtumist minusse muutis ja kas see, et ta sugulane talle ütles, et ärge tülitsege ning kallim küsis, kas see on siis nii väljanähtav, kuid saunas olles otsis ta kontakti. Ning õhtul tema juurde jõudes võttis ta mind kaks korda, mõlemal korral tundsin mingit tugevamat lähedust. Enne uinumist märkasin, kuidas ta mind ainiti vaatab. Ma ei julgenud ta pilgule vastata, kuid tundsin suurt rõõmu selle üle. Hommikul sain 3 musi pealaele, enne kui ta lahkus tööle. Järgmine nädalavahetus (viimane kord, kui teda nägin ehk möödunud nädalavahetus) saime vähe koos olla. Sain tema juurde R ja L õhtul hilja minna ning juba varahommikul pidin lahkuma, et vanaema eest hoolt kanda. Kuid märkasin, et ta oli soojem, avatum ning lõbusam. Tahtis mind isegi kaissu ning hoidis pea terve öö käte vahel. Pühapäeval käisime mu vanematel maal järel ning pärast seda sain temaga esmaspäeva hommikuni olla. See õhtu oli üldse teistsugune. Ta suudles mind jälle ilma põhjuseta suvalisel hetkel, tiris vägisi kaissu, hoidis embuses, vaatas mind selle pilguga, paitas ja silitas mind ning ajas naerma. Hommikul tööle lahkudes sain suudluse otsaette, suule ning pika kallistuse. Tulevasel laupäeval saab meil kõigest 5 kuud täis, kuid mul on tunne, nagu oleks pikk abielu tõusude ja mõõnadega seljataga.
Kogu selle aja jooksul oleme olnud väga avameelsed ning teame, et võime teineteist usaldada. Ma ei saa öelda, et tunded oleks tagasi tulnud, sest kahtlen, kas mul need õiged tunded üldse ongi olemas olnud, kuid olen pärast jutuajamist iga jumala päev sõna otseses mõttes palvetanud, et me kokku jääks ning meie vahele armastus tekiks. Ma ei taha temast ilma jääda. Seega midagi peab olema, et me mõlemad teineteise seltsis olla tahame ning et tagasi on tulnud mõned kadunud asjad. Minu küsimuseks olekski see, et kas on võimalik, et kiirustamise ja pealesurumise tõttu tekkis mingi tõke, mille tõttu me ei saa aru või ei tunnista, et tegelikult on meil siiski teineteise vastu mingisugusedki tunded, et koos olla endiselt tahame? (olen end alati skeptikuks armastuse suhtes pidanud ega saa aru, mis asi on arumine; tunnistan vaid õnnelikkust, rahulolu ja lähedust) Olen kolme nädalaga märganud muutuseid, mis mu õnnelikuks ja muretumaks teeb, kuid kardan endiselt temast ilma jääda. Usun, et ei taha teda isekatel põhjustel. Oleme tundma õppinud teineteise häid ja halbu külgi ning nüüdseks olen enda arust tema kõige suurema miinusega leppinud, isegi saan aru sellest. Varem heitsin talle ta miinuseid ette (nt et ta joob nii palju või ta tuba nii sassis on), kuid proovisin ta elustiiliga samastuda ja nüüd saan pigem temast juba aru, kui tahaksin enam midagi ette heita. Usaldus pole endiselt kusagile kadunud ning avameelsus on alati domineeriv olnud. Kas on võimalik, et kui see suhe vaikselt jätkub, meie vahele siiski armastus tekib?
|
