Mure selline. Suhte alguses uskusin kõike, mida mees rääkis. Ei tekkinud kahtlusi vms. Nt kui ta rääkis, et ta eks kutsus teda peole või endale külla, siis küsisin tollal, et kas lähed. Vastuseks oli ei. Sinna see teema ka jäi, sest uskusin ja usaldasin teda.
Nüüd hiljuti olen avastanud ennast mõtetelt, et kas see oli ikka nii nagu ta kunagi rääkis? Kuna tegemist oli tol ajal kaugsuhtega, siis ei saa ma ju tegelikult kuidagi teada, kas ta siiski sai temaga kokku või mitte.
Ta on alati kõigest (minu teada) rääkinud. Kord kui msnis rääkisime, mainis ta et rääkis eksiga jne. Kopis isegi osa nende vestlusest mulle. Jälle - tol ajal uskusin, et selline see vestlus oligi. Nüüd aga on kahtlused tekkinud, et ta ju ei kopinud mulle kogu teksti, sest osa sellest rääkis nö oma sõnadega ümber jne.
Ta ei ole mulle kunagi põhjust andnud, et teda mitte usaldada. Lihtsalt ühel hetkel hakkasin kahtlema minevikus. Olen kindel, et praegu on kõik ok, ta ei tee midagi valesti jne. Aga just selle aja kohta, mil olime kaugsuhtes, on tekkinud kahtlused ja kartused.
Millest see kõik tulla võib?
Mainin igaks juhuks, et oleme ka praegu mõned kuud olude sunnil olnud nn kaugsuhtes.
Suhte loomine ja suhtes olemine on mõnel määral alati risk. Inimene soovib olla armastatud, ta ei taha saada „vastu näppe“, ei soovi, et tema usaldust peteteks, kuid mingil määral on see oht alati olemas. Suhtes olek nõuab nii tööd selle nimel, et suhe kestaks kui ka oskust enesele toetuda, sest kui suhe siiski lõpeb, on inimesel üks koht ja varjupaik – ta ise. Heas suhtes ollakse mõistagi üksteisest sõltuvad, kuid kummagi oskus iseendale toetuda toetab ka suhet.
Üle hirmu saab ikka sellest läbi minnes. Usaldus algab iseenda usaldamisest. Inimesel, kes ei usalda iseennast, on väga raske loota ka teisele.
Nõnda siis on usaldamatuse tekkel vaja vaadata nii enda sisse kui ka suhtesse. Kui teil on eelnevalt kogemus, et teie usaldust on reedetud (nt eelmises lähisuhtes, aga ka lapsepõlvesuhted vanematega jpm räägivad siin kaasa), siis on loomulik olla ettevaatlik ja asjade üle järele mõelda. Mida saate endas muuta, et usaldaksite rohkem? Kuidas saaksite ennast kaitsta usalduskriiside eest ja tulla toime nende sees olles? Need on teemad mõtlemiseks. On ka hästi oluline, et saaksite oma hirme oma partneriga jagada. Mida vähem on suhtes nn pimedaid nurki, seda parem. Avatus, siirus, kartmatus küsida-rääkida, püüd mõista ennast ja teist – see kõik on väga oluline. Ei ole olemas nii keerukat/tundlikku teemat, millest rääkida ei saaks – asi on ikka selles, kuidas me seda teeme. Kui räägite partnerile oma mõtetest ja tunnetest (sh hirmudest) endakohaselt, endast ja teisest lugu pidades, siis on lootust ka mõistmisele ja suuremale lähedusele.
Kaugsuhe on mõneti keerukam tavasuhtest, siin ongi hirm kerge tekkima. Seda enam tuleks hoida lähedust avameelse rääkimise kaudu.
