Olen oma mehega koos olnud juba 8 aasta ja on 1 laps, kes läheb ka varsti kooli. Meie suhe algas väga kiiresti, juba ühe kuuga kolisin ma mehe juurde ja 3 kuu pärast sündis laps. Olen kurb sest tunded on ära kadunud mehe vastu, raske on koos elada kui pole armastust. Oleme ka minevikus tülitsenud palju. Mees ise on rahul, sest on kodu laps ja naine. Aga mul on raske olla õnnelik, sest tulevad ikka meelde minevikus toimunud tülid.Mees üldse tahtis, et ma aporti teeksin aga ma polnud nõus, ja ütlesin et saame hakkama. Kahjuks teles mees lapsega väga vähe, ütles, et tegeleb siis rohkem kui ta veidi suurem, nüüd laps suurem aga ikkagi ma sooviksij, et ta rohkem temaga tegeleks. Suhet on mõjutanud ka see, et ta on mitu korda töötu olnud ja me oleme võlgades elanud, rääkis mu nii pehmeks et ma võtsin isegi laenu pangast jauto liisingusse. Veel üks asi mis mind väga häirib on see et meie juures elavad ka ta kaks sõpra juba aastaid. Olen mehega sellest rääkinud, et miks ta neid minema ei aja-ütleb, et kunagi lähevad nad ära,-ma ei tunne end nagu peres vaid nagu ühiselamus. Ja 3 aastat tagasi, tutvus mees ka ühe naisega, mis kestis 1 kuu ja mina elasin nii kaua oma laspega teises toas. Praegu mõtlen küll, et miks ma ära ei läinud, ega mul polnud ka minna kuhugi. Ja nüüd olen ise sissevõetud ühest mehest keda ma juba ligi aasta tunnen ja mina meeldin talle ka ja nüüd ma küsin endalt juba ammu, et mida teha?minna lahku või ei. Paljud mu tuttavad ütlevad, et ma lahku läheksin või olla lapse pärast koos?Ma ei taha et mu laps kannataks. Sooviksin ka teist last varsti, aga mees ei taha niipea. Ma soovin olla õnnelik! see segadus mu sees on nii kurnav, ma isegi sooviks lahku minna ag mul on hirm, nii raske on olla
Oma kirja lõpus nimetate, et teie soov on õnnelik olla. Samas takistab teil seda tundmast teie sisemine segadus - kas jääda oma mehega kokku (keda te enam ei armasta) või lahku minna (aga teil on muutuste ees tõsine hirm).
Kirjeldate oma suhet ja kooselu, mis algas kiiresti (teineteist tundmata?), pea kohe sündis laps.
Paaridel, kellel jääb ära niiöelda "kurameerimise faas", "käimine" ja kus kooselu/suhe luuakse teineteist tundma õppimata, võivad kogeda enam pinget. Erimeelsused ja pinge avaldub siis, kui nö armumise faas (mis kestab teaduslikult tõestatuna umbes kaks aastat, seoses keemiliste protsessidega inimese ajus) saab paratamatult läbi ja teineteist ei nähta enam läbi roosa udu. Ilmnevad vastuolud, rahulolematus elustiili, harjumuste, uskumuste, vääruste jne. osas.
Toote välja, et teie kooselu on keerukaks teinud mitu asjaolu - mehe soovimatus lapsega tegeleda, töötus, sagedased tülid, mehe sõprade elamine teie ühises kodus (!), paari aasta tagune mehe armulugu ja armukese elamine teie ühises kodus...
Kõigele sellele vaatamata olete kaheksa aastat oma suhtes olnud ja tänasel päeval, kui tunnistate, et juba aasta on teil endal silmarõõm ja et tunded temaga on vastastikused - soovite teada, mida teha edasi? Minna või jääda?
Kardate lahkuminekuga kahjustada last. Loomulikult puudutab teie otsus teie lapse elu ja tundeid- samas kui teie paarisuhe on olnud mitterahuldav ja täis tülitsemisi, siis ei ole jäänud see märkanata ka teie lapsele ning kodune halb õhustik avaldab lapsele negatiivset mõju niikuinii. Nimetatud teemat on käsitletud erinevate spetsialistide poolt erinevalt- ühelt poolt arvamus, et laste pärast tuleks hambad ristis koos elada ja teine, et: vaid laste pärast ei ole mõtet koos elada- lahus aga õnnelik (umad) vanem(ad) on lapsele parem, kui kooselavad ja teineteist mittesallivad lapsevanemad.
Võite endalt küsida, mis teeb teid teie praeguses elus õnnelikuks, mille ja kelle üle rõõmustate? Mis on praeguse paarisuhte plussid ja miinused, millised oleksid rõõmud ja raskused, kui praegusest suhtest loobute?
Ilmselgelt on tegu keerukate küsimuste ja kaalukate otsustega, mistõttu julgustaks teid pöörduma neutraalse spetsialisti poole, et koos arutada ja analüüsida valikuid ja nende tagajärgi.
