Tere!
Oleme oma teise poolega kergelt ummikusse jooksnud pärast veidi pikemat kui aastat koosolemist ning olen püüdnud leida põhjust miks see nii on, mis valesti on läinud. Üht-teist põnevat olen ka avastanud, kuid palun Teilt natukene suunamist.
Ühe teooria kohaselt täiskasvanueas inimesed otsivad suhetest seda, mis lapsepõlves jäi saamata, kuid otsitaksegi sama tüüpi kaasa ja kogetakse seda kõike uuesti ning kui sellega tegeleda ei oska, siis lõppeb suhe õnnetult. Oleme mehega mõlemad mitte-just-kõige-õnnelikuma-lapsepõlvega inimesed - enda kohta olen mõelnud ning end ära tundnud, et nii ma alateadlikult olengi teinud; mehe kohta ma ei tea, kuna ta eriti ei ole tahtnud rääkida lapsepõlvest ja mina seda surkida ei soovi ka, tean aga, et ta isa jättis tema ja ta venna kui nood olid väga noored, napilt mäletab midagi temast.
Enda puhul tean, et otsisin lapsepõlves lähedust ja turvalisust ning sain selle korraks ja siis murti taas lubadusi ja enam ei olnud turvaline, pidin olema pidevalt valvel ja iseseisev/tugev, ning tõsi ta on, mul on alati olnud vähe lähedasi sõpru, välja näitan oma mõne olukorraga mittehakkamasaamist harva ja vähestele, paarisuhteid on mul olnud enne praegust vaid üks - eelmine oli alkoholi- ja kanepilembeline, mida ma ise kumbagi ei ole (aga nagu eelnevast kirjeldusest oli aru saada, siis isal oli alkoholimure küljes) ja sellest suhte ma lõpetasin suhteliselt kiiresti ka ära; ning praegu olen astunud suhtesse mehega, kelle kohta ma esimest korda elus tunnen, et armastan, olen tundnud end temaga kaitstult ja hästi, aga oma iseloomult on ta ka pigem iseendassehoidev, emotsionaalselt kauge ning tegelikult me näeme suhteliselt harva (töö ja ajateenistuse tõttu), aga eelnevalt oleme igapäevaselt suhelnud.
Ehk siis iseendale diagnoosi pannes , tajun, et inimesed, kes mu teele on jäänud, ongi selliste omadustega, nagu ma tihtilugu kohtasin lapsepõlves ehk järelikult püüan iseenda jaoks alateadlikult seda mure lahendada. Mis see aga kaasa toob, on see, et kui mina soovin turvalisust ja lähedust ja ükshetk ei taju seda enam nii nagu ma tahan tajuda, tekib minus tunne, et inimene kaob ning siit sõidavad sisse juba meeletult koledad mustrid - nt oli mul üks lähedane sõber mõned aastad tagasi, kellega tundsin end ka turvaliselt ja hästi, kui ta aga armus ja endale kaasa leidis, tundsin, et minust enam ei hoolita, et tema tähelepanu on kaasal ja mina olen ära lükatud. Hakkasin päris koledasti käituma, mäletan pidevaid "süüdistusi" teemal, et ta ei hooli. Lisaks oli mul kõrgkooli lõpetamisega stress kaelas ja tean, et käitusin nõmedalt. Lõpuks ta enam ei jaksanud, tänase päevani me enam ei suhtle.
Lugesin hiljuti artiklit negatiivsete käitumismustrite kohta ning tundsin end ära - nimelt see ootus ja teadmine, et nagunii kaasa ütlemisest tuleb midagi ebameeldivat ning nüüd tuleb selleks ründamiseks vaim valmis panna. Ma tean, et mu mees sedasi tunneb minu suhtes. Tean, et olen teinud valesid samme, ja kardan, et lükkan ka tema lõpuks täiesti eemale minema nagu tolle hea sõbra, sest ma lihtsalt ei oska teistmoodi. Kardan meeletult seda, et olen end avanud ja ta endale lähedale lasknud ning et siis ta mu jätab.. Seda hirmu kasvatavad olukorrad, kus minul on seda turvalisust ja hoolt vaja, kuid tema ei ole seda suuteline andma, mis tekitab minus paanikat ning siis olen lajatanud nii nagu tollele heale sõbrale.
Läks segaseks ja pikaks, küsin ruttu oma küsimused:
- kas oskate eelneva kirjelduse alusel natukene arvata, millist nn lapsepõlveteemat püüab lahendada meesterahvas, kelle isa ta noores eas on jätnud?
- kuidas saada lahti negatiivsetest käitumismustritest? Millised tehnikad leiduvad, et saaksin aidata kaasa selle mure lahendamisele, et mu teine pool tihti eeldab juba ette minu reaktsiooni ning eeldab seda ette negatiivsena?
- ehk oskate soovitada mõnda raamatut või internetist leitavat lugemismaterjali nende lapsepõlveteemade lahendamise kohta täiskasvanuna.
Teie küsimused puudutavad teie ja teie kaaslase kooselu nii paarisuhte arengu kui ka kummagi enesearengu kontekstis. Küsimused, mis te esitate, on keerukad ja ühest vastust oleks siin isegi vastutustundetu anda.
Lapsepõlveteemad on meist igaühel kaasas kogu elu. Kodust saame kaasa lähisuhtemudeli ja ellujäämisstrateegiad, ja loomulikult võivad need olla väga erisugused. Iga persoon on unikaalne, iga pere on unikaalne, elumustrid kujunevad väga paljude komponentide koosmõjus ja kombineerumises, ja sama algolukord ei pruugi alati anda sama tulemust.
Psühholoogia kui teadus on välja selgitanud, et varaste lähisuhte mõju saadab meid kogu elu. Varase kogemuse kaudu omandatud hoiakute mõju on tõesti suur. Näiteks et lähisuhe on midagi ebaturvalist, kannatusi kaasatoovat, sellele ei saa loota; või vastupidi: lähisuhe on turvalisust ja kindlust pakkuv, rõõmu ja rahulolu loov. Loetelu pole mõistagi ammendav, need on vaid kaks äärmuslikku näidet. On aga igati terve mõte püüda mõista oma varaseid kogemusi, olla teadlik oma kujunemisteest ja teha tööd iseendaga, et elu ja lähisuhe pakuks rahulolu ja rõõmu, et negatiivsed lapsepõlvekogemused ei takistaks meid looma sellist elu ja selliseid suhteid, nagu me tõeliselt igatseme ja vajame.
Nii et teadlikkus on võlusõna, muutus algab teadlikuks saamisest.
Kogu seda probleemistikku on abistav ja turvaline lahti rääkida psühhoterapeudiga.
Kuid loomulikult on ka raamatud siin väga heaks kaaslaseks ja abistajaks.
Kirjastuses Väike Vanker on ilmunud rohkelt asjalikke eneseabi ja enesearengu teemalisi raamatuid. Külastage nende kodulehte ja leiate kindlasti midagi endale sobivat, lisan mõned viited: David Gershon, Gail Straub „Enese teostamine. Kuidas vabaneda piirangutest enda sees", Pia Mellody „Kaassõltuvus", Kaija Maria ja Lari Junkkari, "Sinuga siin ja praegu".
, tajun, et inimesed, kes mu teele on jäänud, ongi selliste omadustega, nagu ma tihtilugu kohtasin lapsepõlves ehk järelikult püüan iseenda jaoks alateadlikult seda mure lahendada. Mis see aga kaasa toob, on see, et kui mina soovin turvalisust ja lähedust ja ükshetk ei taju seda enam nii nagu ma tahan tajuda, tekib minus tunne, et inimene kaob ning siit sõidavad sisse juba meeletult koledad mustrid - nt oli mul üks lähedane sõber mõned aastad tagasi, kellega tundsin end ka turvaliselt ja hästi, kui ta aga armus ja endale kaasa leidis, tundsin, et minust enam ei hoolita, et tema tähelepanu on kaasal ja mina olen ära lükatud. Hakkasin päris koledasti käituma, mäletan pidevaid "süüdistusi" teemal, et ta ei hooli. Lisaks oli mul kõrgkooli lõpetamisega stress kaelas ja tean, et käitusin nõmedalt. Lõpuks ta enam ei jaksanud, tänase päevani me enam ei suhtle.