Olen tõsiselt suure probleemi ees ja pean otsustama mida edasi teha.
Mul on üks laps eelmisest kooselust ja teine laps koos mehega, kellega koos ka elan. Juba raseduse ajal tulid välja tema ebastabiilsed jooned ja äkkviha. Siis muidugi otsustasin, et jään. Kuigi vahepeal tõesti lahkusin tema juurest, siis peale pikka jutuajamist ja spetsialisti juures käimist otsustasin tagasi minna, eks ka lapse pärast.
Eile aga juhtus midagi väga jubedat ja ma sain klobida. Näha eriti miskit pole. Käsi on tundlik, puus valus ja jalg marraskil. Siiski pole peale marrastuse nagu miskit näha. Peale selle aga oli vähe puudu, et oleks läinud ta vanema lapse kallale. Ma kaitsesin teda. Püüdsin meest eemal hoida lapsest. Ütlen kohe ausalt, et ise tagusin ka meest sel hetkel kui ta lapsele kallale hakkas minema.
Kuna ma kardan teda, siis kardan ka, et kui asi juba nii kaugele läks, siis tulevikus saavad mõlemad lapsed peksa tema käest. Vahel tundub, et ta oleks nõus nii kõvasti lööma, et tapaks.
Kas mul oleks mõtet hakata ajama asja ainuhooldusõiguse suhtes?
Ma tahaksin muidugi ära minna, aga hetkel peaksin ikka kindla plaani välja mõtlema, sest pisem on vaid 5.-kuune ja sellise külmaga lihtsalt jautama ka ei lähe. Õnneks on spetsialistiga räägitud mitmeid kordi kus käisime koos peale seda, kui raseduse ajal probleemid olid ja spetsialist teab, et ta on vägivaldne. Selles suhtes on olemas ka tõendeid. Kahjuks pole ma fikseerinud muid lööke tema poolt.
Kuidas edasi tegutseda?
Kardan teda. Ta ei luba mul ühtki asja ka võtta. Mul pole mõtet minna kuskile kaks kätt takus, kaks last käekõrval. Tita vajaks vankrit ja muid vahendeid niikuinii ja kuskile kohta kus pole sooja vett, pole mul ka mõtet minna.
Tänan
Olete tõesti tõsise probleemi ees ja peate kiireid ning arukaid otsuseid langetama. Peale Teie ei saa keegi otseselt lapsi vägivalla eest kaitsta.
Ise olete kaalunud juba mitmeid võimalusi ja nõu pidanud spetsialistiga. Kirjast ei selgu paraku kelle juures käisite, võin oletada, et lastekaitsespetsialisti juures. Kindlasti on ta abiks ka edaspidi.
Vajate tuge ka ise, sest kirjutate, et olete hirmul. Hea on, kui läheduse leidub inimene, kes Teid kuulab ja toetab. Selliseks inimeseks võib olla ema, tädi, sõbranna, naabrinaine...
Kahjuks on tihti nii, et naised ei julge tunnistada peksa saamist ning kannavad kogu valu ja pettumust endas. Teie olete valinud teise tee ning otsite abi. Minu sügav lugupidamine.
Pean vajalikuks osutada ka tel. 1492 (tugitel. vägivalda kogenud naistele) ning ohvriabi tel. 6585087.
Abi võib olla ka netist www.naisteabi.ee
Paljud linnad ja vallad on suutnud endale luua emade ja laste varjupaiga, ehk on mõni sarnane olemas ka Teie kodukohas, seda peaks kohalikust omavalitsusest saama uurida.
