Tere! Mul on väga suur mure on 5 a. tütre pärast- ta on kogu eg õnnetu ja kurb, nutab iga asja peale, vahel ka ilma põhjuseta- kukub mingi asja peale nutma ja siis nutab tund aega järjest, kui küsida, miks ta nutab, siis vastab ise ka ei ei tea aga nutmist ära ka ei lõpeta.
Lapses ei ole pea-aegu üldse seda lapsele iseloomulikku rõõmu ja tegutsemistahet, mida iganes talle välja pakkuda, leiab ta esimese asjana ikka mingi negatiivse asja (nt kui räägime et läheme külla tema sõbrannale, siis selle asemel et rõõmustada, tõmbab ta näo kõveraks ja hakkab vinguma et saab seal ilmselt ainult lühikest aega olla...)
Praegugi istub tegelane mu kõrval j lihtsalt viriseb, sekka poetab mõne pisara- lihtsalt niisama....
Ma lihtsalt ei suuda mõista mis tal puudu on, meil on lius kodu, lapsel on olemas mõlemad vanemad, kõht on täis, riided sellised nagu ta soovib, käime tihti temaga kinos lastefilme vaatmas, loomaaias jnejne. Olemas on ka toredad sõbrad, kellega igapäevaselt suhelda, lasteaed on väga lahe, kasvatajad on toredad ning nende sõnul on laps lasteaias väga tubli ja asjalik.
Ma ei tea enam, mida ma olen valesti teinud, oleme mehega pakkunud lapsele sünnist saadik kõike, mida vähegi ühel lapsels õnnelikuks lapsepõlveks vaja oleks kuid tema käitub ikka nagu maailma kõige suurem õnnetusehunnik.
Lisaks pidevale negatiivsusele on lapsel ka ilmselge söögisõltuvus (meil pole peres kellegil sellist asja seega ei ole õrna aimugi kuidas see võis tekkida). Laps võiks süüa igal ajal ja kolm portsu korraga, loomulikult on ta ka ülekaaluline...
Oeh, neid probleeme on nii palju et ma ei tea kas ongi võimalik üldse midagi muuta või tuleb leppida teadmisega et kasvatame üles ühe negtiivse ellusuhtumisega ülekalulise ja saamatu piripilli...
Saan aru, et teie laps on kurb ja nutab palju. Vahel toob ta välja mõne põhjuse, kuid vahel mitte. Te olete märganud, et ta sööb rohkem, kui tal füüsiliselt vaja oleks. Väliselt vaadates võiks lapsel olla kõik olemas, kuid miski paneb teda kurvastama. Aitäh, et te ei jäta ennast oma murega üksi ja otsite lahendusi. Kui lapses ei ole elurõõmu ja ta on pidevalt kurb, siis on tõesti vaja otsida abi. Lapse ülesanne on kasvada ja areneda ning mitte kanda enda õlgadel kogu maailma raskust. Olen teiega nõus, et lapse mure põhjuseid ei pruugi olla lihtne leida. Olen veendunud, et iga vanem annab endast parima. Kirjast saan aru, et olete püüdnud pakkuda lapsele kõike seda, mida üks laps võiks vajada. Teid teeb see üsna abituks, kui pingutate erinevatel viisidel, kuid laps on ikka ühtviisi õnnetu.
Kindel võib olla selles, et keegi ei ole kurb ilma põhjuseta. Põhjused ei pruugi olla nähtavad ka inimesele endale, kuid mingid põhjused on alati olemas. Laps sünnib suuremasse süsteemi ja on selle süsteemi osa. Sellesse süsteemi kuuluvad vanemad ja vanavanemad, õed-vennad, onud-tädid ja vahel veel keegi. Kõik need emotsionaalsed vastastikused suhted mõjutavad tegelikult ka last. Muidugi on veel muid asjaolusid, mis last mõjutavad. Polegi vaja arvata, et vanemad on midagi valesti teinud. Ka vanemad on suurema süsteemi osad. Vahel annavad lapsed oma käitumisega põhjuse, et vanemad hakkaksid muutma mingeid mustrid, mis peresüsteemis on pikemat aega olnud. Näiteks võivad last mõjutada hoopis tema vanemate ja vanavanemate omavahelised pinged, nende vaheline liiga suur või liiga väike distants. Kui teil tekib huvi, et uurida oma peresüsteemi ja otsida võimalikke põhjuseid sealt, siis tasub pöörduda pereterapeudi poole, et koos nendest asjadest lähemalt rääkida.
Konsulteerida võite ka perearstiga. Vahel võib emotsionaalseid kõikumisi põhjustada ka see, kui lapse organismi biokeemiline tasakaal on paigast ära. Arst oskab soovitada uuringuid või vastavat spetsialisti.
Isegi, kui me ei tea lapse mure põhjuseid, siis on võimalik last aidata. Igat last aitab, kui teda võetakse tõsiselt ja püütakse mõista tema kogemust. Kui laps nutab, siis kogeb laps mingit muret või tugevaid tundeid. Last ajab miski nutma, kuid ta ei pruugi osata neid tundeid sõnastada. Täiskasvanu saab olla abistav, kui ta paneb omad tegevused sel hetkel kõrvale ja pöördub kogu oma tähelepanuga lapse poole. Täiskasvanul ei ole vaja lapse probleemi lahendada, teda lohutada, talle nõu anda ega muul viisil muret nö ära pühkida. Kindlasti tasub vältida kõiki hinnanguid ja silte (piripill, saamatu). Täiskasvanust on abi, kui ta püüab aru saada, kuidas laps end tunneb ja mida kogeb. Vanem võiks peegeldada tagasi ja sõnastada ümber seda, mida ta tajub või kuuleb. Näiteks: „Sa istud siin ega taha midagi hetkel teha… miski ajab sind kohe nii väga nutma… sa ei tea, miks sa nutad, aga lihtsalt nii kurb on olla… “. Laps selle peale kas kinnitab öeldut või täpsustab. Näiteks: „Ei, ma lihtsalt ei taha homme lasteaeda minna“. Vanem peegeldab siis uuesti ja püüab ka sügavamalt mõista lapse tundeid ja võimalikku lasteaia kogemust. Vahel võib selline kuulamine ja peegeldamine kesta päris kaua ja väliselt ei pruugita jõuda mingi olulise lahenduseni, kuid mõju võib olla sellegipoolest tugev. Laps saab oma pingeid endast välja rääkida, kogeda, et keegi on tema jaoks kohal ja püüab mõista. Vanematele võib selline kuulamine olla raske, sest keegi ei taha kuulda, et tema lapsel on suured mured. KUid samal ajal ei ole vanemal vaja otsida lapse probleemidele lahendust. Lapse jaoks ongi abistav just see, kui vanem jaksab olla kohal ja nö mahutada endasse lapse murede suurus ära. Kui vanem jaksab mahutada tugevaid tundeid, siis õpib ka laps neid tasapisi endasse mahutama või õigem oleks öelda, et endast läbi laskma. Kui tunded saavad aktsepteerivas õhkkonnas pisut välja, siis hakkab laps ise ka lahendusi otsima. Nii kasvab ennast usaldav ja vastutustundlik inimene.
Tunnete kuulamisest saab lugeda lähemalt Th. Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“ ning A. Faber ja E. Mazlish raamatust „Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid“. Nutust ja jonnist on väga hästi kirjutanud A. Solter oma raamatus „Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla?“
Väga praktilist nõu ja abi saab ka Gordoni perekoolis või meie nõustajate poole pöördudes www.sinamina.ee. Võite julgesti küsida siit uuesti nõu või rääkida silmat-silma mõne spetsialistiga.
Selleks, et jaksaksite lapse emotsioone kuulata ja nende jaoks endas ruumi teha, nii et te ise liiga ärevaks ei muutuks, tuleb teil ka enda vajaduste eest piisavalt hoolitseda. Võite mõelda, mida saaksite igapäevaselt teha, et oleksite ise piisavalt rõõmus ja eluga rahulolev. Mis annab teile nii palju energiat, et teie rõõmsad silmad saaksid vaadata last ja tunda rõõmu temast. Kas teie ümber on piisavalt inimesi, kes teie muresid kuulaks ilma kritiseerimata ja lahendusi pakkumata? Kas teil on aega kõigi toimetuste ja kohustuste kõrval tegeleda oma hobidega, mis teile rõõmu valmistaksid? Kui see kõik on olemas, siis on hästi ja kui ei ole, siis ehk saate midagi muuta. Kindlasti toetab olulisel määral last ka see, kui ta tajub oma vanemaid õnnelikena. Armastav õhkkond vanemate vahel toidab ka last ja annab talle jõudu, et oma probleemidega kergemini hakkama saada.
