Olen suhtes olnud 5 aastat. Oleme noormehega mõlemad 26-aastased. Kui me teineteist leidsime, oli mul selja taga paar pikemaajalist suhet (1-2 aastat) ja lisaks veel mõni paarikuine suhe. Temal pikaajalisi suhteid olnud ei ole. Kui mina alustasin suhte- ja seksuaalelu 15-16 aastaselt, siis tema kaotas oma süütuse alles ülikoolis.
Kui ma meie 5-aastasele suhtele tagasi mõtlen, siis ma ei teagi, kas olen temaga üldse õnnelik olnud. Ta on küll väga hooliv ja rasketel hetkedel toetab, aga samas on ta mulle väga palju valu ja pisaraid põhjustanud. Nii kui olen mõelnud, et olen vist õnnelik, on ta suutnud selle kohe ära rikkuda! Algul käis ta tihti pidudel, mis kestsid hommikuni ja jõi väga palju, nüüd juhtub seda küll harva, aga isegi see üks kord lööb jalad alt. Tunnen et ei saa teda usaldada ega temas kindel olla - ta on oma joomingute käigus sattunud kaklustesse, kaotanud mitu korda oma rahakoti, öelnud mulle väga inetuid asju jne... Kuigi seda juhtub üha harvem, tunnen, et ei saa rahulik olla...
Meil on tegelikult palju muresid, aga kõige rohkem häirib mind see, et temas puudub mehelikkus. Ta üritab kõike alati minu meele järgi teha ja see nii häirib mind, kuna tunnen, et ta ise on kuskile ära kadunud! Alati on see, mida mina süüa tahan, kuhu mina minna tahan, mis filmi vaadata tahan, mida teha tahan jne! See ajab mu hulluks - mida siis tema ise tahab?! Olen temaga ka sellest rääkinud, vahel ta isegi tunnistab seda, aga ega sellest midagi ei muutu... Üldse on meil väga raske omavahel suhelda, sest mina olen väga emotsionaalne ja lähen kergesti närvi, tema aga seepeale tõmbub endasse ja ei räägi üldse...
Tean, et peaksime paariteraapiasse minema, aga viibime hetkel välismaal ja enne poolt aastat tõenäoliselt Eestisse ei naase, seega praegu meil sellist võimalust ei ole...
Kirjutan teile sellepärast, et tunnen, et olen kannatust kaotamas ja kui me lõpuks 6 kuu pärast koju jõuame, ei olegi mul enam mingit tahtmist suhtega tegeleda...
Olen püüdnud temaga ka rahulikult rääkida, aga ikka ei miskit - ma ei saa aru, kuidas üks mees saab üldse nii alandlik olla!
Teine suur probleem on seks. Esiteks jääb see alati väga lühikeseks ja teiseks ei viitsi ta ka vaeva näha, et mind mingil muul moel rahuldada. Oleme ka sellest rääkinud, aga ei midagi! Peale vestlust ta korra või paar proovib, aga sinna see jääbki! Võib-olla on mind tõesti keerulisem rahuldada, kui keskmist naist, aga ta ei viitsi üldse vaeva nähagi. Saan aru, et tal ei ole selles valdkonnas väga palju kogemusi enne mind, aga 5 aasta jooksul võiks ju nii mõndagi õppida?! Tema oli üldse esimene mees, kes mulle orasmi suutis pakkuda, aga nüüd viimased 2-3 aastat on seks ikka väga nigel olnud! Võib-olla on kirg kadunud, aga isegi sellega ta ei tegele! Ma olen nõus igasugu asju proovima ja tegema, aga tema poolt ei tule lihtsalt ühtegi ettepanekut! Kuna rahuldus ei tule nüüd enam nii lihtsalt, siis tunnen, et ta pigem jätab seksimata, kui et viitsib mingite kõrvaliste vahendite, mängude vms vaeva näha. Tihti toob ta vabanduseks selle, et on liiga väsinud, aga kunagi ei hakka ta sellega ka n.ö. varem pihta!
Mõnes mõttes tunnen nagu oleks see mees surnud, mul ei ole enam palju austust tema vastu järele jäänud - ta on nii tium ja ükskõikne ja laisk. Väidab küll, et armastab mind, aga probleemidega ikka ei tegele, pigem eirab neid. Kui alguse poole tundsin, et viga on minus, siis pöördusin psühholoogi poole ja tegelesin oma probleemidega lõppkokkuvõttes paar aastat - suhtes see aga midagi eriti ei muutnud...
Minu kirjast võib praegu küll väga negatiivne mulje jääda ja tekib küsimus, et kui ma nii rahuolematu olen, miks ma siis ära ei lähe... Esiteks on kahju sellest 5 aastast loobuda, teiseks on ta tegelikult kõige parem partner, kes mul on olnud - ta on väga hooliv ja abivalmis (isegi liiga), ta aitab mind kõiges, pakub tuge, on kena, tark ja töökas jne jne... Tubli poiss, aga mitte mees! Mina unistan juba ammu oma kodust ja perest, aga kuidas ma saan sellise mehega midagi nii olulist luua? Ma ei saa temas kunagi kindel olla - kui ta oma sõpradega kokku satub või jooma hakkab, siis ei tea kunagi, mis sellest välja tuleb! Ta ei paku mulle turvatunnet, lisaks tunnen, et tema ei taha samu asju... Algul ta ütles ilusti, et ei ole veel lapseks valmis, aga mida aeg edasi, seda enam olen mina mõistnud, et ei saa enam niisama teadmatuses oodata - kui tema pole valmis, siis tuleb mul edasi liikuda! Ja nüüd ta siis ütleb, et tahab ka last, aga ma ei tea, kas see ikka on nii... Üldse tunnen, et ei või tema sõnades kunagi kindel olla - esiteks on ta mind väga palju alt vedanud ja teiseks jääb mulle tihtipeale mulje, et ta pigem ütleb seda, mida ma kuulda tahan mitte seda, mida ta ise päriselt mõtleb, aga seda ta ei tunnista!
Tean küll kõike seda, et inimest muuta ei saa jne, aga kas saabki üks mehepoeg nii alandlikuks jääda või olen hoopis mina see, kes on ta selliseks muutnud?! Tunnen, et olen nii palju rääkinud ja vaeva näinud, püüdnud teda suunata jne, aga miski ei anna tulemust... Kuidas saab teda sellisest talveunest ja tuimusest üles äratada? Ma ei tea enam mida teha ja ma ei oska temaga rääkida, ta lihtsalt ei taha neid asju endale tunnistada ja pigem jääb mulle mulje nagu ta arvaks, et see kõik on ainult minu peas ja mina kujutan seda kõike ette...
Tõesti tekib juba tahtmine loobuda, aga nagu näha, siis siiamaani ma veel seda teinud ei ole... Olen talle kinkinud ka raamatuid (nt \"Orgasmiraamat\"; \"Tõelise mehe tee\"), suunanud teda erinevaid suhtealaseid artikleid lugema jne, aga ta ei tule oma mullist välja! Ühelt poolt tunnen, et ta oleks mulle hea mees, teiselt poolt jälle, et nii palju jääb puudu! Ma ei tea enam, kas tahan liiga palju ja kas oleks õige loobuda või peaks oma 5-aastase suhtega veel vaeva nägema - ma küll ei kujuta ette, mis tema silmad võiks avada... Tunnen, et oma liigse hoolimise ja minu meele järgi olemisega on ta mulle hoopis vastikuks muutunud...
Mehest, kes mind algul kogu aeg üllatas ja viis välja, ilma et oleks öelnud kuhu me läheme, on saanud mees, kes enam üldse midagi välja ei paku (üllatustest rääkimata) ja küsib ainult, mida mina tahan!
Tunnen, et olen viimase piiri peale aetud, aga samas ei taha kaotada midagi head (kunagi päris alguses meil see ju oli - miks ja kuhu see küll kadus). Loodan, et saate mind kuidagi aidata...
Olete praegu jõudnud dilemmani, kas ja kuidas suhet jätkata. Ühest küljest näib, et see teie kõrval on tore ja hooliv mees, kuid teisest küljest häirib teid tema püüdlus olla teile meele järgi, oma tahtmiste ja arvamustemitteväljen damine, mis kokku teeb teda teie silmis ebamehelikkuks.
Teiepole kogu aeg tundnud rahulolematust. Viis aastat tagasi suhte alguses pakkus mees teile üllatusi, seega ilmutas algatusvõimet ja ilmselt oli ka kirge. Olete üsna palju mõelnud, iseennast ja suhet analüüsinud ning jõudnud ka oluliste küsimusteni, seejuures ka enda rollini suhte kujunemisel. Suhe on ju ikka kahepoolne ja mõlemast partnerist oleneb, milline see on. Teie olete ilmselt kriitilisem ja võtate vastutust selle eest, et suhe ei ...
Õigupoolest ongi ju nii, et teie olete rahulolematu, tema aga mitte (vähemalt kirjast selgub nii). Tema ju armastab, ei näe probleemi, temna jaoks on praegu ju hästi. Teie jaoks ei ole, seega on teil probleem, mitte temal. Seetõttu pole ilmselt tema huvitatud midagi muutma, ega näita ka initsiatiivi, ei tegutse. Võib olla ta ei olegi aru saanud, kuivõrd häiritud te olete ja millest. Ta ju püüab ja teeb nagu te tahate, seega võib tema vaatenurgast olla keeruline aru saada, mis teie jaoks valesti on. Kui ta ei püüaks nii palju teie meele järgi olla, siis võib ta karta teie rahulolematust. Seega on ta valinud pigem teie tahtmiste täitmise ja loobunud oma arvamusest ja algatusest – teie ju teate, kuidas ja mis, milleks riskida? Siit siis küsimus, kuidas on selline kindel suhtemuster väljakujunenud? Selleks olete ju mõlemad midagi teinud? Teadmata, mida tema ütleks, oletan, et tal on olnud mugavam, kergem, pingevabam, ohutum olla teie meelejärgi. Võiksite mõelda, kuidas olete reageerinud (või tema arvates reageeriksite) kui ta avaldaks oma tahet ja arvamust, mis oleks erinev teie omast. Kuivõrd valmis oleksite selleks, kui ta ilmutaks oma „mina“ ja ei püüks olla alandlik ja meeldida? Kas seda on olnud ja kuidas see on teie suhet mõjutanud? Kas võib olla, et mida rohkem on teis kõhklusi, seda kriitilsem olete tema suhtes ja ta tunnetab seda. See omakorda paneb teda veel rohkem alandlikumalt käituma, kuna tajub ohtu suhtele. Kartes teist ilmajääda, püüab olla meele järgi, mis teid aga jätkuvalt ärritab. Alandlikkus ja agressiivsus toidavad teineteist.
Küllap olete mõelnud, et hoolivusel, abivalmidusel, teiste arvestamisel ongi alati teine pool ka – raskused iseenda eest seista, „ei“ öelda, konflikti pinget taluda ja neid lahendada jne.
Mis edasi saab, on raske öelda. Kui soovite muutust, siis esimene võimalus oleks teha midagi ise teisiti. Jah inimest muuta, see ei ole realistlik ega ka vajalik. Küll aga saab muuta oma reageeringut ja suhtumist, mõtteviiisi. Kui teie loobute senisest rollist, nt öeldes ette, mida mees tegema peab, võttes enda peale initsiatiivi ja korraldamised, mis siis saaks? Kui te innustaksite, tunnustaksite teda mehena (temas on ju palju head, saate temalt tuge), siis on ta ka vabam, spontaansem, initsiatiivikam, julgem vastanduma teiega jne. Kui see on ka tema joaks turvaline, ta ei pea vältima soovimatuid reageerinuid, võib see mõjutada tema enesetunnet ja suhet.
Siiski ei pruugi kirja teel saadud mõtted lahendada teie dilemmat. Paariteraapiat pakutakse kindlasti ka teistes riikides ja see oleks tõhusam kui kirja teel mõtteid vahetada. Kui teil on endal veel tunne, et suhe on piisavalt hea, et mitte loobuda, siis ikka tasub proovida. Samuti on tähtis asjad ausalt ja avatult omavahel läbi arutada, et mitte tulvikku vanu probleeme kaasa võtta.
