Olen keskeas täis elurõõmu naine ja olen suhtes keskealise mehega. Alustan siis algusest, kuna varasemalt on mul olnud sama mehega minevikus suhe, mis lõppes minu maha jätmisega. Meil oli kõik hästi, saime palju koos olla. Tema elas sel ajal Tartus, aga ülikoolis käis Tallinnas, kus ma elasin ja meil oli väga palju koos veedetud kauneid aegu. Mõni aeg hiljem oli tal kohtuasi (ametniku altkäemaksu süüdistus), kui ta kohtusaalis kokku kukkus. Peale kohut ei kohtunud ma temaga mõned aastad, kuna ta lõpetas minuga suhtlemise. Sel ajal nutsin ma palju, teda üles ei otsinud ega ühendust ei võtnud ja elasin seda raskelt üle.
Mõni aasta hiljem otsis ta mind uuesti üles ja soovis minuga uuesti suhtlema hakata. Mina kahtlesin ja mõtlesin selle peale päris pikalt, et mida ma tegema pean, kas veelkord proovima peale esimest maha jätmist tema poolt või mitte. Pika kaalumise peale otsustasin temaga proovida. Siis saime üle pika aja jälle kokku ja rääkisime oma elust, mis on juhtunud. Kui me suhtlema hakkasime, siis ta ütles mulle, et ta ei ole nende aastate jooksul suutnud mind unustada ja et ei ole siiani saanud mind oma südamest välja ning seetõttu ta mind üles otsiski. Tema ütles mulle, et raske majandusliku olukorra tõttu oli ta pidanud vahetama töökohta ja hakkama rekkajuhiks. Oma töö tõttu ei saa me praegu praktiliselt üldse kokku, kuna ta töö on selline, et kui nt kaks nädalat oled välismaal ja kui tagasi tuled, siis võib juhtuda ka see, et võidakse uuesti tagasi saata ning ei saagi koju. Selle töö pärast on tekkinud ka probleeme, kuna me ei saa üldse koos olla. Meie vahel on tülid ainult sellepärast, et me ei saa üksteisega koos olla ega omavahel asjadest rääkida. Praegu elab ta samuti Tartus ja mina Tallinnas s.t seda, et kui ta välismaal töölt tuleb, siis sõidab ta oma koju ja mina teda ikka ei näe, kuna tal on vaja kodus ka tööd teha nt muru niita jt asju teha. Samuti on ta täiesti kinnine inimene ja raske on tema tundeid ja soove mõista ning ta ei ole kunagi avameelne olnud. Praeguseks ajaks on mul tema vastu uuesti aastate tagused tunded tagasi tulnud ja ma ei tea, mida teha.
Ma siiani mõtlen, miks ta otsis mind uuesti üles, kui ta minust ei hooli. Ta on mulle öelnud, et ta hoolib minust ja tal on tunded minu vastu, kuid ta ei ole mulle kunagi öelnud, et armastab mind. Samuti on ta varem korduvalt öelnud, et peame maha istuma ja asjadest rääkima, kuid kui me kokku saame, siis ta eriti palju ei räägi. Mina soovisin temaga asjadest rääkida telefoni teel, kuid tema ütles, et peame kokku saama, et selliseid asju tuleb silmast silma rääkida mitte telefoni teel. Kui küsisin, et millest jutt on, siis ta vastas, et kuidas oma suhtega edasi liigume ja kus elama hakkame. Ja kui kokku saime, siis tema oli vait.
Ühe suure tüli käigus ütlesin ma talle väga halvasti, mille pärast olen koheselt ja hiljem korduvalt vabandanud, kuid ta ütleb, et ei suuda seda unustada, kuid ütleb, et suudab mulle andestada. Ma selgitasin talle, miks ma talle sedasi ütlesin ja mu endal on ka sellepärast väga halb olla, et talle nii halvasti ütlesin, aga ma ei saa ju oma öeldut enam olematuks teha kuigi seda tahaksin.
Nüüdseks on meie suhted nii halvad, et me ei räägi enam oma suhtest vaid lihtsalt räägime omavahel igapäevastest asjadest nagu head sõbrad. Tal on tekkinud ka nüüd terviseprobleemid, mille tõttu soovib ta meievahelisele suhtele aega anda, kuna ta tahab enne oma tervise korda saada. Mina tahaksin olla tema kõrval ja talle toeks olla. Ta räägib, et see terviseprobleem on olnud tal juba varem ja et nüüd on see lihtsalt süvenenud ja enam ei saa ta sedasi elada, peab oma tervisega korda saama. Kuna tal on terviseprobleemid siis soovis ta, et me teeksime oma suhtes pausi. Ta ütles mulle, et paneme oma suhte ootele, et me ei ole lasteaias, et lähme kokku ja lahku, kuid ta on mitu kuud öelnud, et peame oma suhtega edasi minema, millest mina järeldasin, et soovib suhtega edasi minna ja koos elama hakata, kuid nüüd on ta ebastabiilne. Ta on muutunud mõne nädalaga ja kui küsisin, et mis on juhtunud, siis ta vasta, et ta on „ läbi põlenud“ ja nii öelda, et magab ainult mõned tunnid ja näeb halba und. Ma ise arvan, et inimene on tugevas depressioonis ja see kohtuasi, mis tal aastaid tagasi oli, et see jättis oma jälje ja nüüd selline pingeline töö, mis tal on süvendas asja. Tal ei ole nagu otsustusvõimet, enesekindlust ja ta ei tea enam mida teha ning ta ei saa ka inimestega suhelda seetõttu. Praegu käitub ta juba üle nädala imelikult, et mul on tema pärast suur mure.
Ma hoolin temast ja otsisin talle arsti, et ta saaks oma tervise korda. Ma ei oleks talle arsti otsinud, kui ma ei hooliks temast. Ma tahan talle sel raskel ajal toeks olla ja teda toetada, kuid ma ei tea mida ma tegema pean, kas pean andma talle aega oma tervise probleemiga tegelemiseks või mida ma peaksin tegema. Muidugi alati, kui ma talle sõnumeid saadan ja helistan, siis alati ta võtab telefoni vastu ja saadab vastu sõnumi, kuid kui küsin meie kohta siis ta vaikib. Kui ta minust midagi kuulda ei tahaks, siis ta väldiks mind, ei vastaks kõnedele ega sõnumitele, kuid ta teeb seda. Ta väldib meie suhte teemat ja isiklike asju, ta ei taha nendest üldse rääkida.
Minu sõbranna helistas talle peale meie suurt tüli ja rääkis temaga, kuid ta ainult kuulas/vaikis ja kui mu sõbranna küsis, et kas ta soovib minuga tulevikus suhet, siis oli ta talle vastanud, et küll aeg annab arutust. Kui mu sõbranna küsis, et kui te omavahel räägitud ei saa, et miks te siis talle ei kirjuta kirja või siis ei saada sõnumit, kuid tema vastas selle peale, et ta ei taha saata, kuna ma võin seda enda kasuks ära kasutada.
Nüüd on minul terviseprobleem ja enam ei saa magada ning tahan saada asjas selgust, et rahu saada. Samas ka minul on tervis korrast ära, kuna pidin operatsioonile minema ja sel ajal lootsin tema toele ja ma ei jätnud teda maha öeldes, et mul on vaja tervis korda saada.
Olen nüüd palju sellele mõelnud, et kas inimene tahab korrata seda, mida aastaid tagasi tegi ja teha mulle uuesti haiget, kuid nüüd ei julge seda tunnistada või see on seotud tema haigusega. Sellega seoses on mul mõned küsimused:
1.Kas seda suhet on mõjutanud see psüühiline probleem, et selliselt käitub ja et ta ei taha enam midagi otsustada?
2.Kas stress või depressioon võib panna inimest teisiti käituma, et ta ei anna aru oma tegudest endale ja teeb teistele sellega haiget?
3.Kas lisaks psühhiaatrile tuleks kasuks pöörduda ka psühholoogi poole, kes tegeleb hüpnoteraapiaga (http://www.heliteraapia.ee/Hupnoteraapia)?
4Kas inimene, kellel tuleb tugev depressioon, et kas ta võib selliselt käituda et tegu on inimesega, kes on väga kinnine ja oma tundeid välja ei näita ega ütle?
5.Kas ma peaksin andma talle aega, et saaks ravi ja et siis ravi käigus muutub ta endiseks?
Jään ootama Teie vastust!
Teil olete palju oma suhte üle mõeldnud, olete mehe pärast mures ja teil on hulk küsimusi. Saan aru nii, et varasema kogemuse pärast olete tundlikum ja ettevaatlikum. Samas on ka ju põhjust, sest kipub korduma see, et te ei saa oma suhetest piisavalt avatult rääkida. Ja kui suhte üle ei saa omavahel rääkida, siis ei teki ka kindlustunnet ja usaldust. Palju jääb mõistatada, oletada ja ikka jääb palju ettearvamatust ja see teeb teid murelikuks ja hing on haige. Kõik see kokku ei kujunda just suhet, mis võimaldab end hästi tunda.
Kirjutate, et teil on tülid ainult seetõttu, et te ei saa koos olla. Veel olete kimbatuses, sest ta arvate, et ta teist ei hooli (kuigi tema väidab vastupidist). Kui kokku saades ta ei räägi, ehkki enne on väitnud, et tahab suhetest ja tulevikust rääkida. Siis võiks mõelda sellele, mis teeb rääkimise raskeks. Teie kirjeldate, et mees ongi olnud kogu aeg kinnine. Veel on olnud teil nii, et kord ütlesite talle halvasast. Kuigi vabandasite kohe, kas võib siiski olla, et ta on sellest muutunud haavatavaks ja ei suuda andestada? Kas see tähendab, et ta pelgab sarnaste olukordade kordumist?
Praegu on suhetes halb seis- te ei saagi olulisel teemadel rääkida. Teil on mõlemal tervisprobleeme, kuid tema jaoks on tervise halvenemine põhjuseks mittesuhelda. Loodetavasti pole see ettekääne. Ta on otsustanud suhte teema „ootele panna, sest te ei ole enam lasteaias“. Veel on ta väitnud, et ta on läbipõlenud. Kõik see kokku tähendab, et tema otsustab ja määrab, kuidas asjad edasi on või ei ole. Teie vaid ootate, mida tema otsustab ja milleks ta valmis on. Teie hoolite temast, teil on tunded tema vastu, kuid kas peaksite olema nõus kõigega, ka määramatusega, vastamata küsimustega, põiklemistega, teie tunnete eiramisega jne. Teil on aeg otsustada, millist suhet te õigupoolst ise vajate? Kas olete nõus lõputult ootama, teadmata isegi mis see on (kooselu?). Kas senine kogemus annab teile kinnitust, et sooviksite koos elada mehega, kes ei ole valmis teiega jagama oma muret, terviseprobleeme, endas sees toimuvat, oma isikliku elu jagama, eksimusi andestama, suhtes toimuvat arutama jne?
Täiesti arusaadav, et mehel võibki olla praegu elus mõõnaperiood,võib-olla ka depressioon ja seetõttu näivad asjad mustemas värvides ja ei tohiks selles lähtuvalt tema üle otsustada. Teie soovite mehega end rohkem siduda ja praegu raskel perioodil rohkem toetada. Küsite kuidas? Teie ei saagi rohkem teha, kui väljendada oma valmisolekut. Selleks, et kedagi aidata, toetada, mõista jne. peaks ka see teine poole seda tahtma. Kui ta aga teie toetust vastu ei võta, siis see on tema valik. Abistamisest on rohkem kasu siis, kui seda ei survestada, kui abivajaja ka ise osaleb ja väljendab, mida vajab (va juhtumid, kui inimene ongi vastusvõimetu,täiesti abitu ja ohus). Kui te kahtlete selles, kas ta ikka teab teie valmisolekut ja tundeid, siis saate seda veel selgelt väljendada ja edasine on ikka tema otsustada.
Arvestada saab sellega, et inimeste vajadused on erinevad, nad käituvad ja mõtlevad erinevalt, kuid võivad ikkagi teineteist austada ja koos end hästi tunda. Ikka seeläbi, et võimaldatakse ja arvestatakse eripäradega. Näiteks teie soovinuks teda enda lähedale kui tervis halvenes ja läksite operatsioonile, tema võib tahta oma terviseprobleemidega pigem ise hakkama saada. Teie sooviksite koos elada, rohkem rääkida, tema aga on kinnine ja soovib võimalust ka oma kodus üksi toimetada. See iseensest ei pruugi tähendada suhteprobleemi, kui sellest saab rääkida ja kui teineteise soove arvestatakse, ei avaldata survet, ei tehta etteheiteid, ei põhjusta rahulolematust.
Teie kirjast oletan teie suhetes on võtmeküsismus selles, et te ei saa omavahel olulisi suhtesse puutuvaid teemasid arutada, et saaks üldse aru, mida kumbki vajab, suhtelt ootab ja mida saaksite teha, et teineteist toetada ja mõista just nii nagu kumbki end hästi tunneb. Praegu on selge, et teie olete segaduses, mures, teil on tunded, püüate meest mõista, kuid mees näib seda eiravat.
Ja veel - kui aga mees on väitnud, et ei saa teile ennast avada ka kirja teel, sest kardab, et kasutate seda tema vastu ära, siis räägib see raskusest usaldada. Nüüd veel vastused teie küsimustele.
1.Kirja põhjal ei saa otsusta ei psüühilise probleemi üle, ega põhjuste üle, miks mees ei taha otsustada.
2. Stress ja depressioon võib panna inimest tavatult erinevalt käituma. Samuti on sel juhul omane, et inimesel on lihtsalt ressurss otsas, et midagi otsustada, et tegutsada. Depressioonis inimene võib olla rõõmutu, tundetu, ei jaksa endagi eest hoolitseda, veel vähem teiste peale mõelda. Mõned inimesd tõmbuvad depressioonis olles iseendasse, kuid on ka neid, kes muutuvad vihaseks, agressiivseks.
3. Kahjuks ei ole ma piisavalt pädev hüpnoteraapia teemal. Küll aga julgen soovitada psühholoogi poole pöördumisest. Abi saaks siis, kui mees ise näeb probleemi ja soovib midagi ette võtta. Veel võib kasu olla paariteraapiast, seega koos minna ja suhte teemadel selgust luua.
4. Ainult selle järgi, et inimene on kinnine ja ei näita oma tundeid, ei saa väita, et on tegemist depressiooniga. Depressiooni saab diagnoosida vaid vastav spetsialist ja määrata ravi. Seega tuleks pöörduda psühhiaatri poole.
5. Seda ei saa keegi teine teie eest otsustada. Samuti ei tea ju keegi, kas ja mis ravi mees vajab ja kuidas see teie suhtega seotud on. Rääkige mehele, mida tunnete, oma valmisolekut teda mõista. Veel võite väljendada seda, millega te nõus ei ole ja mis teid häirib, millest suhet teie vajate. Suhtes heaolu eest on mõlemad partnerid vastutavad, mõlema heaolu ja vajadused on tähtsad.
