Otsustasime elukaaslasega, küll elukaaslase initsiatiivil, pea kuu aega tagasi, et teeme suhtesse pausi ja vaatame, kas minna edasi või mitte, sest oli tekkinud probleemid, mida me ei olnud suutnud selgeks rääkida, sest me lihtsalt ei rääkinud (ei julenud üksteisele rääkida). Pausi ajal olime väga palju üksi, tegelesime iseendaga ning saime ka vahel kokku, et rääkida ja rääkida ja rääkida. Elukaaslane teatas peale kuu aega n.ö lahusolekut, et tema sooviks edasi minna ja ka mina tunnen, et sooviks edasi minna ja nii me oma koosoelu jätkasime aga hetkel tunnen ma, et nagu mingi joon oleks maas, mida mööda me käime... püüame olla üksteise vastu hästi mõistvad jne aga samas tunnen mina nagu kõnniksin "tulistel sütel", sest ebakindlus on suur ning ega elukaaslasegagi rääkides tuli välja, et ta ka ei tea, mis meist saab, et eks elu näitab. Aga ma ei suuda sellist olukorda kannatada, tean, et aeg annab arutust aga kuidas iseenda ebakindluse jms hakkama saada. Armastan teda väga, kuid hirm on, et äkki tema ei armasta mind enam nii palju kui ennem jne jne. Olen väga väga segaduses ja häiritud.
Olete küll palju omavahel rääkinud, kuid siiski on teemasid, mida ilmselt väldite või pole lõpuni rääkinud ja seetõttu tunnetate ohtu. sellest siis ka ebakindlus ja hirm. Praegu tunnete ilmselt heameelt, et otsustasie mõlemad suhet jätkata, kuid seejuures olete muutunud ka väga ettevaatlikkuks, sest see suhe on habras. Kõik see kokku tekitab pingeid ja lase end õnnelikuna tunda. Kaua selline „tulistel sütel kõndimine“ ilmselt ka kesta ei saa - oht on läbi põleda. Veel ei võimalda selline pinge ja ettevaatlikkus olla teie ise. Võimalik, et pingutate palju, et olla meele järgi, püüate „ära teenida“ elukaaslase suhtesse jäämise ja armastuse. Sellega võib kaasneda enda vajaduste ja olemuse allasurumine, mis kindlasati ei vii ka toimiva suhteni.
Ilmselt, et vajate rohkem selgust, mis pani elukaaslast suhetes pausi tegema ja nüüd hiljem siiski suhet jätkama. Mis on see, mis teid seob ja koos olles end hästi tundma paneb. Samuti on oluline rääkida sellest, mis on olnud häiriv ja mis võiks olla teisiti. Kindlustunde jaoks vajate ilmselt suuremat selgust sellest, miks suhe enne ei toiminud ja edasi, mida nüüd teisiti teete, et toimiks. Ilma selle teadlikuseta jääb ebakindlus alles.
Kui aga siiski rääkimine ei aita või ei õnnestu ja segadus säilib ja ei anna rahu, siis tasub kaaluda ka pereteraapiaat, kus saate koos arutleda suhtes toimuva üle, näha teadlikumalt seda, mis on juhtunud ja kuidas edasi toimida.
