Hakkasin eelmine aasta suhtlema pidevalt oma põhikooli klassivennaga. Algul internetis, seejärel hakkasime tihti väljas käima, olemine oli vägev. Esmalt ei uskunud ega tunnistanud, et meeldime üksteisele, arvasime, et lihtsalt hea olla. Oleme 19 ja 21. Asi aga susises nii, et suve alguseks olime täitsa koos ja ta oli esimene kelle lasin ka voodisse. Suvi oli meeletu, liblikad kõhus ja kõik oli kena, kuid augustis tekkis võimalus täita oma ammune unistus pärast keskkooli minna mõneks ajaks välismaale. Seepeale varises me suhe totaalselt kokku. Olin ära kolm kuud, sellel perioodil sõitsin nädalaks Eestisse. Terve see aeg oli pingeid täis, võtsin kõvasti juurde ja muutusin meeletult. Detsembris tagasi tulles aga jätkus endiselt tülitsemine pisiasjade pärast, armukadedus ja minu jaoks harjumatu kontroll ja aru andmine. Keskkooli ajal oli suur pidutseja, vastupidiselt mehele.
Olukord ongi hetkel selline, et ei suuda mitte midagi teha. Mul on tema hea ja mõnus, kui saame läbi. Ta armastab ja hoolib minust palju, kuid mina hakkasin juba paar kuud tagasi kahtlema. Tülitseme liiga tihti, see on lihtsalt nii väsitav. Kuid lahku minemise teeb raskeks, kuna maakoht on samas kandis ning hetkel jagama ühist korterit ning on väga palju ühiseid tuttavaid.
Tal on väga probleemne minevik ja ta kannab need meie suhtesse. Oleme mõelnud suhte nõustaja peale, kuid kas sellest oleks kasu?
Kuidas minna lahku, kui majanduslikult ilmselt pole võimalik eraldi elamist lubada?
Olete mures oma suhte pärast ja kaalute nõustamisele minekut. Tõepoolest, nõustajaga koos olukorra üle arutledes võib tekkida uusi vaatenurki, tekkida värskeid ideid ja suuremat selgust. Nõustaja ega psühhoterapeut ei saa aga panna keda kokku ega ka kedagi lahutada, see otsus on ikka paar oma.
Ehk oleks teil esmalt vaja suuremat selgust ja täpsemat arusaama, milline on elu ja milline on suhe, mida te tegelikult soovite. Kujutlege elu selle parneriga nt viie aasta pärast - mis pilt teil tekib? Kui tundub, et just see on mees, kellega soovite jagada kõike oma elus, siis on kindlasti võimalik leida lahendusi erimeelsustele. Tülid kuuluvad iga suhte juurde, need iseenesest pole selle näitajad, et suhe ei toimi vms. Tüli on väga oluline suhte relguleerija, selle käigus selgub, kes on kes, mis õigusi kumbki endale nõuab, kuidas teisega arvestada suudab jms. Kui tüli lõpeb läbirääkimistega teemal: kuidas me saaksime teha nii, et kumbki oleks rohkem rahul, siis suureneb ka rahulolu suhtega. Kui tülid korjuvad lahendust leidmata, tekib aja jooksul palju kibedust ja pettumust, ja on tõenäoline, et suhe ei pea vastu.
Suhte püsimiseks on aga vaja kaht inimest, mõlema soovi olla just selles suhtes. Teie kirjeduse järgi tundub, et teie olete selle suhte kestmise osas kahtlevam kui teie partner, samas on hetki, mil tunnete ennast ses suhtes päris hästi. On võimalik mõelda sellele, mida saate teha, et need head olukorrad pikeneksid ja halvad omakorda väheneksid. Selleks on vaja teil omavahel rääkida, on vaja teineteist kuulata ja mõista ning teha kokkuleppeid, mis kumbagi rahuldavad.
Ühise korteri jagamine ja ühine suhtlusringkond on suhte jaoks välised tegurid, sisulised väärtused on teised: sõprus, meeldimine, kirg, pühendumine suhtele, soov ja nõusolek oma elu jagada, teineteist toetada ja mõista. Kui sisulisi suhtekomponente on vähevõitu, võib ju samas korteris elada, aga sel juhul olete lihtsalt korterikaaslased. Selleski osas saab teha kokkuleppeid.
Selgus on alati parem kui segadus, ehk on võimalik teineteisega põhjalikult ja ausalt olukorra üle arutleda ning siis otsustada, mis on parim võimalik lahendus.
