Tere! Lugesin siit rubriigist küsimusi ja vastuseid. Tunnen, et pean ikkagi küsima, et kuidas edasi elada? Oleme abikaasaga 18 aasta abielus. Selle aja jooksul oleme mõlemad kõrgkoolid lõpetanud, elanud läbi majanduslikult raskeid aegu ja töö tõttu teineteisest pikki eemalolekuid. Meil on 16 aastane väga iseseisev, mõistev ja erakordselt armas tütar, keda me mõlemad südamest armastame. 6 aastat tagasi saime endale talukoha, oleme seal kõvasti tööd teinud ja see koht on muutunud meie pelgupaigaks igapäeva rutiini ja stressi eest. Elu on kujunenud selliseks, et abikaasa elabki viimased aastad peamiselt maal, käib linna tööle, saame iga päev kõik kokku, mina käin nädala sees maal ja hoolitsen nii linna kui maakodu eest, mees teeb seal oma meestetöid. Oleme alati pere tegemisi koos planeerinud ja nüüd tagant järele mõeldes kindlasti liiga palju ette võtnud - meil mõlemal on pingeline ja vastutusrikas tööelu, kuid me oleme alati soovinud, et ka kodus oleks hästi ja korras. Selle rabelemise kõrval on juba pikemat aega tõsiselt kannatanud meie intiimsuhe - tüüpiline viga oli juba mitu aastat see, et kõigepealt lahkasime omavahel igapäevaprobleeme enne kui jõudsime tegelikult üksteiseni ja see ei olnud kummalegi meeldiv. Nüüd on kõik halb, mida üks abielunaine üldse võib ette kujutada jõudnud ka meie perre - sain mõne nädala eest teada, et minu mees on viimane aasta elanud kaksikelu - olnud pealtnäha ontlik pereisa, kuid samal ajal kui mina ja tütar oleme linnas, on tegelikult aktiivselt suhelnud netilehtedelt tutvumiskuulutustest leitud naistega. Kõike kohutavam on see, et selle suhtluse avastas tütar ja seda juba pool aastat tagasi. Laps ei julgenud mulle sellest rääkida (ütles et ei tahtnud mind kurvastada), hoidis seda enda teada ja aeg ajalt luges isa mobiilist naistele saadetud seksuaalse alatooniga sõnumeid. Lõpuks ei pidanud ta enam vastu ja rääkis mulle kõigest. Tütar muutus selle poole aasta jooksul isa vastu väga tõrksaks. Ta tunnistas, et ta oli sellest, mis tegelikult meie peres toimus, nii häiritud ja ummikus, et plaanis kooli psühholoogi juurde minna. Ja mina ei teadnud sellest kõigest midagi! Tagant järele mõeldes ma tegelikult tajusin, et midagi on valesti, kuid ei kujutanud ette, et kõik on nii hull. Esimene reaktsioon oli täielik šokk, siis enese süüdistamine, mehe süüdistamine jne. Ma ei suutnud vastu pidada ja paiskasin kõik talle välja, nõudsin selgitust (ma ei ole oma elus mitte kunagi nii endast väljas olnud, ma ei teadnudki, et mul võivad olla nii tugevad tunded). Mul oli tunne et kõik need abieluaastad, millele olen andnud kogu oma hinge on määritud ja muudetud millekski labaseks, et need on raisatud aastad. Nüüd ma tõesti usun, et reedetud inimene on võimeline millekski kohutavaks reetja või iseenda vastu, sest mõistus tõrgub ja valu on nii suur! Pärast esimest reaktsiooni suutsin end niipalju kokku võtta, et mehega tõsiselt rääkida ja siis ta teatas, et on viimased aastad end tegelikult hoopis üksikuna tundnud, meie suhe ei rahuldanud teda enam ja seetõttu ta millegi sellisega ka hakkama sai! Lisaks ta tunnistas, et talle on suur kergendus, et see kõik välja tuli, ta palub vabandust ja andestust, soovib abielu jätkata, tahab, et mina ja tütar talle alles jääks, ütleb, et ta armastab meid üle kõige. Mees vabandab end sellega, et tegelikult ta ei ole mitte kusagil käinud ja on nende naistega vaid sõnumeid saatnud ja helistanud. Tütar on aga juba niipalju muutunud, et ei suuda isaga leppida, vaatab tema peale viltu ja nimetab teada "perverdiks" (osad netisõbrannad, kellega mees aktiivselt flirtis on vaid paar aastat tütrest vanemad). Ma ei tea mida teha? Kodus oleks justkui kogu aeg matused. See on kohutav tunne ja kui oled saanud veidigi maha rahuneda, siis nähes abikaasat hakkab sees jälle "keema". Leian, et petmine algab inimese mõtlemisest, see väljendub tema sõnades ja tegudes, kusjuures intiimsuhe võõra naisega on juba petmise teisejärguline ja madalam tulem. Olen mõelnud lahutusele, et sellele kohutavale pingele lõpp teha ning säästa enda ja lapse närve. Hetkel ma ei usu, et seda mõra, mille mees meie abiellu lõi on üldse võimalik parandada. Ma tean, et on vaja aega, rahulikult ja korduvalt omavahel rääkida aga kuidas taastada usku inimesse, kes oma kõige lähedasematele niimoodi haiget tegi? Tänan vastuse eest!
Täiesti mõistetav, et juhtunu pöörab teie suhetes mehega kõik juskui peapeale. See rabab oma ootamatusega, olete elanud usus, et olete teineteiele truud, pühendunud ühisele kodule, pingutanud heaolu nimel, arvanud, et suhe on püsiv ja kindel ja nüüd on kõige lähedasem inimene reetnud teid ja senised väärtusi. See on täiesti loomulik, et praegu te pole suuteline andestama, et otsite seletusi, süüdlast ja hinges valitseb kaos. Üks aga on selge, et kogete endale ootamatult tugevaid tundeid, st teile läheb teie suhe ja teie mees väga korda. Ta on teile sedavõrd oluline ja lähedane ning sellega kaasneb ka võimalus sattuda justkui ameerikamägedele, tunda kord end turvaliselt ja õnnelikult, kuid sellel võib kohata ka teist poolt, milles on risk kogeda haavatavust, kibedat valu ja pettumust.
Seega on loomulikud ja mõistetavad teie tunded praegu. Samuti on võimalik mõista ka teie meest. Tema tegusid ei pea õigustama ja tema ise vastustab selle eest, mida tegi, kuid seda võib siiski mõista. Võib olla ei suutnud ta kohaneda sellise elurütmiga, kus olete kahe kodu vahel ja sageli ära. Ta tundis end liialt üksi ja leidis endale tegevusi, mis pakuks talle vaheldust, elevust, põnevust. Ta püüdis ehk asendada igatsust, tahtis kogeda, et on kellegi jaoks ahvatlev, oodatud, väärtustatud. Olla märgatud, tunnustatud ja tähtis, see on ju üldinimlik ja loomulik vajadus, mida ei tohiks kellelegi pahaks panna. Küsimus on selles, kuidas me seda endale küsime, mida me oleme selleks valmis tegema, et meie lähedased seda saaksid pakkuda. See tuli küll nüüd kahjuks liiga dramaatiliselt ilmsiks, kuid ju ei osanud mees seda enne teadvustada, mida vajas tegelikult teilt. Võimalik, et ta reaalselt ei teinudki midagi, vaid nö põgenes virtuaalmaailma, lubades endale fantaasiad sellest, mille järgi igatses. See oli asendus ja üksindusega toimetulek ja näis ohutu. Muidugi võib öelda, et see pole hea lahendus, sest täiskasvnulik küps rääkida otse ja avatult ka sellest, millega rahul ei olda ja võetakse vastutus endal, ei oodata, et parnter peab ise aimama ja mind õnnelikuks tegema. Võib olla oli teie suhetes midagi, mis segas avatud vestlusi suhete teemal. Kirjeldate, et palju energiat kuluski igapäevastele teemadele, kohustustele ja intiimsuhe jäi tahaplaanile. Vahel võib partner tajuda, et teda ei soovita, teda tõrjutakse ja lõpuks loobub ja ei olegi enam huvitatud. Kas võib olla te kumbki ei mõistnud nii intiimsuhte kui laiemalt läheduse tähendust endale ja teineteisele.
Andke endale aega ja püüdke vältida süüdlase otsimist. Seda ei olegi. Probleem on selles, et üldinimlik on vajada mõismist, tunda enda väärtustamist, teineteise jaoks olemasolu. Kui miski oli valesti, siis selles viisis, kuidas oma vajadustest teada andiste või mõnd teemat vältsite, kuidas teineteisega suhtlesite, kuidas omal moel panustasite kodu jaoks ja uskusite, et see on parim.
Teie suhtes usalduskriisi ei saa olematuks teha, praegu olete selle faasis, kus on tugevad emotsioonid loomulikud. Kui sellest midagi positiivset võtta, siis olete hakanud oma suhetest tõsiselt rääkima. Vahel on nii, et selleks, et mõnda probleemi teadvustada, peab midagi märkimisväärset juhtuma. Praegu on teil kadunud usk, kas suudate tekkinud mõra lappida. Praegu suhet lõpetades on see rohkem oma tunnete eest põgenemine. Võtke endale aega nii palju kui vajate, ärge tehke endale etteheiteid, kui te ei saa andestada (veel). Andestamise protsessi jaoks oli oluline, et mees tunnistab toimunut ja kaheteseb. Ta armastab teid ja tahab kooselu hoida. Kui see poleks talle tähtis, oleks talle ju kergem loobuda, aga ta on nõus olema silmitsi olukorraga ja võtma vastutust. Teie saate tagasi kindlustunde siis, kui te kogete päev-päevalt aja jooksul, et olete mehele tähtis, et ta hoolib teist ja te räägite teineteisega ka neid asju, mis on olnud seni rääkimata. Andestamine ei tähenda, et peate juhtunut ebaoluliseks, et te peaksite oma valu allasuruma. Andestamine on see, et te ei ürita nö tagasi teha, teist kannatama panna ja usute, et annate mõlemad parima, et enam nii ei juhtuks.
Te vajate kogemust, et tulete nüüd paremini toime ja suudate luua avatud ja usalduslikku suhet.
Mis puudutab tütre ja isa suhet, siis on oluline, et püüate hoiduda tema kaasamist ja seotust teemaga. Lapsed ei tohiks olla kummagi usaldusisikuks teise vastu. Mida te ka ei otsustaks, on see vaid teie ja teie mehe vaheline asi. Kuidas suudab mees tütre silmis usaldust ja austust hoida, on suuresti mehe teha. Aga ka teie, nt see kuidas te tema isast räägite, on tähtis. Mis ka teie vahel ei oleks, on lastele tähtis säilitada lugupidamine mõlema vanema vastu. Ilmselt selles olukorras vajab tütar seda, et tema tundeid mõistakse, seda, et ka täiskasvanutel on probleeme, kuid nad oskavad neid lahendada, ka seda, et isa kahetseb, soovib peret hoida, hoolib temast ja austab ema.
