Tere,
Siin mitu kirja sarnasedaga siiski igal perel oma lugu. Oleme mehega koos 18 aastat, abielus pole. Hakkasime koos elama, kui tema oli 22 ja mina 27. Ma küll hoiatasin teda toona, et kui vanemaks saame, hakkad nooremaid vaatama aga see olevat rumal jutt olnud. Aastatega läks meil kõik ülesmäge. Kuna minul oli enne tütar, siis kohtles mu mees teda, kui oma last, ühtegi etteheidet ei saa teha. Neli aastat peale kooselu algust sündis meil ühine poeg, kes saab nüüdseks 14. Elu läks kenasti...käisime mõlemad tööl, käisime perega väljas, ei riielnud peaaegu kunagi...ideaalne perekond. Võibolla ainus ohumärk oli see, et mu mees oli väga otsustusvõimetu...ükskõik, mis me ette võtsime, oli see alati minu algatus(kuigi ma küsisin alati tema arvamust) 9 aastat tagasi ostsime maja. Töö kõrvalt kogu aeg läks selle korda tegamisele...küll oli vaja katus vahetada, soojustus panna. Me oleme selles suhtes õnnelik pere, et oleme hakkama saanud Eestis töötades, pole olnud vajadust lahus olla. Ühesõnaga kõik sujus, kuni 3 aastat tagasi jäi mees mulle vahele suhtega oma vana kursuseõega, õigemini see suhe tundus olevat ühepoolne armumine minu mehe poolt...see naine polnud temast huvitatud, võttis teda kui vana sõpra ja kuulas kui halb elu mehel pidi olema. Kui see kõik välja tuli, rääkisin mehega pikalt, et miks ta minuga oma rahulolematust ei jaga vaid vastupidi, laseb välja paista, nagu kõik oleks parimas korras. Siis sain etteheiteid, et mina tahan kõike otsustada ja tema tahab vaba olla jne. See kõik oli nii valus....ma proovisin leida lahendusi aga temaga rääkimine oli nagu vastu seina jooksmine. Kuidagi see ajaga kõik möödus...see naine kadus (tema enda algatusel) meie elust, mees ütles, et ärgu ma muretsegu, tema tahab ainult meiega olla ja nii ta läks. Mingi jälje ta siiski jättis...mina polnud enam kunagi aktiivne pool meie voodielus, sest kartsin ennast peale suruda. Nüüd siis on 3 aastat möödas ja oleme jälle samas punktis: nüüd tal jälle silmarõõm, kellesse nii armunud, kui veel saab olla. Minule ütles, et ma ju rääkisin juba eelmine kord, et mul pole enam tundeid sinu vastu ja ma tahan vaba olla. Loomulikult on see jube raske aga ma palusin tal siis välja kolida(me leppisime kunagi kokku, kui maja ostsime, et kui meie vahel peaks miskit halvasti minema, siis lahkub see, kellele enam kooselu ei sobi) Nüüd tahab ta aga meie majas edasi elada ja samas vaba olla, et nagu milles siis probleem...tema elab oma toas ja sööb oma riiuli pealt aga on samas vaba käima kus ja kellega tahab. Mulle see ei sobi, sest see oleks ju sulaselge masohhism. Rääkida ta endaga ei lase...ütleb et ei näe probleemi. Ma ei kujuta ettegi, kuidas sellises õhkkonnas elamine mõjub meie pojale. Ilmselt ta ka läheks selle uue silmarõõmu juurde, kuid see ei taha teda samuti, kasutas ainult veidi aega. Kõige valusam on see , et mees ei saa nagu üldse aru kuidas ta meile haiget teeb...ainult Mina tahan nii ja Mina teen nii. Nüüd ma siis murran siin pead, et äkki mina süüdi. Mul selline töö, et pean üsna tihti ära käima, ka välislähetustel. Võib-olla ta tundis ennast eemale jäetuna, kuna tal nagu pole kunagi eriti olnud huvi kuskil üksinda käia. Ma olen talle isegi 2 reisi kinkinud, et saaksime koos käia aga ju siis see pole ka hindamist väärt olnud, ju ma olen lihtsalt ennast tema jaoks ammendanud. Ainult meie ühine kodu on see, millest ta ei raatsi loobuda, sest meil on seal tõesti tore riidudeta pealtnäha superelu olnud. Ma ei oska nüüd üldse edasi käituda, sest tema pole valmis mulle selgitama...mida ta siis päriselt tahab. Minu arvamus on siiski, et pigem järsk lõpp, kui selline lõputu närvide mäng aga võib-olla annaks veel midagi parandada?
Teie jaoks on olnud mehe rahulolematus ootamatu, kuna igapäevaselt tülid puudusid ja elu on tundunud rahulik. Olete aastaid koos lapsi kasvatanud ja toreda kodu loonud ning ma saan aru, et kõige selle nimel ka palju tööd teinud ja raha teeninud. Paistab, et te olete olnud mõlemad perele väga pühendunud. Te ütlete, et ainus ohumärk oli see, et mees on olnud otsustusvõimetu ja seega on suur osa tegemistest toimunud teie eestvedamisel. Nüüd teebki teile haiget, et mehe peamine etteheide teile on teie aktiivsuse ja otsustusvajaduse suhtes. Mees teeb nüüd erinevaid otsuseid, mis lõhuvad suhet. Saan aru, et hetkel ei suuda te leida mehega kontakti, et kogeda mingitki vastastikku mõistmist ja seega ei tea te, mida valida, kas lõpetada suhe lõplikult ja järsult või oodata ja otsida veel võimalusi.
Pikas kooselus on erinevaid perioode ja nii inimesed kui ka suhe ise muutub mitmeid kordi. Lapsed sünnivad, siis kasvavad, siis on uus kodu, siis on kodu valmis, lapsed iseseisvuvad – iga uus periood nõuab natuke erinevaid rolle ja ülesandeid ja seetõttu muutuvad kirjutamata reeglid. Muutuvad inimeste vajadused peres ja seega muutuvad ka harjumused ja käitumine. Selleks, et inimestel oleks lihtsam loomulike muutustega kaasa minna, on vaja olla enda tunnete ja vajadustega võimalikult heas kontaktis. Paraku paljud inimesed ei ole juba oma lapsepõlvekodudes õppinud kogema ja väljendama oma vajadusi. Kui inimesed ei väljenda oma sisemaailma kogemusi (hirmu, lootust, pettumust, rõõmu, igatsust jne), siis kaob lähedus ja jääb vaid kohustus. Väikesed rahuldamata vajadused kasvavad lõpuks suureks trotsiks ning armastus ei paista enam kuidagi välja. Inimesed usuvad, et nad ei armasta enam ja otsivad kedagi, kelle suhtes ei ole seda suurt trotsi või rahulolematust ning seetõttu on lihtsam tunda õrnu ja hoolivaid tundeid.
Ütlesite, et teie mees oli üsna noor (22), kui koos elama hakkasite ning teil ei ole midagi talle ette heita selles ajas. Teie olite vanem ja elukogenum ning tõenäoliselt ka loomult aktiivsem ning paistab, et mõlemad saite sellega palju aastaid hästi hakkama, et teie olite otsustaja. On loomulik, et teie mehel on aastatega samuti elukogemust juurde tulnud ning nüüd tekib tõenäoliselt ka temal soov otsustada. Inimesed arenevad pidevalt, kuid tekivad mingid kriisimomendid, kus vana moodi enam ei saa, kuid uut moodi veel ei oska. Võimalik, et teie mees vajab oma ellu muutust, kuid teie koos loodud harjumustes ja suhtemustrites on tal seda raske teha. Need on minu poolt ainult oletused. Selleks, et täpsemalt mõista, mis on teie suhtes toimunud ja kuidas tänane olukord kujunenud, oleks hea koos perenõustajaga oma suhtest täpsemalt rääkida. Elades oma igapäevast elu on vahel tõesti raske teadvustada, millised on tegelikud vajadused ja millised on need suhtemustrid, mis inimesi nii palju kaugendavad, et tekib valmisolek luua kõrvalsuhe.
Üks asi, mis võiks teie suhet kuidagi aidata oleks see, kui te saaksite omavahel rääkida nii, et kumbki räägiks vaid endast (oma tunded, vajadused, unistused, ootused jne) ja teine püüaks lihtsalt lõpuni kuulata, mõista teise seisukohta ja peegeldada seda tagasi, et teine saaks kinnitada, kas olete õigesti aru saanud. Vältida tasuks sellises vestluses arutelu teket, kriitikat, vaidlust, hinnanguid, vastu vaidlemist. Teil mõlemal on tänaseks oma erinev nägemus teie ühisest elust ning seda kuulda on tavaliselt väga raske ja haiget tegev. Perenõustaja abi oleks selles, et aidata teil teineteist lõpuni kuulata ning vältida jutuajamise liikumist tavapärasesse mustrisse või katkemist. Te võite otsustada, et teete ühe sellise vestluse, kus kuulate oma mehe lõpuni ära ja püüate kogu hingest tema kogemust empaatiliselt mõista ja kogeda. Võite kohe öelda, et hoolimata oma isiklikest tunnetest või arvamustest te kuulate sel ajal/päeval ainult teda. Võimalik, et sellise vestluse käigus saab mees ka ise endast kuidagi uuel viisil aru ja asjad võivad kuidagi muutuda, kui ta tunneb end tõeliselt mõistetuna.
Avatult rääkimisega kaasneb alati risk, et kuulda võib midagi, mis teeb liiga palju haiget. Samas on ka võimalus, et nähtavale tuleb suur ja vana rahulolematus, mis on varjutanud kogu armastuse. Kui inimene suudab endast rääkida endast ilma teist süüdistamata ja teine jaksab kuulata, siis võib juhtuda, et kogu vana vimm tuleb pinnale ning seega hajub ja lahtub. Kui negatiivsed tunded saavad pinnale tulla ja siis väheke aega anda, võib armastus saab taas nähtavaks muutuda. Tulemust ei tea kunagi ette, kuid ilma avatuseta kaob jälle lähedus ning sellel on risk, et suhe võib katkeda. Te võite uurida erinevaid võimalusi, kust abi veel saada. Pakun mõned võimalused:
• pereterapeudid üle Eesti www.pereterapeudid.ee
• Perekeskuse Sina ja Mina nõustajad www.sinamina.ee
• PREP-paarisuhtekoolitus www.rasedus.ee
• Imago paarisuhte nõustamine http://www.imagokeskus.eu
