Nüüdseks kolm kuud tagasi lõppes meie 3a suhe mehe põhjendustel, et ta ei soovi enam suhtes olla ja tal ei ole enam neid ülevoolavaid tundeid ning tahab elada vaid endale. Paraku hiljem vesteldes tuli välja, et nii must valge see olukord siiski ei olnud. Mängus oli teine naine, kellega ta siiamaani suhelnud on ja ka maganud. Samas kogu see aeg on ta ka minuga jätkuvalt kontakti otsinud kuigi ma ise seda teinud pole. Võtsin siis paar nädalat tagasi teemaks, et mis ta peas toimub. Millised on tema suhted selle naisega ja mida ta minult soovib. Vastuseks tuli, et ta on endiselt seda meelt, et ei taha suhtes olla ja selle naise vastu algul tärganud tunded on maha jäänud. Minuga olevat lugu nii, et ma pidavat tema peas kolinaid tekitama, et kui ta on minust eemal siis tekivad tal teatud mõtted ja tunded mida ta koheselt üritab endas alla suruda. Ütlesin talle, et kui ta jätkuvalt ei tea, mida ta soovib siis võiks ta mind vabaks lasta, et ma saaksin oma eluga edasi minna, sest ma ei saa ju igavesti teda ootama jääda ja mida üldse ootama... Nädal tagasi tuli ta minu juurde, rääkisime niisama elust ja olust ning asi lõppes sellega, et ta jäi ööseks minu juurde. Mees veel muretses, et mida ma järgmisel hommikul mõtlen, et ta ei taha, et ma asjatult lootma hakkaksin. Ütlesin talle, et ärgu muretsegu ma ei järelda sellest ööst rohkem midagi ja loodan, et suudame normaalselt edasi suhelda. Peale seda õhtut on temast aga vaikus olnud. Minu jaoks oli see kummaline, sest eelnevad 3 kuud otsis ta iga nädal minuga mitu korda kontakti. Viimaseks piisaks minu jaoks osutus see kui ta mulle isegi head naistepäeva ei soovinud. Saatsin talle kirja, millele tuli vastuseks, et see õhtu aitas tal oma kolinatest ja järelkajadest lahti saada ja ta tunneb, et on mind nüüd vabaks lasknud. Ja ühendust pole võtnud pigem unustatult. Ta polevat vist viimased 10 aastat ennast nii vabalt tundnud, kui seda praegu tunneb. Seda mitte selleks, et nüüd veri vemmeldama saaks hakata, vaid selleks, et ta ei tunne kohtustust enda hinges, elada ja mõelda kellelegi aru andes. Nüüd ta on jõudmas sinna faasi, kus ta selle teema lõpetades rääkis, et tahab elada vaid endale. Pärast seda oleme korra ka kokku saanud ja rääkisime sellest kirjast. Tunnistas, et see kolm kuud suhtlemist nähtavasti ikka oli selleks, et ta polnud kindel kas tegi õige otsuse. Tundub, et nüüd on ta endas siis lõpuks kindel. Ühest küljest mul on tema pärast hea meel, et ta on nüüd elamas elu, mida ta nii väga soovis. Teisest küljest on minus nii palju vastuseta küsimusi ja kripeldusi hinges. Mulle jääb mulje, et tema jaoks on see kõik nii lihtsalt ja kergelt käinud. Ja ta tegelikkuses ei mõistagi kui palju ta mulle oma käitumisega haiget teinud on. Muidugi olen ma üritanud olla tugev temaga kokku saades ja seda talle mitte välja näidata.Ma olen siiamaani olnud tema jaoks olemas ja suhelnud sõbralikult kõik need korrad kuigi mul on väga valus olnud selle nö kõrvalsuhtegi pärast. Ja mis mulle kuidagi pähe ei mahu kuidas ta päevapealt mu unustada suutis, et nüüd mõtles enda jaoks asjad selgeks ja enam minu käekäik ei huvita. Minu jaoks ongi raske kohaneda sellega, et kolm kuud otsiti minuga koguaeg kontakti ja nüüd täielik vaikus. Ma isegi ei oota, et see suhtlemine oleks varjatud mõttega, et tal endiselt minu vastu tunded on vaid ma sooviksin temaga kasvõi kui sõbraga suhelda. Olen ka mõelnud kas võtta ise temaga ühendust aga väga ei kipu seda tegema.Ei taha teda justkui segada kui teine nii õnnelik oma uues elus on. Lisaks sellele on kogu see lugu pannud mind mõtlema kas ta üldse armastas mind kunagi või oli see ainult niikaua kui kestis armumise faas. Eelneva suhte ajal oli ta väga hooliv ja armas minu vastu ning on öelnud kui hästi ta ennast minuga tunneb ja ma olen parima tunde tema elus tekitanud. Olen ka mõelnud, et ehk peaksin talle ütlema, et mul on endiselt tunded ta vastu aga kas sellel on mõtet. Pigem kardab ta peale seda üldse minuga suhelda. Tema on ju õnnelik oma vaba elu elades...
On loomulik, et õhku jääb palju küsimusi, kui midagi lõppeb ootamatult. Tavalised küsimused suhte ootamatul lõppemisel on: miks see juhtus minuga?, miks see lõppes just nüüd?, kas ma olen saanud asjadest valesti aru?, kas see, mida ma pidasin tõeliseks, üldse oli tõeline? kas ma tegin midagi valesti? jne. Saan aru, et teie olete peale suhte lõppemist püüdnud selgust saada, mis mehega tegelikult toimub ja kuidas sai selline otsus sündida. Te olete püüdnud mõista, miks mees teiega edasi suhtleb, kui ta väidetavalt tahtis suhte lõpetada. Te olete tahtnud selgust saada mehe vastuolulistest signaalidest, et mõista mida mees tegelikult vajab. Kirjast sain aru, et ka mehe enda tunnetes valitses mõnda aega segadus. Ta ei soovinud liiga järsku lõppu suhtele ning nüüd paistab, et ta on leidnud enda sees selguse ja rahu. Mehes selguse sündimisega, muutub tõenäoliselt teie jaoks reaalsemaks ka kaotus ja sellega kaasnev valu.
Iga kaotusega võivad kaasneda vastandlikud tunded – kurbus, viha, pettumus, üksindus, häbi, süüdistus ning samal ajal võib inimene kogeda ka paradoksaalselt teatud kergendust. Suhte lõppemisega seotud nö leinaprotsess võibki võtta aega aasta kuni kaks, olenevalt suhte pikkusest, tõsidusest ja tuleviku plaanidest. On loomulik, et alles nüüd, kui mehes on tõesti selgus tekkinud, hakkab protsess teis aktiivselt pihta. Nagu te ütlesite, et seni olete üritanud olla tugev ja mõista meest, kuid nüüd olete kontaktis oma valu ja pettumusega. Mees on saanud teie abiga endas selgust luua, kuid mida vajate teie, et oma küsimustele vastuseid saada ning oma valu väljendada. Märgake, kas hoolite enda vajadustest ja tunnetest sama palju, kui mehe õnnelikkusest tema uues elus. Võimalik, et te ei vaja mehele oma tundeid väljendada, kuid kes on siis sel juhul teie tugivõrgustik? Küsige endalt, kellega tahaksite jagada oma hinges toimuvat. Kindlasti on väga oluline, et te ei jäta ennast üksi. Ka siia kirjutamine oli samm, et jagada oma valu. Valu tundes võib tekkida soov jääda üksi, kuid tegelikult on väga tähtis leida usaldusväärsed inimesed, kes teid mõistaksid ja kuulaksid, et saaksite minna elus edasi.
Te küsite, et kas mees üldse armastas või oli tegu ainult armumisega. Armumine sisaldab endas illusioone. Armastus tekib siis, kui nähakse teist inimest sellisena, nagu ta on, ja aktsepteeritakse tema erinevaid mõtteid, tundeid, omadusi jne. Selleks, et inimene suudaks üldse armastada peab ta olema ise piisavalt küps, et esmalt aktsepteerida ka ennast. Kirjast sain aru, et teie mees sooviski lahku minna, et elada oma elu ja tavaliselt see on etapp, mis on vajalik selleks, et küpsus saaks tekkida. Seega on täiesti võimalik, et suhe lõppes siis, kui lõppes armumise füsioloogiline tunne ning tekkis üleminekukoht, kus saab sündida armastus. See on muidugi ainult oletus ja tegelikke vastuseid saate enda jaoks ainult teie ise otsida. Kirjast lugesin, et ka peale lahku minemist ei ole mees näinud teid koos teie päris tunnete, mõtete, vajaduste ja arusaamadega. Tõeline lähedus ja armastus saavad aga tekkida siis, kui inimesed näitavad teineteisele oma sisemaailma. Kirjast ei selgu, kui palju te olite suhte ajal teineteisega siirad ja avatud.
Üks asi, mida saate praegu teha, on olla iseendale avatud ja siiras ning aktsepteerida oma tundeid ja vajadusi. Te saate kontakteeruda selle armastusega, mis teil on enda vastu ning hoolitseda iseenda eest. Te saate leida enda ümber inimesi, kes hoolivad teie tunnetest ning on valmis teid kuulama ja mõistma. Hoolitsege selle eest, et teie hing saaks jälle rõõmustada! Vahel on vaja selleks enne piisavalt väljendada kõike seda, mis on hetkel teie ja rõõmu vahel.
