Tere,
minu lugu on perest ja kõrvalsuhtest, aga natuke teise nurga alt.
Nimelt olen veidi üle aasta olnud suhtes abielumehega. Julgen väita, et tegemist ei ole klassikalise armukese-suhtega, kus mees otsib lihtsalt vaheldust rutiinsele elule, vaid tõeliselt sügavate tunnetega mõlemalt poolt ja suurepärase sobivusega nii emotsionaalselt, vaimselt kui füüsiliselt. Oleme vanuselt hilistes kolmekümnendates, seega kogenud erinevaid suhteid ja tundeid. Oleme mõlemad väga õnnelikud selle üle, et oleme sellise tunde oma ellu leidnud ja meil on koos väga hea olla. Kuna mehel olid juba enne meie kohtumist kodus tõsised probleemid, siis küpses üsna kiiresti otsus lahutada ja hakata meie ühist elu planeerima. Andsin ka ise algusest peale talle selge signaali, et ma ei soovi armukese staatust. Ja et see on tema otsus, kas läheme hoolimata suurtest tunnetest kumbki oma teed või on ta valmis/soovib oma elu täielikult muuta ja end minuga siduda.
Mees otsustas, et tahab ülejäänud elu minuga veeta ja oma praegusest suhtest välja astuda. Samas tahab ta lahutada kuidagi viisakalt ja "valutult", mida mingis mõttes ka mõistan.
Nüüd jõuangi aga probleemini, mida mul on keeruline mõista. Lahutamise otsus on olnud tema jaoks sisimas kindel juba viimased pool aastat. Seda on ta mulle korduvalt kinnitanud, väljendanud suurt soovi koos jätkata ja palunud mul temaenda seatud tähtaegadeni kannatlik olla. Seda olen ka püüdnud teha, et talle vajalikku aega anda. Mõistan täiesti lahutuse keerukust, olen ka ise selle varasemalt läbi teinud.
Viimase poole aasta jooksul on mees teinud vähemalt 2 konkreetset plaani, kuidas ja millal lahutada (et ei satuks kellegi sünnipäeva või jõulude lähedusse jne), kuidas vara jagada, millal midagi teha ja kuidas seda naisele öelda jne jne. Kogu aeg on mees olnu minu suhtes ülihooliv, suhtleme omavahel tihedalt ja lähedaselt, ta teeb ühise elu tulevikuplaane jne.
Mõlemal korral on aga paraku lahutusplaanidega läinud nii, et muidu nii hooliv ja armastav mees on iseenda planeeritud lahutustähtaja lähenedes äkki ära kadunud. Lihtsalt 5-7 päeva ei suhtle, ei vasta ei kõnedele ega sõnumitele, lihtsalt kadunud. Mitte midagi selgitamata. Siis ilmub ca nädal hiljem uuesti välja, vabandab ette-taha, et tal oli suur segadus peas ja edasi kõik jätkub nagu poleks midagi olnudki. Nii on see olnud nüüd kahel korral.
Palun aidake mõista, mis toimub selle mehe peas ja hinges, miks ta nii teeb? Nagu öeldud on lahutamise otsus sündinud peale pikka kaalumist, ei ole tehtud kiirustades. Siiski aasta jooksul pole see lahutus reaalsuseks saanud, mis tähendab seda, et ka meie suhe ei saa edasi liikuda. Olen valmis aru saama sellest, kui ta otsustab ümber ja leiab, et tahab oma naisega jääda. Samas ta kinnitab kogu aeg, et seda ta ei taha.
Aga miks siis ikkagi sellised imelikud ärakadumised kahel korral ja fakt, et aasta jooksul pole ta kodust ära tulnud? Kas peaksin mõistma tema hinges toimuvat segadust ja veel ootama ja talle aega andma? Või pole sel mõtet ja minu seisukohast oleks õigem kõigel minna lasta (millest mul oleks hinges vägagi kahju)? Ette tänades,
Saan teie kirjast aru, et teis tekitab segadust mehe käitumine, kellega olete suhtes olnud veidi üle aasta. Mees on väga hooliv ja teie tunded on vastastikused ja tugevad. Mees on teile korduvalt väitnud, et soovib oma elu teiega siduda, kuid oma naisele ta ei ole sellest veel rääkinud. Te ei soovi olla armukese staatuses ja salasuhtes, kuid mees palub teilt kannatlikkust. Tahate mõista mehe peas toimuvat. Teile teeb haiget, kui mees ei pea antud lubadustest kinni ning samuti oleks teil valus see suhe endal ära lõpetada. Soovite mõista mehe tegelikke plaane.
Paarisuhtes on tihti kõige keerulisem rääkida teineteisega siiralt isiklikest tunnetest, ootustest ja plaanidest ilma süüdistuste ja vastandumiseta. Saan aru, et ühelt poolt on vaja teil mehega rääkida oma vajadustest ja teiselt poolt on vaja mehel rääkida oma praeguse naisega enda vajadustest. Avatud rääkimisega kaasneb alati risk, sest ei ole ette teada, kuidas teine reageerib. Avatult ja siiralt suheldes ei ole võimalik kontrollida lõpuni tagajärgi. Paradoks seisneb aga selles, et siirus ja avatus on need, mis toidavad suhet ja loovad võimaluse, et suhe oleks mõlema vajadusi arvestav ja mõlemale rahuldustpakkuv. Inimene ei saa olla kaua õnnelik, kui tema vajadused pole teise poolt kuuldud, sest rahulolematus hakkab vaikselt kasvama, ebameeldivaid tundeid surutakse alla ja energia ei saa vabalt liikuda. Sel juhul kaovad ka rõõmsad tunded tasapisi ära.
Üldiselt võib öelda, et paljud inimesed väldivad otse rääkimist, sest neil ei ole kogemust, kuidas lahendada erimeelsusi vastastikuse austuse õhkkonnas. Konflikt tähendab seda, et näiteks kahel inimesel on ühel hetkel erinev vajadus ning paarisuhetes juhtub seda pidevalt nii oluliste kui ka vähem oluliste asjade puhul. Rahulolu paarisuhtes määrab suuresti see, kuidas inimesed oskavad oma vajadusi väljendada ja teise omi kuulata ning aktsepteerida. Suhet hakkab mürgitama tavaliselt see, kui oma vajaduste asemel hakatakse väljendama hinnanguid teise kohta ning esitama süüdistusi.
Teie kirjast saan aru, et hetkel on teil mehega erinevad vajadused. Te olete püüdnud mõista tema vajadust lükata edasi oma naisega suhte lõpetamist, mis ei ole loomulikult meeldiv tegevus ning nõuab selget otsust ja julgust tagajärgedele silma vaadata. Ta on palunud, et mõistaksite tema vajadust ja teie olete seda mõnda aega teinud. Tänaseks on teil mitmed vajadused rahuldamata, oluline oleks teil esiteks endal selgust saada, mida te täpsemalt vajate ja seejärel ka mehele sellest rääkida. Kas vajate infot ja selgitusi? Kas vajate selgeid muutusi teie suhtes? Kas vajate, et lõppeks salasuhe? Mis on see, mida hetkel kõige enam vajate? Kui rääkida otse ja austusega, siis saate vast selgust ning vastuse oma küsimusele, et mis toimub mehe peas, kellega soovite oma tuleviku siduda
