Olen mehega koos elanud 19 aastat. Minu jaoks normaalset pereelu. Sain teada, et tal 4 a kestnud armusuhe. Ütlesin mehele, et kui ta teist armastab, mingu tema juurde. Mees ütles, et lõpetas armukesega suhte ja tahab minuga jääda, sest ei taha mind kaotada. Tegi ettepaneku uuesti proovida. Elame edasi, kuid minu süda valu täis, ei söö ma eriti ja vahel ei saa magama jääda, olen alla võtnud üle 10 kg. Kahtlustan teda, sest ei usu teda enam. Armuke ka aina helistab talle ja nutab telefoni otsas, et armastab. Olen hullumise äärel. Ei tea, kas on mõtet pingutada. Mõistus ütleb, et pean oma elu edasi elama, kuid südames aina kriibib ja kütan ennast pidevalt üles. Saaks vähemalt nii kaugele, et oma suu kinni hoiaksin ja mehele "vana asja" meelde ei tuletaks. Aga armuke tuletab talle ise ennast meelde. Mees ei jäta oma telefoni hetkekski järelvalveta ja see on seadistatud "hääletu" peale. Ei taha enam petetud ja haiget saada. Tema aga räägib tulevikuplaanidest, et ostame krundi ja hakkame maja ehitama ja lubas mulle auto osta. Minule ei ole tähtsad materiaalsed väärtused. Lapsed lõpetavad varsti kooli ja ei ole vastu, kui tahan lahutada. Mina aga armastan oma meest, kuigi ei tahaks. Abielunõustaja juurde ta ei ole nõus minema, sest tema ei näe juhtunus ja selle tagajärgedes mingit probleemi. Ta ei arva, et tema tegu oli patt.
Petmine teeb alati haiget. Loomulik on, et usalduse taastekkimine võtab aega ning oleneb mõlema inimese käitumisest ning juhtunu käsitlemisest.
Esiteks tasuks enesele sõnastada, mille pärast tahate temaga koos elada. On see lihtsalt harjumus, ühise kodu ja laste olemasolu või vastatud vajadus, suhe, mis pakub mõistmist ja lähedust, naudinguid? Või hirmust üksinduse ees?
Edasi tuleb otsustada, mida Teie tahate. Kui mõlemad leiate, et tahate kokku jääda, oleks kasulik vaadata ennast ja omavahelist suhet abikaasa pilguga: kuidas see talle paistab, mida ta vajab, millist suhet soovib. Hea oleks huvi tunda ja omavahel lahti rääkida, millest ta puudust tundnud, mida Teilt ootab. Temast arusaamiseks püüdke kasutada aktiivset kuulamist. Oma tundeid ja vajadusi on kõige parem mina- sõnumite abil väljendada. Tõsi,näägutamine tapab iga suhte. Mina- sõnumid aga avavad Teid kui inimest ja aitavad Teist aru saada ja Teiega arvestada.
Tõelise koostööni jõudmine oleneb nii suhte vundamendist, kui sellest, kuidas osatakse konflikte lahendada. Paljud paarid ei jõuagi tõelise koostöö faasi, koos elatakse lihtsalt harjumusest, tihtipeale elab kumbki oma elu, teineteisest mööda.
Kui kokkujäämiseks on harjumusest ja üksindushirmust sügavamaid argumente, mõlemal on valmisolekut ja vastutust suhte nimel tegutseda, on lootust suhte õnnestumiseks. Ei maksa unustada, et suhtes oleneb 50% ühest inimesest ja 50% teisest. Ei saa teha midagi teise eest.
Kui olete otsustanud suhtesse panustada, saab ka enda ülekütmisele "Stopp!" öelda. Selle asemel sõnastage tunded, mis üleskütmist vallandavad ja leidke viise nende väljaelamiseks. Võib minna kuskile ja viha välja karjuda või vaibaklopitsaga vaipu kloppides ka viha välja kloppida. Võib kirjutada nn. tundekirju:kogu viha ja pahameel tsenseerimata kujul paberile, paberid hiljem tulle või prügihunti. NB! selliseid kirju ei anta kunagi teisele!
Tundetropp eest ära,saab keskenduda sellele, millist suhet tahate ja mida kumbki selleks on valmis tegema.
Perenõustajaga konsulteerimine võib kergendada ja kiirendada teineteisest arusaamist. Selleks ei pea mees tunnistama, et on pattu teinud. Süüdistustele ei tasu energiat kulutada, sest süüdlasi pole: vastutus suhte eet jaguneb 50 ja 50%. Keskenduda tasub lahendustele ja soovitud eesmärkidele: millist suhet tahate, mille pärast tahate ja mida kumbki selleks on valmis tegema. Ükski asi ei püsi hooleta,paraku elame sageli lootuses, justkui sünniksid head suhted iseenesestr. See on petlik lootus, mil pole määratud täituda.
Kui selgub, et tahate elult täiesti erinevaid asju või olete teineteisest lahku kasvanud, võib juhtuda, et teed viivadki lahku. See ei ole aga otsus, mida teha emotsioonidele tuginedes.
Pisaratega ei maksa üle pingutada. Kindlasti ei ole arukas kasutada neid mehega manipuleerimiseks ega varjatud etteheiteks: "Vaata, kuidas ma sinu pärast kannatan!". Kui need aeg -ajalt siiski ehedalt tulevad, sest oletegi kurb, ei pea neid ka peitma, vaid täiendama mina teadetega :"Olen kurb, et kõik pole enam nii lihtne kui enne näis." "Olen mures, kas suudan sulle andestada ja unustada." "Valus on tunda, et petsid mind."
Tõsi, miski pole enam kunagi nii nagu enne, sest nüüd olete teadlik ohtudest, mis suhteid varitsevad ja millest varem arvasite pääsevat. Samas on iga kriis võimalus millegi muutmiseks.Mida suurem on selgus Teis eneses, seda julgemateks lahendusteks valmis olete.
Julgust! Andestamisvõimet! Ja selgust eneses!
