Tere.
Olen lahutatud oma laste isast juba kolm kuud. Läksime lahku sellepärast, et ta ei suutnud oma armukesi jätta. Terve meie abielu (16 aastat) pidas ta erinevaid sõbrannasid. Nüüd viimasega aga läks nii kaugele, et soovis oma pere välja vahetada uue naise ja tema laste vastu. Uuel naisel on erinevate meestega 3 last ja liiguvad jutud ka tema paljudest meestest. Olen külastanud ka kahte psühholoogi viimase paari aasta jooksul ja nad ütlevad mulle mõlemad, et tegemist on lihtsalt minuga manipuleerimisega. Sellel konkreetsel naisel, kes siis täidab mingil aja hetkel armukese rolli, ei ole tegelikult mitte mingit tähtsust. Ma ei tea, kas on see nii ...
Me elasime ilusas uues majas. Olime seal elanud aasta ja see oli olnud üks minu suuremaid unistusi. Meil oli alles ka korter. Nüüd kui asjad läksid niikaugele, et tuli lahutuse otsus, siis tuli otsutada kummale jääb maja ja kummale korter. Algul oli jutt, et maja jääb mulle ja mina saan lastega sinna edasi elama jääda, siis aga ootamatult hakkas mees minult välja pressima suuri summasid raha, väites et, tal on vaja osta suur elamine uutele lastele. Ta teadis, et sellist raha mul ei ole. Lahendus sai olla ainult see, et maja jääb uuele perele.
Meil on kolm last. Kaks suuremat last soovisid tulla elama minu juurde. Tegelikult nad hakkasid lausa ise suve algul rääkima, et lahutage isaga ära. Isa nagunii ei ole kunagi nende jaoks olemas, kui teda vaja on. Misvahet seal siis on, kus see isa tegelikult on. Kolmas laps, kuna ta oli alles 6-aastane tuli lihtsalt koos teiste lastega minu juurde.
Ka alimentide summa pressis isa päris madalaks, väitega, et meil ei kulu söögi peale nii palju, kuigi ma olin aasta algusest pidanud arvestust ja teadsin täpselt kõiki kulusid. olgu märgitud, et ta ei teinud mitte kunagi ise süüa ega muid kodutöid. Ta jättis kõik lihtsalt mulle. Ainus mida ta tegi oli sprot, sest ilus keha ja õige kaal, olid primaarsed.
Leppisin väiksemate alimentidega ja majast välja kolimisega (lisaks veel väiksema kompensatsiooniga maja ja korteri hinnavahe eest) tingimusel, et ta kaob minu elust. Saan ilma temata hakkama. Nagu need mõned kuud on näidanud, saangi hakkama ja enesetunne on ka väga hea. suur painaja oleks nagu kadunud!
Kuid laste isa ei kao ... kõige pealt hakkas kaklema pärast lepingusõlmimist alimentide summa üle. Küll ühel, küll teisel põhjusel oleks tal ikka vaja mulle makstavat summat veel vähendada. Väike poiss käis nädalalõppudel isa juures ja selle eest sooviti minult kasseerida söögiraha. Isa oli valmis selle summa pärast minema isegi kohtusse. Olgu mainitud, et tegemist on ühe suurfirmajuhiga, nii et tegelikult ei ole raha probleemiks.
Jätkuvalt püüab ta paar korda nädalas võtta minuga ühendust - küll kutsub kohvile, küll kirjutab kui hästi tal nüüd läheb, küll annab mõista kui halb ema ma olen. Isegi jõulukinki püüdis veel laste kaudu mulle saata. Aastavahetuse veetis oma armukese juures ja isegi sealt saadeti mulle sõnum.
Ma olen järjekindlalt eiranud kõiki tema katseid minuga suhelda, aga ta lihtsalt ei jäta. Miskipärast ei ole see uus ja õnnelik pere sinna majja veel kolinud.
Nüüd aga püüab lasteisa mängida suurt ja õnnelikku kärgperet. Minu noorimale pojale saadeti teisest perest üleliigseid mänguasju ja väikseks jäänud kindad.
Kui muidu öeldi mulle, et ma luban meie vanemal pojal liiga kaua olla arvutis, siis ise ta lubab pisipojal terved päevad mängida telefoniga. Olen ka kuulnud pisipoja käest, et isa on jätnud ta üksi majja sel ajal kui ta käib "sõbranna" juures öösel. Vahest on olnud ka laps söömata, kuna see toit, mis isa tegi talle ei maitse ja muud ei ole. Jne. Aga pisipoja tahab isa juures käia, sest seal saab hommikusöögiks krõpse ja telefoniga mängida. Seda varem meie kodus ei olnud.
Samas on olnud ka olukordi, kus isa lubab lapsele järgi tulla ja kui teda kokkulepitud ajal kohal ei ole, siis laps nutab hüsteeriliselt ja karjub, et miks isa ei tule. Ta on nii tundlik, iga isa väikseimagi hilinemise korral. Kui ta suvel sai aru, kus isa tegelikult käib, siis ei lasknud ta isa enam hetkeksi silmist. Mulle tundus, et laps tajub midagi ja "valvab" isa omal moel.
Suured lapsed isaga väga enam kohtuda ei taha. Isa helistab ja mangub. Isa muidugi süüdistab selles jälle mind, et mina manipuleerin lastega ja keelan neil kohtuda.
Pikk jutt ja eks ma ise olen enda jaoks juba palju asju selgeks saanud, aga siiski kuulaks ka teiste arvamusi ... Kas kellegi on sarnaseid kogemusi? Mis on võimalikud stsenaariumid edasi? Mis siis saab, kui mina kellegi teise leian? Kas siis läheb terror hullemaks? PS! Olgu veel ära mainitud, et pärast lahutust kirjutas ta mulle, et kui ma soovin talle kätte maksta, siis ma võin nüüd magada nii paljude meestega kui ma tahan. Kuigi ta teab väga hästi, et ma ei ole teda kunagi petnud ja pole ka põhjust armukadetsemiseks andnud.
Miks ta mind rahule ei jäta ja oma uue perega õnne nautima ei asu? Kuigi see vist on selge ... Mis siis saab, kui tal selle uue perega tegelikult õnn välja ei tulegi?
Olete aastaid olnud õnnetus abielus ja nüüd tunnete kergendust, nagu kirjeldate. Lahutus on kahtlemata suur muutus ja nüüd on veel mõned teemad lahendamata. Nõustun sellega, et praegu on teie suhe vaid vanemate suhe ning see tähendab ka vastavaid kokkuleppeid, nendest kinnipidamist ja ikka lähtuvalt sellest, mis on lastele parim. Väga sageli on kahjuks nii, et lahutanud kaasavad oma suhteprobleemi ka lapsed, mitte tingimata teadlikult või pahatahtlikult, lihtsalt keeruline on oma nurjunud suhtest tuleneva pettumusega toimet tulla või pole üks pool leppinud lahutusega, hüljatusega. Lapsed on kaasatud näiteks nii, et nende kaudu kogutakse infot teise pere või partneri kohta (ilmselt sooviga end võrrelda uue partneriga), halvustatakse nende kuuldes ekskaasat või tema uut kaasast, arvustatakse teise pere kombeid, harjumusi jms. , lastega kohtumiste piiramise kaudu makstakse teisele kätte, püütakse teise elu muul moel piirata, kontrollida, segada jne.
Teil on piisavalt põhjust olla oma aastaid kestnud suhtes pettunud ja on loomulik, et kui te ei soovi mehega ka suhelda. Samas on keeruline eirata seda, et lastele on ta ju ikka isa ja suhelda on vaja. Nüüd olekski kõige olulisem määratleda viisid ja kord, kuidas te saaksite laste heaolu arvestades suhelda vaid vanematena. Kõige tundlikum on loomulikult noorim laps. Mistahes vanuses laste jaoks on tähtis isast lugupidavat suhtumist hoida, see tähendaks, et te laste kuuldes isa ei arvustaks, süüdistaks. Kõik, mis teil mehele öelda on, tehke seda omavahel, nt seda, miks ta ei tulnud pojale järgi, mida süüa annab, millised mängud on lubatud, milline peaks olema sobiv päevakava, magamaminekud jms. Samuti rahaasjad, kui teil need veel vaidlusi tekitavad, tuleks selgeks rääkida. Siin on jälle mitmeid võimalusi, nt lähtuda reaalsetest arvestustest kulude kohta, lähtuda sobivast %-st mehe sissetulekutest, kõik pisiasjadeni kogu aeg kirja panna või pöörduda kohtusse, kui kokkuleppele ei jõua või tunnetate ebaõiglust. Ilmselt ei lõpe teie vaidlused rahateemal ka hiljem, kui jääte igapisiasja üle kemplema, kes kui palju konkreetsel kuul lapsega oli ja rohkem kulutas või kingitusi tegi jne. Olulisem on leppida kokku põhimõte, et vältida pisiasjade üle vaidlemisi.
Oma lastele olete te ikka vaid parimad ema ja isa, selles ei pea te võistlema, ega midagi tõestama. Seega kui võimalik, säästke end sellest, et uurite poja käest, mida isa tegi või lubas teha. Seda arutage vaid mehega. Selleks on vaja mõistagi piisavalt normaalset suhet, kuid siinkohal tahan jälle rõhutada, et see ongi vaid lastele huvides. Praegu võib väiksema poja nutuhood olla tingitud ka sellest, et ta tajub pingeid teie ja mehe vahel, ta ju armastab mõlemat ning tal on raske oma tunnetega, segadusega, vastuoludega, lojaalsusega toime tulla.
Kui õigustatud ka teie pahameel ei ole, peaksite säästma lapsi kaasamast oma suhteteemasse. Selleks sobib keegi teine täiskasvanud inimene.
Kui olete otsustanud eirata mehe sõnumeid ja üldse kontakte, siis ilmselt soovite end säästa valusatest tunnetest või ebaõiglastest ja sündsusetutest repliikidest. Täiesti arusaadav. Nii öelgegi, et nendele te ei reageeri ja neid teemasid ei soovi arutada. Kuid lastega seonduvas on siiski ilmselt vajalik vahel ka suhelda. Tehke ettepanek, kuidas, mil viisil teile sobib kontakti hoida ühiste vanematena. Nn terrorist vabanemiseks on samuti vajalik anda väga selge sõnum, mismoodi te edaspidi suhtlete ja mida peate vajalikuks ja millega te ei tegele. Kui teile on tähtis teada, miks ta teid rahule ei jäta, siis küsige temalt otse, mida ta teilt ootab. Võib oletada, et miski vaevab teid mõlemaid.
Ja lõpuks, küsige endalt, miks teile läheb see korda, kas mehe uus suhe hakkab toimima, kas nad saavad õnnelikuks ja mis siis saab, kui nii ei lähe. See ei peaks teid enam üldse puudutama. Kui aga siiski, siis kuidas see teile mõjub, mida teile tähendab?
