Minu mõistus , tahtmine, soov edasi minna on otsas? Aga mees nii kangesti tahab kõike jätkata ja põhimõtteliselt laste pärast, sest ilma nendeta ta elada ei taha, ka mina mitte. Ja nüüd mõtlengi, kuidas oleks võimalik edasi minna, kas üldse on võimalust?
Tunnen, et mehega mõlemad käime täiesti erinevat teed. Kõige kurvem on asja olu, mis mulle rahu ei anna, et tegelikult ei ole ma see, keda ta tahab näha minus. Mul on tunne, et ta tahab mind muuta kellegiks teiseks. Tema naise ideaal on pornostaarist beibe, kes teeb kodus kõik: hoiab-kasvatab lapsi, koristab, teeb süüa ja oleks välimuselt ja ka voodis supper. Ühesõnaga, oleks ideaalne ja tundub, et vähemaga ta kohe ei ole nõus leppima. Sest vihjeid tehakse igakandi pealt kohe kui midagi häirib. Ja üks suurimaid vigasi on talle see, et ta ärritub väga väga kergesti iga väiksemagi asja peale, mis talle ei meeldi. Ja kui ma julgen midagi vastu öelda, siis ta sõimab mind. Nagu sa igavene idioot, käi persse jne. On mind sõimanud paksuks lehmaks jne. No ei meeldi mulle see. Suhte alguses juhtus seda väga harva ja kui juhtuski, siis ta pärast vabandas ja ma nägin kuidas see teda vaevas. Aga mida aeg edasi, seda loomulikumaks asi läks. Nüüdseks on vabandus, ma ju olen selline, sa peaksid mind juba selle aja peale (10 aastat koos) tundma. Vaata mööda. Ta tõesti ei vali inimesi, kellele mida ütleb. Kui tuju tuleb, siis ütleb nii nagu tahab, olet siis vargast narkar või pereliige, pole vahet. Ja ma ei suuda sellega leppida. Kõik tutavad räägivad, kuidas sa ikka suudad taga koos elada, et nemad ei suudaks. Varemalt ma ütlesin, et ta kahetseb seda ja sellepärast suudan. Aga nüüd seda pole ja ausalt ma ei suuda aru saada, kuidas ta ei suuda ennast taltsutada (38 aastane mees)
Teine põhjus, mis mind temast eemale on hakkanud tõukama on see, mida ennegi juba põgusalt mainisin, naise ideaal ja sekselu. Sekselu pole kunagi olnud hea. Alguses kui kokku saime, olin ma väga huvitatud ja tahtsin palju koos olla intiimselt. Siis sain tihtilugu sõimata, et head asja nii palju ei saada (paar korda nädalas oli soov), et tema ei jõua ja ei taha. Ok, ajaga harjusin ja kõik oli ok. Saime esimese lapse ja siis äkki hakkas ta oma seksisooviga turjal istuma ja samamoodi vinguma, et kuidas ma ei taha, et mis te naised mõtlete endist. Mees ju läheb teistesse naistesse nii ja see teile ka ei meeldi, aga ise ka midagi ei tee. Aga nüüd oli minul ju päevad ööd sisustatud ja lihtsalt ei jaksanud. Nüüdseks on ka teine laps, seksi teema jätkub samamoodi ja veel lisaks vingutakse välimuse kallal. Et kuidas te, naised, mõtlete, et mees peaks tahtma kui te olete paksud ja ei näe seksikad välja. Seksikas siis näeb välja, kui käid nii lühikeses minis, et perse koguaeg paljas jne. Ütlen, et ma olen kahe tütre ema ja nii ei saa ma küll kahe lapse ees riietuda. Pealegi on päevad nii tegevuste rohked, et ei oleks lihtsalt mugav nii ringi sahmerdada. Samas ta saab sellest aru, aga ei jaksa oodata kui lapsed vähe suuremad ja tekkiks ka oma aeg, kus saab selliseid asje võimaldada ja ise ka füüsiliselt jõuaksin. Ja siis mis veel põhiline, kui telekast tuleb mingid seksikad tibid, siis kiidab neid taevani ja ütleb, vat need on naised, vat kuidas meestega käituvad. Olen siis öelnud, mis neil viga käituda, kui ei ole kohustusi ega muud elu peale iseenda. Samas ta nagu saab aru, aga siis käib ja joriseb ikka pidevalt. No minu mõõt on täis. Olen selles suhtes tõesti valmis lahku minema, olen nüüdseks aru saanud, et inimesed on erinevad ja kui kokku ei sobi, kas siis ikka peab koos olema. Tema jaoks ei ole see küll mingi perelõhkumise põhjus, et pere võib lõhki minna, ka siis joomise või füüsilise vägivalla pärast. Vaimset vägivalda ta ei tunnista. Kuid vahel tunnen, et see meie peres just on. Kui ma neid põhjusi ( tema naiseideaal, seksisoov, tema närvilisus, halvasti ütlemised, negatiivsus pideval) ette toon, miks lahku minna, peab ta mind lapsikuks, et elu ongi selline ja ärgu põdegu.
Olen omamoodi nii väsinud, sest tülisi on meie peres ikka nii palju, põhiliselt ikka tema alustatud, enam ei suuda mööda vaadata ja ikka ütlen midagi vastu. Mille peale ta veel rohkem ärritub. Viimases tülis olin valmis lahku minema 100% sest ma ei jaksa enam. Aga tema probleeme ei näe. Ütlen, sa ju ise ka ei ole rahul selle eluga ja oled mitmeid kordi öelnud, et kui poleks lapsi, siis oleksime lahus. Et ma ei ole see naine, keda sa tahad, et sul endal on algusest peale olnud minu suhtes agad. Ja et seksuaalselt ma ei suuda sulle pakuda seda, mid ootad. Need kõik on talle tühised asjad ja ei oma mingit tähtsust. Et mina ajan juuksekarva lõhki. Kas ajan?
Mina olen valmis psühholoogi juurde minema, tema ei taha sinna minna. Kas mul on mingit kasu, kui lähengi üksi sinna? Kas ta saab mind nii kuidagi moodi aidata? Tunnen, et jõud on kadunud, et edasi koos minna. Olen nii palju pettuma pidanud, sest peale igat tüli olen arvanud, et asi läheb paremaks, aga algul ongi kõik hea ja siis läheb vana rada edasi. Praegult ma ei suuda enam kuidagi rajale saada ja muidugi saab ta aru, ja ütleb sa oled nii külmaks läinud, aga ma kohe ei oska muutuda ja jõudu saada. Teine laps on ka väike ja tihti saame alles öösel 1-2 magama, olen väsinud. Aga temast aitajat ei ole, kuna ta on nii kannatamatu, siis olen parem ise lastega. Tuttavad on ka meist kaugel, nii et sealt pole lapsehoidmis abi ka loota.
Tuli pikk ja segane kiri. Aga loodan, et jaksate lugeda ja anda nõu kuidas edasi minna? Ütlen nii palju, et kuidagi nagu vägisi ka ma ise lahku minna ei saa, südametunnistus ei luba võtta lapsi mehelt ära. Mõtlen kas suudAn elada nii edasi, et enam tülisi ei tule. Sest tülitseda ma ei jaksa ja paratamatult saavad ju lapsed ka seda tunda.
Selline dilemma on keeruline – kas leppida rahulolematusega ja jääda kokku, sest pere on tähtis või lahkuda ja riskida, sest te ju ei tea, kuidas see teile ja lastele mõjub. Küsida võiksite ka nii, kas teie ise olete rahul ja õnnelik, kas see on selline suhe, mida sooviksite jätkata aastaid. Kui ei, siis jääb küsimus, kas on võimalik suhet muuta selliseks, kus tunneksite end hästi või näib see lootusetu.
Mis veel asja keeruliseks teeb – keegi ei teagi õigeid vastuseid. Otsused peaksid tulema teie enda seest, vaid teie teate, kas ja millega lepite ja millega mitte. Igaüks on väärt, et temast hoolitakse, igaüks saab ise oma rahulolu ja õnne eest seista või lõpetada suhe, kus teid koheldakse sobimatult, alavääristatult.
Saan aru nii, et teie jaoks on suhetes mehega peamised raskused selles, et ta ei näi arvestavat teie arvamuste ja vajadustega. Teie kirjast loen välja, et mees otsustab teie üle, milline te olema peate, mis teile meeldima peab, millega rahul olema peaksite jne. olgu see siis tema sõnavara, seksisoov, teie välimus, riietus vm. Võimalik, et liialdan, kuid näib, et tema dikteerib ja ootab teilt vaid nõustumist. Teie arvamusel, teie isikupäral, teie vajadustel pole tähtsust. Teie suhe ei tugine vastastikusele austusele ja hoolivusele. Kui nüüd teisiti öelda ja vabandan ette, kui see on liialdus, kuid piltlikult öeldes näen siin tarbijaliku suhtumist teisse - teie olete pigem objekt (kaup või teenuse pakkuja), kes tegutseb selleks, et mehe soove ja vajadusi täita. Kõik taandub sellele, kuidas te saaksite teda paremini „teenindada“. Kui te seda ei suuda, siis on teil miskit „viga“ ja ta võib iga kell, minna paremat „teenindajat“ otsima. Temal ei ole mingi vastutust selle ees, et teie suhe oleks vastastikku rahulolu pakkuv, tema ei pea midagi tegema selleks, et teie oleksite temaga koos õnnelik.
See ei ole täisväärtuslik partnerlussuhe, kus mõlema eripära, isiksus on oluline ja väärtustatud. On vaid ühepoolsed nõudmised ja lisaks õigus kohelda teid nagu pähe tuleb, kusjuures teil ei ole õigust olla rahulolematu, väsinud, oodata tuge, mõistmist, väljendada seda, mis teile ei meeldi ja mida vajate.
Vastastikku hooliva ja lugupidava partnerluse korral ei seata teisel tingimusi, milline teine peab olema, kuidas riides käima, millal ta võib olla väsinud, kui palju ta peab tahtma seksida, ei eeldata, et ta peab nõustuma alandavate sõnadega enda kohta jne.
Küsite, kuidas ta ei suuda end taltsutada. Te näete tema käitumises õigustatult verbaalset vägivalda, see on ju alandav. Kui tema aga peab seda tavaliseks ja arvab, et teie peaksite olema harjunud., siis ei saagi oodata, et ta üritaks end „taltsutada“, sest ta ei näegi vajadust midagi muuta, ta ei võta vastutust enda käitumise, sh sõnade eest. Vaid teised peavad leppima. Teie võite endalt küsida, kas ikka peate? Keegi ei saa otsustada teie eest, millega te peate leppima ja millega rahul olema. Teil on õigus seista enda eest, olla väsinud, õnnetu, rahulolematu, pettunud, vihane jne. Te ei pea leppima mitte millegagi, mis riivab teie eneseväärikust!!!
Minu kiri tuli taotluslikult veidi vinti pingule kruvitult. Ja mul on hea meel, kui saate minu väidetele vastu vaielda ja öelda. „ei meil ei ole nii!“. Kui on midagigi, millesse usute, st on millele loota ja panustada, et suhet hoida ja kujundada vastastikku rõõmu pakkuvaks, siis tasub proovida. Kuid jah, nagu ka ise oletate, siis üksi psühholoogi juurde minnes, ei pruugi sellest olulist kasu olla, et suhteprobleeme lahendada. Kui ka mehele on tähtis mõlemapoolne rahulolu, siis on ta loodetavasti nõus ka sellele panustama ja koos teiega pereteraapiasse pöörduma.
