olen naine, kes ei oska end kehtestada. oma probleeme kannatan sisemas, ei räägi midagi, kuniks lähen nii viha täis, et plahvatan ja absoluutselt ei valitse end sellistel hetkedel. seda on ette tulnud nii tööl, kodus kui sõpradega. loomulikult kahjustab selline asi mu suhteid väga. vanuse lisandudes (hetkel 29) olen veidi end taltsutama õppinud ja vähemalt tööelus endale sellista asja ei luba, aga mujal jätkub kõik nii nagu enne.
mul ei ole nagu mina, mitte et ma oleks kuidagi õnnetu välimuselt ja allasurutud naise peegelpilt (vastupidi, näen välja tugev, terve, kena), aga mul pole unistusi, soove eriti, igapäevaelus kulgen nii nagu asjad ette tulevad. mulle tundub, et teised elavad mugavalt minu najal osaliselt, sest ma lasen seda teha. nt oleme mehega suht keskmisel järjel, võiksime kenasti elada, aga me ei ela - elame üürikas, kuigi oleks tegelikult raha muretseda ka oma kodu - mehel on Tallinnast väljas kinnisvara, kus ta saab nö vanaduses elada, teda ei huvita Tallinna päris oma korteri soetamine, mind huvitaks, aga ma ei suuda end selgitada ja nii ongi jäänud, et elame üürikas; tööl ma ei võta haiguslehte, kui olen haige, kuigi võib olla nii, et teine töötaja on samaks päevaks võtnud vaba päeva nt külla minekuks - samas ma olen väga vihane-meeleheitel, et ma niimoodi piinlen tööl, aga ma tean, et kui ma teavitaks haigusest ja ei tuleks, siis töötaja, kelle vaba päev ära näpsati, on mu peale pahane ja seda ma ei taha. ma usun, et teiste kohta usutakse, et neil on probleemid-haigused, aga et mind kohe kahtlustatakse vales ja vb vallandatakse.
mida ma pean tegema, et rääkida oma vajadustest ja et mitte tunda end oma vajaduste tõttu süüdi?
Oma vajaduste eest seismine on võiks öelda eluliselt tähtis oskus. Saan aru nii, et olete sellest teadlik ja püüategi midagi ette võtta. Selleks, et midagi muutuks, ongi vaja, et te pole senisega rahul ja tahate midagi ette võtta ning lisaks olete teadlik, et teie ise saate otsustada selle üle, kas jätkate nagu seni või mitte. Niisiis, teie olete valmis end kehtestama, kuid see näib olevat raske, sest pelgate teiste reaktsioone, nt pahameelt, kahtlustamist, mittemõistmist.
Olete mõelnud, et teil ei ole oma „mina“, kulgete kuidagi, omamata oma soove, unistusi, teised kasutavad teid ära. Ometi ju on teil oma unistus – te soovikste mehega luua oma kodu; teil on oma soov ilmselt ka tööga seotud, vähemalt oleks teil kahju sellest loobuda, te tahate hoida häida suhteid töökaaslastega. Kindlasti paljugi veel, kirjast aga selgusid need.
Kehtestamise õnnestumiseks on vajalik olla teadlik oma vajadustest ja ka oma häiritusest, rahulolematusest,kaasnevatest tunnetest ning väljendada seda mina-keeles. Seega tähendab kehtestamine selget eneseväljendamist, enda nimel rääkimist (ei sisalda hinnanguid,kriitikat, etteheiteid teiste kohta). Näiteks: ma olen haige ja tahan end kodus ravida, sest haigena tööletulek oleks minu tervist halvendav. Teine näide: ma tahan rääkida sinuga ühisest kodust ja tulevikust, mulle on tähtis, et meil oleks oma kodu; üürikorteris tunnen end ebakindlalt, teadmatuses tulevikust vms.
Kehtstamine on oma vajaduste eest seismine viisil, mis võimaldab teistel teha sedasama. Niisiis, ei tähenda kehtestamine teistega mittearvamestamist, allasurumist, mahategemist jn. Kehtestamine tähendab, et meie mõlemad ja meie vajadused on tähtsad ja ma usun, et see on vastastikune. Sageli inimesed kalduvad end allasuruma või teistele peale suruma just seetõttu, et nad ei tunneta enda ja oma partneri (suhtlemispartner) võrdväärsust, mistõttu on vaja sageli end kaitsta või rünnata, eirata enda soove või arvustada teise omi jne.
Sageli ongi kehtestamise raskuseks mõni takistav mõtteviis, hoiak. Näiteks: ma pean eelkõige arvestama teisega; teised on tähtsamad kui mina; ma olen süüdi, kui teised pahandavad jne. Kehtestamisega seostub otseselt ka vastutuse teemaga. Teie vastutate oma vajaduste ja tunnete eest. Keegi teine ei saa paremini seista teie enda eest, teada, mis teid häirib ja mida vajate. Seega olete teie ise, kes seda peab enda heaks tegema. Sama ka teistega. Teie ei pea võtma vastutust teiste eest. Näiteks mõtlema teiste eest, mis neil parem on, kas teine pahandab, kui teie olete haige ja tema jääb vabast päevast ilma jne. Võimaldage teistel endal võtta vastustus oma pahameele, viha eest. Teie saate teistest hoolida siis, kui teie enda vajadused on piisavalt täidetud, teie ise olete rahul ja emotsionaalselt tasakaalus (teie „tass on piisavalt täis“).
Kui aga lahendused põrkuvad, siis tuleb leida koos uusi lahendusi, nii, et osapoolte vajadused on arvestatud. See on võitja-võitja mõtteiviis ja meetod. Kui tehniliselt oskate kehetestada (mina-keeles väljendada oma häritust ja tunnet), siis seejuures on oluline tegeleda ka takistavate hoiakutega, süütundega. Võimalik, et sellel tundel on juured sügaval, pärit lapseeast. Nüüd olete täiskasvanud, ei pea laskma teistel enda eest otsustada (nagu laps) ega pea ka teiste eest vastutust võtma (nagu lapsevanem).
Kehtestamine juurde kuulub suutlikkus tulla toime teiste tunnetega. Kui teiega keegi pahandab, siis see ei tähenda, et teie olete halb, hoolimatu, süüdi. Teie olete ikka teie ise ja teil on õigus olla selline nagu olete, isegi kui teie mõni omadus või käitumine kellegi teisele ei meeldi. Kõik see kokku olekski väljakujunenud tervilik "mina".
Soovitan veel lugeda kirjandust. Nt R.Bolton „Igapäevaoskused“, McKay „Suhtlemisoskused“; Th.Gorodn „Tark lapsevanem“ , M.J.Smith „Kui ülen ei, tunnen end süüdi“ jt.
Edukat proovimist.
