Olen armsa 10a lapse ema. Elame kahekesi, juba neli aastat. Lapse isast sai mindud lahku, õigemini läks tema meist lahku, põhjuseks, et ei ole minuga õnnelik. Nüüdseks on tal uus naine ja ka laps.
Lahku minnes lubasin nii endale kui ka lapsele, et meie vahele ei tule keegi mitte kunagi. Olin haiget saanud, pettunud, kurb, õnnetu jne. Kindlasti mängis rolli sellejuures ka lapsepõlves toimunu, mida püüan pigem mitte isegit meenutada.
Niipalju kui juhtuski suhtlemist meespooltega ei tundnud ma kordagi kellegi vastu miskeid tundeid. Olin igati rahul. Kuid nüüd mõni aeg tagasi juhtus aga siiski nii, et sain tundma kedagi, kellel on ka omal laps(5a) ning kellega on hea koos olla, igas mõttes. Hakkasin end tundma turvaliselt, olin rõõmsam, õnnelikum, kõik paistis nagu igati hea ja võiks olla siianigi, kuid tekkis üks probleem.
Nimelt minu kallis ja armas laps, kes sai teada, et minu ja kellegi vahel on midagi enamat kui vaid sõprus, tegi kannapöörde. Nüüd ei meeldi see keegi talle, vihkab lausa. Kaldub arvama, et ma ei armasta teda ega hooli temast. Kardab saada eemale tõugatuna, nii nagu paljudes filmides ja ka muinasjuttudes on old, et kui ühel poolel on juba laps ja nad elavad kahekesi ja siis korraga ilmub nende mõlemi ellu keegi kolmas, siis laps kipub kõrvale jääma, sest lapse jaoks pole enam aega. Mina nii väita ei saa, sest lapsega saab tegeletud, oleme koos vaat et rohkemgi teinud kui varem - väljas käind, mänge mängid, jalutamas käind jne ning seda kõik neljakesi koos.
Lisaks kipub ta korrutama järjepidevalt, et ei soovi omale võõrasisa ega kasuisa ega venda või õde. Olen mina püüdnud ja on ka meespool püüdnud öelda, et temast ei saa kunagi talle ei võõras- ega kasuisa, sest tal juba on isa ja et ei saa ka ta omale väikest sugulast, pigem saab ta omale kaks sõpra. Kuid taas ta nagu kuuleb, kuid ei kuula.
Laps pani mind valiku ette, kas tema või mees. Et kui mees, siis läheb ta ära (isa juurde siis). See on valus valik, sest loomulikult valin ma ju tema, kuna armastan teda ja ta on mulle tähtis. Kuid mulle on oluliseks saanud ka need kaks, kes on pannud mind taas end hästi tundma ja rohkem naeratama. Olen ka korduvalt seda kinnitanud, öeldes, et teda ei jäeta kõrvale ja olen ka püüdnud küsida, kas teda on kordagi eemale tõugatud, ära saadetud seepärast, et soovime olla koos. Vastus on ei ole, kuid ikkagist raiub, et ei meeldi ja vihkab. Rääkides lapsega on mul tunne nagu räägiksin seinaga - ta nagu kuuleb, aga ei kuula ka.
Tean, et olen teinud ise vigu ja valesid otsuseid ja need nüüd kõik nö maksavad mulle kätte.
Lapsest on saanud tõsine kontroll iga minu/ meie liigutuse peale, et ega me jumala pärast ei hoia teineteisel käest kinni või ei kallista või ei tee teab veel mida - et jumala pärast ei tekisk meie vahel armastust.
Soov on ju mitte kedagi kaotada, pigem täiustada teineteist. Kindlasti ei ole meil plaan kokku kolida, vähemasti mitte niipea, kuna elame suht lähestikku, et ei näegi nagu selleks vajadust.
Siit ka küsimus(-ed) - mida teha või kuidas edasi toimida, kuidas saada hakkama, nii, et kõigil oleks hea?
Esimesena peaksin teile ja ka teie tütrele õnne soovima. On ju nii, et õnnelikud on need lapsed, kellel on õnnelikud vanemad. Lähisuhe on inimlik põhivajadus. Ja seda ei pea ükski vanem küsima oma lapse käest, kas ta tohib luua uue lähisuhte, kui vana on lõppenud. Lapsele ei tohi panna vastutust, mida ta ei suuda kanda. See on ka teie olukorra põhituum: oma uue suhte loomise (või mitteloomise) eest vastutate teie, mitte 10aastane laps.
Loomulikult on iga muutus keerukas. Tütar on harjunud teiega, teie temaga, keegi kolmas (ja neljaski!) tundub liigne. Ent elul on omad seadused. Tütrele saab ju ka rahulikult ja tema ea kohaselt rääkida sellest, millised need seadused on. Usun, et olete seda ka teinud – iseasi, kas ta teid kuulda võtab. Siin on oluline märgata, millal teie peaksite kuulama teda: mida ta kardab, kuidas ta tahaks, et oleks, mida võiks teisiti teha jne. Vähe infot on alati segaduse allikas, püüdke mõista ja toetada, ärge laskuge vaidlustesse, ärge pidage loengut – kuulake teda. See on loomulik, et teil on erinevad arvamused, neist saab rääkida.
Püüdke olla lapse jaoks nii selge ja kindel kui võimalik. Andke lapsele sõnumeid (nii rääkimise kui ka tegevuse kaudu), mis kinnitavad, et te armastate teda kõigest südamest, mõistate tema valu ja segadust, saate mõnes osas tulla vastu tema soovidele, kuid olge järjekindel ka oma soovide avaldamises. Kui tunnete end uues suhte tõttu lapse ees süüdi, on see süü ka lapse peal. Kui suudate leida endas kindlust olukorraga toimetulekuks, on lapselgi kindlam olla. Osati väljendab laps oma käitumisega omal viisil seda, mis on varjatud tunnetena teie sees. Nii et teie töö iseendaga on samuti tähtis.
Emaroll on äärmiselt oluline. Kuid väga oluline on ka teie roll naisena, lähisuhtepartnerina, oma eriala esindajana jms. Lapsed ei vaja ohvreid. Mina usun, et kõige paremini toimivad pered, kus valitseb võrdväärsus. See tähendab, et igaühel on õigus seista oma vajaduste eest ja oodata teistelt mõistmist nende osas, samal ajal olles tundlik ka kõigi teiste vajaduste vastu. Kui vajadused põrkuvad, tuleks üksteisega rääkida ja üksteist kuulata seni, kuni tekib suurem arusaam ja nii saavad sündida lahendused, mis sobivad paremini kõigile.
Laps ei ole kindlasti see, kes peaks kontrollima oma vanemate elu. Kui soovite partnerit kallistada, siis kallistagegi. Kuid ärge unustage ka last kallistamast – ja talle sõnumeid andmast, et te tema tundeid mõistate. Laps kardab teid kaotada, see on loomulik selles olukorras. Kui laps saab piisavalt tähelepanu ja armastust, kui ta tajub teie kindlust oma isikliku elu üle otsuste tegemises, siis laps tasapisi rahuneb, ta saab aru, et ema teab, mis ta teeb, et ema vastutab ise enda eest.
